remont, mida meenutada

Pulmaeri: õmble ise pruutkimp!

2011-12-05T16:11:00.002+02:00

Kohe algusest peale meeldis mulle kohaliku lilleseadja jutt sellest, et pulmalauda võiksid kaunistada metsalilled. Tõesti, miks peaks seal olema kallid roosid, kui mets on õisi täis?

Kõik see jutt tundus mulle ilus vaid selle hetkeni, kui sain kätte hinnapakkumise. Minu tagasihoidlike arvutuste järgi pidi iga õis võtma metsast takso ning omaette autoga kimbu sisse sõitma (hind jättis võimaluse, et teele jäi ka üks restoranipaus).

Siis ma mõtlesingi, et ma võin need kimbud ise teha ning kuskilt meenus mulle, et kui ma viimati metsas käisin, olid lilled seal täiesti tasuta.

Hakkasin internetist vaatama pruutkimpe ning sattusin isevalmistatud lilledeni. Kui ma nägin, kui põnevaid õisi on inimesed oma pulmakaunistuseks teinud, siis tekkis mul küsimus, miks üldse pärislilli vaja on? Minu kõigi aegade lemmikuks kujunes SEE pulm, kus pruut ja tema ema meisterdasid terve hunniku muinasjutulisi üleelusuuruseid lilli, millega kaunistasid nii tseremooniapaiga kui kõik lauad. Nende lillede tegemise õpetuse leiad SIIT.

Seejärel tuli mulle jälle meelde, et mul on pulmakleidi õmblemisest riidejääke üle ning otsustasin vähemalt pruutkimbu endale ise õmmelda. Kui florist seda kuulis, siis esimese asjana ütles ta, et seda imet (ehk siis õmmeldud lilli) tahaks ta küll oma silmaga näha. Ning seejärel lisas kiirelt, et see on väga halb enne, kui ise endale pruutkimp teha. Lõpuks aga tunnistas, et 30 aastat tagasi seadis ka tema oma pulmalilled ise ning on õnnelikult abielus tänase päevani.

Ühesõnaga asusin õmblusjääkidest lilli õmblema. Esmalt lõikasin kangatükkidest õie kroonlehed ning ajasin nad küünla kohal krussi. NB: kindlasti peab töölaual olema klaas veega, juhuks kui kangas tuld võtab! Seejärel õmblesin erinevatest materjalidest lehekesed õiteks kokku ning kaunistasin neid pärlite ning antiikhõbedast pärlikapslitega. Igaüks tuli erakordne ja omanäoline.

Kõige lõpuks õmblesin need paarkümmend õit ümmarguse penoplastist kera külge ning käes hoidmiseks sidusin sinna külge kleidipitsist aasa.

Ausõna, varsti jõuan kleidini ka. Väike vihje on siin postituse lõpus.

Pulmaeri: lisa fotonurgale vürtsi!

2011-11-02T14:34:00.004+02:00

Tavaliselt kui pulma minnakse, siis pannakse ikka paremad riided selga ning kammitakse juuksedki ära. Ning kui juba selline vaev on nähtud, siis oleks tore, kui sellest ka väike fotomeenutus jääks.

Ühesõnaga oli mu kindel soov, et pulmas peaks olema fotonurk, kus saab endast või oma perest lasta ühe kena pildi teha. Et veidi põnevam oleks, valmistasime sinna ka mõned aksessuaarid. Modelleerimissavist ja lipuvarrastest tegin mõned huuled, mis kõvastamiseks läksid pooleks tunniks ahju (vt pilti).

Lisaks tegin kangajääkidest vuntsid, võtsin ühe pildi raami seest välja ning Oliver saagis vineerist välja jutumullid.

Fotonurk osutus pulmas ülimenukaks ning fotograaf veetis seal vähemalt poole peo ajast. Aga pildid olid ka seda väärt!

Pulmaeri: õmble ise külaliste nimekiri!

2011-10-09T10:33:00.010+03:00

Küsisin peokoha perenaiselt, et kus ja kuidas nad tavaliselt pulmakülaliste laudades istumise plaani eksponeerivad. "Tavaliselt pannakse see saali ukse kõrvale nätsuga posti külge," ütles mõisaproua.

