Liugukse tegemine pole raske

Juba aasta aega on meie neljast wc ja vannitoa uksest kaks puudu olnud. Talve lähenedes leidsin, et äkki oleks mõistlik siiski uksed ära tellida, on vannitoas soojem.

Sinna oli planeeritud kaks liugust ning nende soetamine seisis põhiliselt selle taga, et me ei viitsinud ühtegi poodi näidiseid vaatama minna.

Mingi hetk arvas Oliver, et ta teeb need uksed ise valmis. Lisaks leidis ta, et tahab ukse sisse panna kolm ümmargust klaasi. Olin küll veidi skeptiline, aga poodi päris uksi ka tellima ei viitsinud minna.

Uste jaoks sai valitud 21-millimeetrine vineer. Klaasid on veidi matid ning kuus tükki läks koos lõikamisega maksma paarsada krooni.

Minu jaoks oli põhiküsimus, et kuidas ta need klaasid sinna nii kinnitab, et see korrektne jääks. Tema jaoks siin mingit küsimust polnud, sest see oli tal juba ammu välja mõeldud. Ta pani klaasi augu keskele ja mõlemalt poolt kinnitas ta need vineerist lõigatud õhukese liistuga. Liistud pahteldas ära, nii et neid näha ei olegi.

Tahtsime hakkama saada ilma alumise uksepiidata, nii et furnituuri poest tuli osta konstruktsioon, millega uks ripub seina küljes. Uks sai umbes 20 kilo, aga kinnitus peaks ära kandma kuni 40 kilo.

Meie arvamus läks lahku selles osas, et mis värvi nad teha. Oliver soovis valget, sest kõik muu on ka valge, kuid mina tahtsin musta, et uks paremini esile tuleks (Oliver: must on nii 90ndad). Kompromissina tegime siis ukse ühelt poolt musta ning teiselt poolt valge.

Mina olen tulemusega igati rahul. Esialgu me uksele linki ei plaanigi, sest nii laps kui isegi kass on ukse toimimisüsteemile iseseisvalt pihta saanud. Kõige alumisel pildil on näha ukseauk, kuhu ette tuleb varsti ka teine samasugune uks.

Kodukootud nagi a'la Eames

Kui vaadata disainiblogisid, siis igal vähegi trenditeadlikumal sisustajal on kuskil seina peal 1953. aastal disainitud Eames'i nagi. Mulle meeldib see ka, aga õnneks ma ei tea, et neid Eestis kuskil müüakse. Ja väike uuring netiavarustes tõi välja ka nende hinna: £165...

Mul tuli meelde, et vene ajal müüdi sarnaseid mummudega nagisid. Veidi otsimist ning leidsingi osta.ee-st paar vana konksu.

Minu plaan oli mummud ära värvida ning siis need läbisegi koridori seinale kinnitada. Oliverile ei meeldinud neist ideedest kumbki. Tema oleks leppinud vaid punaste nagidega sirges reas.

Kompromissina värvisin siis mummud ära ja Oliver ladus nad ühte ritta. Punased praakis ta hoopis välja, sest need olid veidi teise kujuga ning lähevad ilmselt teise koridori.

Nagi läbis laupäeval edukalt ka esimese tuleproovi ning meie paarikümnest sünnipäevakülalisest kasutasid pooled kindlasti seda. Pidas vastu küll. Ülejäänud aga panid oma asjad meie koridorikappi, mis sai kõigile lühikestele sõpradele vastu tulles ka alumise riidetoru.

Tegin veidi kunsti ka

Seinamaaling sai küll tehtud, kuid valgeid seinu, mida piltidega kaunistada, oli ikka veel palju. Käisin isegi ühes kunstipoes, kuid natüürmordid kohe kuidagi meile ei sobi ning ka hinnaklass 20 ja 30 tuhande vahel tundus kuidagi veidi soolane.

Eks tuli siis jälle ise teha. Oma kunstikaugusest ma juba kirjutasin, kuigi tõele au andes sain ma gümnaasiumis isegi ühe euroliidu kunstikonkursi laureaadiks. Seda tänu sellele, et nad oskasid hinnata moodsat kunsti. Minu pildil oli fotokollaaž Jõgeva vana polikliiniku varemete piltidest. Tegemist oli tõeliselt väärika sammastega majaga, mis lasti lihtsalt ära laguneda ning millest tänaseks pole enam midagi säilinud.

Kunagi ammu juba leidsin ma netist sellise toreda jänkuga pildi. Jänesed on mulle üldse väga südamelähedased, isegi mu logo peal on üks. Mõtlesin, et selline pilt võiks seinal olla küll.

Ostsin lõuendi, tegin jälle jutid ette ja asusin värvima. Oli aru saada, et suvaline seinavärv ei ole ikka mõeldud lõuendile kandmiseks, sest nii nagu ta riidele sai, nii ta ka sinna jäi. Pildi peal värve segada ei saanud. Eks siis segasin värve purgis ning kandsin toone pildile kihtide kaupa.