Jah, te lugesite õigesti. Inimesed, kes kulutavad palju raha, et pidada oma uhke pidu luksuslikus mõisahoones, suruvad nätsuga oma kallite külaliste nimed suvalise posti peale.

Ühesõnaga polnud mul raske teha selle mõisa ajaloo kõige kenamat lauaplaani. Kuna ma olen suur taaskasutamise sõber (loe: kooner), siis hakkasin kodus ringi vaatama, et millest seda lauaplaani teha võiks.

Ideid oli mul mitmeid, kuid lõpuks otsustasin õmblemise kasuks.

Pulmakleidi tegemisest oli mulle järele jäänud kotitäis riidetükke ning pitsi- ja paelajääke, mida mingi väga mõistliku asja jaoks enam kasutada ei saanud, kuid ühe lauaplaani jaoks oli seal materjali rohkem kui küll. Ka raami ei pidanud ma kaugelt otsima, vaid võtsin kasutusele meie vannitoa peegli.

Esmalt katsin kogu taustaosa tapeedi tagumise poolega (et tagapind jääks hele) ning selle peale tõmbasin ühe läbikumava lillelise riide. Järgmiseks lõikasin paberist lauakujulised ristkülikud ning kirjutasin sinna oma tavalise käekirjaga ja liigselt ilustamata kõigi külaliste nimed.

Et plaan huvitavam tuleks, õmblesin iga nimekirja alla erineva kangatüki. Riideribasid ma sirgeks lõikama ei hakanud, vaid iga tükk läks plaanile täpselt nii nagu ta oli just kleidiõmblusest järele jäänud (plaani vaadates saate veidi aimu sellest, kui paljudest erinevatest kangastest mu kleit kokku õmmeldi...).

Kogu õmblustöö toimus pulmaeelsel õhtul ning loomulikult just siis, kui olin viimase nime ära kirjutanud, tegin ma lahti oma arvuti, kust avastasin kirja ühelt peoliselt, kes kahjuks siiski tulla ei saanud... Egas midagi, tõstsin ühes lauas inimesed ringi ja kirjutasin ühe korra veel.

Kuna koguteos sai päris suur, siis ei hakanud ma nätsuga üldse vaeva nägema, vaid panin selle peosaali ukse ette molbertile.

Pulmaeri: abiks väikestele sodinokkadele

2011-09-28T15:27:00.009+03:00

Peolaua nimesiltidena kasutasime me tavalisi paberist tassialuseid, kuhu kirjutasin kohaomaniku nime. Alumine pilt on tehtud aga minu lauanaabri taldrikust ning kuna ta ei ole just teabmis korralik sööja, siis oli teda ootamas ka roosade kõrvakestega põll.

Pulmaeri: tee ise kihlasõrmus!

2011-09-17T16:04:00.018+03:00

Nüüd tuleb siis see peatükk, kus ma saan mõõdutundetult uhkustada sellega, kuidas just mul õnnestus endale kosida maailma kõige osavam mees! Jah, arvasite ära - seekord on teemaks kihlasõrmus.

Mina ei teadnud selle tegemisest loomulikult mitte midagi. Lihtsalt imestasin vahel, miks Oliver nii pikaks tööle jääb...

Alustame aga algusest ehk siis kõik, kes tahavad endale või oma väljavalitule sõrmust valmistada, siis siin on selleks vajalik stardipakett: leeklamp (pildil on minu isiklik, mille Oliver kinkis mulle creme brule kuumutamiseks ja mis nagu selgus, sobib väga hästi ka sõrmuste valmistamiseks), akutrell, haamer, ühed näpitsad, kuus erineva jämedusega viili, lihvimispabereid ja loomulikult üks kõige tavalisem raudnael. Pildilt on puudu alasi, kruustangid ja üks metallpulk, mille ümber tulevast sõrmust vormima hakata.

Nii palju kui ma nüüd Oliveri jutust aru sain, siis käib ühe sõrmuse valmistamine umbes nii: esmalt tuleb kinnitada nael kruustangide külge, siis umbes minutijagu kuumutada leeklambiga naela alumist osa, nii et see läheb tumepunaseks, seejärel hakata seda haamriga taguma ümber õige jämedusega metallpulga ja nii muudkui edasi kuumutada ja taguda kuni on saavutatud õige kuju. Seejärel tuleb sõrmust lakkamatult viilida, esialgu paksemate, hiljem peenemate viilidega, siis võib üle minna liivapaberile ning lõpetuseks tuleks sõrmus läikima lüüa trelli otsa pandud poleerimisotsikuga.

Polnudki nii keeruline ju?

Minu kui sepistamiskauge inimese jaoks tundub uskumatu, kuidas sellisest tuhmhallist naelast saab nii kenasti läikiva ja täiesti kumerate servadega ehte. Aga kui hästi tahta, ju siis on see täiesti võimalik.

Nüüd võin alati uhkusega kuulutada, et täpselt sellist vaid minule mõeldes valmistatud sõrmust maailmas teist ei ole!

Pulmaeri: kihlusfotod

2011-09-07T06:50:00.009+03:00

Pulmade lähenedes hakkasid külalised uurima täpsemaid detaile tulevase peo kohta. See tähendas vaid üht, et oli viimane aeg hakata tegema pulmaveebi.

Kujundust planeerides selgus, et meil ei olnud endast ühtki fotot, mida sobiks panna veebi kaunistama.

Olin netis mitmel pool kohanud välismaised kihlusfotode pilte (ühed minu lemmikud leiad SIIT) ja olin alati mõelnud, et huvitav, miks neid tehakse. Nüüd aga kulusid veebi tarbeks ka meile endale ühed sellised kihlusfotod hädasti ära.

Meil oli plaan pildistada õitsevate õunapuude taustal. Valisime välja ühe suure aia ning jäime tähelepanelikult ootama. Ootasime, mis me ootasime, aga lõpuks selgus, et sel aastal ilmselt jätab see aed õitsemise vahele.

Me aga ei lasnud ennast sellest häirida. Kutsusime appi oma naabrinase, fotograaf Gabriela ja sellised need pildid said.

Paluks tähele panna seda, et soeng on minu enda tehtud!

Pulmaeri: tee kutse PowerPoint'is!

2011-09-01T06:52:00.005+03:00

Kui me suhtleme kaugemate sõpradega igapäevaselt veebi teel, siis tundus minu jaoks igati mõistlik teha ka pulmakutse digitaalne. On päris naljakas, kui su vana sõber, kes on sul aastaid külas käinud, helistab ja küsib, mis su aadress on? Siis võib aimata, et ju on sealt postkastist varsti pulmakutset oodata.

Meie aga tahtsime, et kutse oleks sõpradele üllatus ja muidugi kõik see tore "las need metsad kasvavad" jutt ka. Rääkimata rahalisest kokkuhoiust, sest kui kasutada kaht erinevat paberit ja lasta tekst sisse trükkida, siis vanas rahas arvestades alla 1000 krooni kuidagi välja ei vea.

Erinevalt Oliverist, kes on suur IT-guru, mina programmeerimisega hakkama ei saa. Seetõttu jäid kõrvale kõik põnevad flashi-lahendused ning otsustasin kutse teha kõige lihtsamat PowerPoint'i kasutades.

Tegelikult annab isegi see programm miljoneid võimalusi. Saab kasutada videot, slaidid saaks panna igas suunas jooksma ja hüppama jne. Mina aga tahtsin midagi lihtsamat ja rahulikumat.

Selline ta siis välja kukkus (kõlarid on kohustuslikud):

Kuna me näitasime seda kutset oma vanaemadele-vanaisadele suhteliselt varakult, siis selgus, et kevadeks olid nad kõik ära unustanud, et neid üldse kuskile pulmapeole kutsutud sai. Seetõttu otsustasime kevadel siiski kõigile enam kui 75-aastastele külalistele teha ka käega katsutavad kutsed. Selleks kasutasime ühte meie pulmaveebi taustapilti. Missugused need pildid olid, sellest juba järgmisel korral.