Lilla värvi segamine mul ei õnnestunud ning seega otsustasin püksikud teha hoopis roosad, mis meeldivadki mulle palju rohkem. Tulemusega jäin ma väga rahule ning pilt leidis koha meie wc seinal.

Nagu selgus, siis saab joonistamisega hakkama ka minusugune võhik. Ei tea, kas peaks nüüd jõuluvanalt tellima molberti ja päris maalimisvärvid?

Esimene seinamaaling valmis!

Nagu ilmselt paljud uude elukohta kolijad, nii avastasin ka mina, et toad on kui "valged karbid", aga lapse tuppa tahaks ikka värvi ka seina.

Tapeeti ma ei tahtnud, sest tõenäoliselt see kaua puhtana vastu ei pea. Raamitud pildid tundusid liiga igavad, värvitud seinad samuti. Järele jäigi idee teha seinamaaling.

Olgu nüüd kohe alguses öeldud, et ma ei oska absoluutselt joonistada. Minu kunstioskuste tipp on see, et oskan visandada päikese, kuu ja küünla. Kuusega saan ka hakkama. Ülejäänu on juba ulme.

Teine keeruline küsimus oli, et mida siis sinna seinale teha. Mõtlesin, et äkki saab lapse eelistustest aru, kes ta lemmiktegelased on. Aastasena imponeerisid talle kõige rohkem lotokolmapäev ja teleturg. Multifilme nähes tõusis kohe protest ning nõuti midagi huvitavamat, näiteks reklaami. Seega pidin ise otsustama.

Raamatupoes on virnade kaupa lasteraamatuid, kuid kui otsida midagi eestipärast ja lihtsat, siis on valik kesine. Pidin juba pettunult poest lahkuma, kui avastasin lapsepõlvest tuntud Silvi Väljal'i raamatu "Jussikese seitse sõpra".

Päris raske oli valikut teha, missugust pilti võtta, sest kõik tegelased tundusid toredad. Miksisingi siis kolmest pildist midagi kokku. Et joonistamine hõlpsamalt läheks, selleks lasin videoprojektoriga pildi seinale ning tõmbasin pliiatsiga piirjooned ette.

Edasi jäi ainult värvimise vaev. Selleks kasutasin Akrit 12 seinavärvi ehk sedasama, millega juba valge aluspind tehtud oli. Käisin varem Bauhofis uurimas, et kuidas erinevaid toone saada. Esmalt selgus, et väikseim ühik on neil 1,25 liitrit. Seda on aga ühe pildi jaoks väga palju. Lõpuks sain müüjaga kokkuleppele, et ta müüb mulle vaid vajalikku tooni pastat ning segan värvid kodus kokku. Läksingi järgmisel päeval oma seitsme moosipurgiga kohale ning ta lasi iga purgi põhja pisikese sörtsu pastat. Maksis kogu see lõbu koos pintslitega umbes sada krooni.

Pintsleid ostsin mitut sorti, kuid tegelikult kasutasin vaid kahte polüamiidharjastega pintslit (3 tk maksis 17 krooni), mis olid head seepärast, et nad olid hästi jäigad.

Kodus segasin vajalikud värvid valmis ja muudkui maalisin. Vilumust tuli juurde iga päevaga ning kui alguses värvisin iga kuju kindlat värvi, siis hiljem püüdsin juba kolmemõõtmelisust juurde lisada.

Kokku läks mul nädal aega, igal päeval värvisin paar-kolm tundi. Ja tegelikult oli see väga lihtne. Usun, et kõik vanemad, kellel pintsel käes seisab, saavad sellega hakkama.





Nüüd jääb veel teha vastassein ning kuna värvi jäi nii palju üle, siis üks maal on ka juba valmis. Sellest siis järgmistes postitustes.

Tee ise dušikardina hoidja

Mul oli juba pikemat aega kinnismõte, et ma teen vanni kohale alumiiniumist hularõngast dušikardina hoidja. Tartu spordipoodidest ma sellist asja leida ei suutnud. Oli küll plastmassist ja igas värvitoonis rõngaid, aga sellist nagu vaja loomulikult polnud. Vaid üks kauplus jooksutas mind nädalaid linna teise otsa poodi oma jutuga "järgmisel nädalal tuleb". Lõpuks võtsin nende telefoninumbri ning helistasin veel mõned nädalad ja kui ikka oli sama jutt, siis läksin suure südametäiega ja ostsin furnituuri poest vajalikud tükid ära.

Kahjuks neil päris ümmargusi detaile polnud, seega pidin leppima vaid ümarate nurkadega. Siin ongi kardinahoidja stardipakett.



Ega see teab mis põnev asi ei tulnud ja minu arvates sai suti suur ka. Ma lootsin, et ta on kuidagi romantilisem. Aga ikka parem kui üldse ei midagi ja nüüd jääb põrand ka kuivaks.

Muidu olid vanni taga seinal ümmargused pildid, mille raamid tegin tavalistest kelladest. Võtsin sisu välja ja panin pildid asemele. Kellaklaasid on isegi vett pidanud, nii et pildid pole kahjustada saanud. Nüüd aga jäävad need fotod kardina taha, nii et pean nad ilmselt teise seina ümber paigutama.