Pulmaeri - millest alustada?

2011-08-31T14:52:00.008+03:00

Üks mu sõbranna oli siiralt üllatunud, kui ta kuulis, et me alustasime oma pulmapeo korraldamisega veidi rohkem kui aasta varem. Tegelikult pole see üldse mitte vara. Ja seda väga lihtsalt põhjusel – Eesti suvi on nii lühike, et nädalavahetusi on vaid loetud arv. Abiellujaid aga kordades rohkem. Menukamad peokohad, õhtujuhid ja bändid saavad oma esimesed broneeringud juba vahel rohkemgi kui aasta ette.

Enne aga kui hakata mõnda saali kinni panema, oleks vaja jõuda selgusele selles, missugust pidu teha.

Mina soovitaksin välja valida paar-kolm pulmablogi, mille stiil kõige rohkem meeldib ning hakata neid järjest läbi lugema. Hoiatan juba ette, et need on nii inspireerivad, et panevad kogu aeg järjest ohkama, et ma tahan seda ja siis kindlasti veel seda ka! Õnneks on praegu moes isetegemine ning paljud geniaalsed ideed on täiesti järeletehtavad ka Eestis.

Siin on sada parimat pulmablogi üle maailma ning ma usun, et siit leiab küll igaüks endale meeldiva. Mina valisin neist välja kaks ning lugesin ja vaatasin neid suure imetluse ja kadedusega. On ka eestikeelseid blogisid, nt pulmadeestis, mis on kasulikud just seepärast, et annavad hea ülevaate Eesti oludest.

Oma ideid tasub aga ammutada välismaistest veebipäevikutest, sest see on ikka uskumatu, mida inimesed suudavad välja mõelda! Alati ei peagi üürima lossi. Lauad võib katta ka keset metsalagendikku või otse rannaliivale ja oi kui stiilselt seda kõike teha annab!

Kui me olime oma plaani enam vähem paika saanud, siis asusime läbi sõitma Lõuna-Eesti suuremaid peokohti. Paraku me väga kaugele ei jõudnud, sest mitmete halbade asjade kokkusattumisel sattusin ma otse ühe lossi parklast Tõrva kiirabiga Valga haiglasse ning sealt juba edasi Tartu haiglasse.

Meie plaanid läksid kõik määramatuks ajaks ooterežiimile, sest pidime vaatama, mis minust üldse saab. Õnneks jäime kõik ellu.

Kui arst mind haiglast välja kirjutas, siis kordas ta mulle umbes kolm korda järjest, et remonti ma teha ei tohi (huvitav, kas tõesti arstid guugeldavad oma patsiente või kust ta seda teadis, et ma suur remondihuviline olen?). Remonti ma küll teha ei tohtinud, kuid nüüd oli mul käes lõputult aega arvuti taga olla, et mõelda välja huvitavaid lahendusi määramatusse tulevikku edasi lükkunud pulmapeo jaoks. Mis ma siis nende kuude jooksul välja nuputasin, sellest juba järgmises kirjutises.

Pulmaeri alustab!

2011-08-25T17:47:00.006+03:00

Tere, kallid lugejad!

Meeldiv taas kohtuda üle nii pika aja. Ma ei ole vahepeal kuskile ära kadunud, vaid olen oma suve veetnud pulma korraldades. Nüüd aga on käes tagumine aeg jagada teiega oma suviseid tegemisi ning alustada oma ammulubatud pulmateemaliste postitustega.

Järgneva paari kuu jooksul luban teile omalt poolt pakkuda inspiratsiooniks järgmisi lugusid: kuidas teha pulmakutse koduste vahenditega ja PowerPointis; missuguste aksessuaaridega kaunistada pulma fotonurk; kas kõige kaunimad pulmapildid valmivad kodu ees kruusatee peal või tuleb selleks sõita mitmesaja kilomeetri kaugusele; mitut ajakirjanikku on vaja, et kokku panna 12-leheküljeline pulmaleht; kas termiitkeevitus sobib pruudi nime ärasaatmiseks; mitut näljast beebit on vaja toredate tänukinkide tegemiseks ning mitu kilomeetrit niiti ja mitu kuud kulub maailma kõige ilusama pulmakleidi valmistamiseks.

Kirjutan ka sellest, miks on kasulik palgata endale pulmakorraldaja ehk panen kirja mõned uskumatud juhtumised pulmakorraldaja igapäevatööst.

Oliver lubas veel õpetada, kuidas teha ise terasest kihlasõrmus ning mina annan nõu, mis on tunduvalt vastupidavamad ja rahakotisõbralikumad sõrmusematerjalid kui seda on kuld. Lõpetuseks annan nõu kõigile teistele isetegijatele, kes soovivad minu eeskujul õmmelda endale ise pruutkimbu ning külaliste lauaplaani.

Ühesõnaga, on, mida oodata!

Meie verandast sai buduaar

2011-06-30T14:17:00.027+03:00

Kaua sa ikka remonti teed, vahepeal tahaks midagi hingele ka. Seega praegu on ehitamistes väike paus ning ma tegelen hoopis pulma korraldamisega. Kui kenasti välja tuleb, siis suve lõpus postitan siia sellest mõned lood ka.

Isutekitajaks aga kirjutan sellest, kuidas ma korraldasin sõbrannale tüdrukuteõhtu ning selle tarbeks muutsin meie veranda romantiliseks buduaariks.

Esmalt tõin (loe: lasin Oliveril tassida) verandale suure kuldse peegli, mis muidu mul täiesti kasutuseta seisab. Peeglilauaks võtsin sealsamas olnud Singeri masina ning katsin selle lõhnaõlipudelite ja ehetega ning riputasin üles romantilises stiilis riided, mille hulgast pruut sai valida oma õhtuse kostüümi. I-le täpiks olid pojengid, mis täitsid kogu toa mõnusa lillelõhnaga.

Kuigi ega see veranda teab kui suur ei ole, siis oli seal vahepeal korraga lausa kaheksa neidu.

Neile lisaks siis veel peeglilauad, diivan, toolid ja suupistelaud.

Lauast tuli meelde pilti teha aga alles siis, kui suurem osa maitsvast kraamist juba söödud-joodud oli.

Õhtu õnnestus suurepäraselt ning pruut muutus kui imeväel (ja sõbrannade abiga) ülišikiks 50ndate stiilis filmidiivaks. Tema loal panen siia ka ühe ülesvõtte (foto autor: Gabriela Liivamägi).

Pärast läksime botaanikaaeda õhtukangelannast pilte tegema ning siis tuli väike tagasilöök (meie superstiilsesse plaani), sest täiesti juhuslikult sattusime me aeda samal ajal, kui strippar Marco filmis seda videot. Me ei jätnud siiski võimalust kasutamata ja tegime ära ka kohustuslikud stripparipildid. Edasi kulges üritus taas plaanipäraselt ning lõppes romantilises restoranis koos paljude küünalde ning suus sulava tordiga.

Mulle aga hakkas veranda uus sisustus nii meeldima, et jätsingi peegli sinna ning käin käin seal nüüd iga päev pojengilõhna nuusutamas ja päikese- loojangut nautimas. Siin pildi peal poseerin oma uues buduaaris juba homme pooleaastaseks saava printsessiga.

Juhin tähelepanu neiu valgele kampsunile, mis on pärit minu garderoobist ja mida mina vaid loetud aastad tagasi, Moskva olümpiamängude ajal, uhkusega kandsin.

Karl sai endale uue voodi

2011-04-28T13:40:00.018+03:00

Kuna Karl saab kohe aasta vanemaks, siis otsustasime talle tema 2. sünnipäevaks teha suurte laste voodi. Materjal oli meil olemas - kasutasime vannitoa ustest üle jäänud vineeri.

Voodiotste kumeruste joonistamiseks kasutas Oliver ülikooli juubelikruusi ning mingit fotoaparaadi ketast.

Kuna ma olin tellinud, et voodi peab olema võimalikult turvaline, siis tegi ta kõik otsad kumerad ning lihvis veel servad ka ära.

Minu panus voodi valmimisse oli märga- tavalt tagasi- hoidlikum ja sellegagi ei saanud ma korrektselt hakkama. Tellisin internetist madratsi ning juba järgmisel päeval oldi mul pakiga ukse taga. Kui ma tahtsin siis raha maksta, ütles mulle kuller, et tema tegeleb vaid transpordiga. Mingit arvet mulle aga ei saadetud, nii et pean nüüd mööda internetti taga otsima, kes mu raha tahaks.

Voodi kokkupanekut tuli Karl ise juhendama ning andis aga isale "krubi"-sid kätte.

Kui me voodi Karli tuppa tõstsime ning lina ja teki paika panime, ronis poiss kohe voodise, pani pea padja peale ning ütles, et tema jääb nüüd tuttu. Pidime teda tükk aega veenma, et magamaminekuks on veel suti vara.

Nii et tundub, et kink läks igati asja ette.

Tegin uue pildi

2011-04-17T23:48:00.013+03:00

Eesti kunstimaailm on taas saanud määratult rikkamaks, sest valminud on järjekordne Eesti kunsti tippteoste hulka kuuluv taies sarjast "Jänes seikleb".

Nähes seda pilti arvas üks kunstisõber, et seoses lihavõtetega on maalile jäänud hetk, kus jänes lendab mööda pühademunast. Tegelikult ma tahtsin joonistada planeeti Maa, aga mis teha, kui kunstiannet antud ei ole. Ja tegelikult Maa pidigi veidi lopergune olema.

Tore tunnustus

2011-03-28T13:46:00.009+03:00

Täna hommikul olin meeldivalt üllatunud, kui minu kirjakasti jõudis teade sellest, et olen pälvinud Krentu tunnustuse. Ja seda toredam, et mind kiitis inimene, kelle töid ma ise alati imetlen. Kui ma käin riidepoes, siis ei leia ma sealt endale kunagi midagi põnevat, kuid iga kord kui ma Krentu käsitööblogisse satun, pean kadedusega nentima, et mul oleks kohe hädasti vaja kõiki tema tehtud imeilusaid asju!

Tunnustusega käib kaasas ka kohustus vastata järgmistele küsimustele ning siit mu vastused tulevad:

1. Millal alustasid oma blogiga?
Ma olen bloginud alates 2006. aastast, kuid remondiblogi alustasin 2009. aasta kevadel, kui otsustasime osta endale uue kodu Supilinna.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Siin blogis on jutud põhiliselt sellest, kuidas kahest päris halvas seisus korterist on aegamisi saanud/saamas meie kodu. Olen remondi ajal pidevalt pilti teinud ning kui midagi valmis saab, siis näitan teistele ka. Püüan oma juttudega innustada teisi omasuguseid kodukaunistajaid. Selleks, et teha mõnusat kodu, ei pea üldse väga andekas ega ülemäära rikas olema. Vahel aitab lihtsalt heast ideest.

Minu üllatuseks on blogile tekkinud hulganisti lugejaid ning ma saan lugejakirju konkreetsete ehitusalaste küsimustega. Mina siis kui "suur remondiasjatundja" püüan neile vastata. Tänan ka tähelepanelikke lugejaid, kes vahel on mulle teada andnud, kui kuskil on müügis mõni minu koju sobiv asi. Näiteks just nii sain ma koridori selle kauaigatsetud Estiko retrolambi.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei tea, kas see blogi nüüd just väga eriline on, aga peamiselt on mulle silma jäänud sisustusblogid, kuhu on kogutud pildid teiste kenadest elamistest. Mina aga kirjutan vaid enda kodu kohta.

Kui keegi teab veel mõnda huvitavat remondiblogi, siis ma oleks väga tänulik, kui viite selle kohta kommentaaridesse jätaksite.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kui meie eelmisest kodust sisustusajakirja artiklit tehti, siis pakkusin praeguste piltide juurde kontrastiks jäädvustusi ka sellest, kuidas see korter enne välja nägi. Kahjuks oli loo formaat selline, et vanad pildid sinna ei sobinud. Mulle endale aga meeldib ajakirjades just see, kui on näidatud muutumist, kus lootusetust kohast on tehtud imeilus elamine. Mul oli arvutis sadu remondifotosid ning mõtlesin, et kui nende muudatuste jäädvustamine mulle nii palju huvi pakub, äkki see meeldib teistele ka.

5. Mida tahad oma blogis muuta?
Ma suurt midagi ei muudaks, aga aega võiks kindlasti rohkem olla. Näiteks meie köök on meid teeninud juba poolteist aastat, aga kirjutanud ma sellest ikka veel ei ole! Minu põhiline kirjutamisaeg kulub meie pereelust rääkivale kinnisele blogile, kus püüan kirjutada nii, et ikka nalja ka saaks. Remondiblogi on selle kõrval häbematult tõsine. Pean püüdma ennast parandada, aga samas, mis nalja sa ikka viskad, kui remondimees arvab, et on oma kopsimisega lae sisse augu teinud või päev pärast notaritehingut avastad, et lepinguga tuli tasuta kaasa ka maja püsielanik - vamm.

Selle austusväärse tiitli annan edasi enda lemmikblogidele:
1. Krista Kõivu blogi - kui imetlen tema kolme imearmast tütart, siis olen kindel, et mul peab ka vähemalt kolm last olema! Kui elan kaasa tema kodu renoveerimisele, siis mõtlen, et võibolla peaks ikka ise ka kunagi maja ehitama ning kui ma vaatan tema tehtud fotosid, siis mõtlen ma iga kord kadedusega, miks minust keegi nii lahedaid pilte ei tee?!

2.Lisette ja Ralf kasvatavad ema - autoriks minu kursaõde Anu, kes seoses laste tavapäraste talviste haiguste tõttu on viimasel ajal tituleerinud end Laatsareti Häälekandja peatoimejaks. Nagu viimane näide tabavalt paljastab, ei ole ta sellest hoolimata kaotanud oma tervet mõistust ning nauditavat huumorisoont.

3. Disainimaja blogi - tänuväärt varamu kõigile isetegijatele - siit leiab palju nutikaid näiteid sellest, kuidas vanast saab uus. Juurde veel pilguheite Eesti ilusatesse kodudesse, retsepte, portreelugusid jpm.

4. Hanna Korsari blogi - iga kleit on nii imeline, et hing jääb kinni! Kui ma oleks printsess, siis Hanna oleks kindlasti minu õukonna peakostüümikunstnik.

5. Plahvatus makaronitehases - minu kõige uuem blogiavastus. Superstiilsed retrohõngulised fotojäädvustused elust enesest. Sinna pildi sisse ma läheks!

Tegin ise lambi vol 2

2011-03-17T12:51:00.026+02:00

Mõned nädalad tagasi kukkus meie elutoa suur lamp alla ja läks täiesti katki. Minu teooria järgi kukkus ta alla seepärast, et töömehed kopsisid meie pea kohal nii kohutavalt kaua, et lõpuks targem andis järele. Oliveri arvates oli aga põhjus selles, et ma olin ta ehitanud vana ja rabeda lambi peale, mis lisaraskusele vastu ei pidanud.

Tegelikult oli mul hea meel, sest nüüd tekkis suurepärane võimalus uus lamp meisterdada. Mul oligi juba netist välja vaadatud selline tore moodulsüsteem nagu IQlight, mida on toodetud juba pea 40 aastat ning otsustasin järele proovida.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, kust saada sobivat materjali. Leidsin ühe veebilehe, kus usinad isemeisterdajad jagasid vajalikke näpunäiteid. Seal näiteks soovitati taaskasutada USA-s müüdavaid piimakanistreid, kuid meil teatavasti müüakse piima kottides ning need ei sobi. Veel oleks loosi läinud pehmemad lõikelauad, taldrikualused või kasvõi mapikaaned, kuid kuna mul midagi sobivat niis suures koguses taaskasutamiseks ei olnud, siis otsustasin osta valmis plastiku.

Tartu külje all tegutseb selline ettevõte nagu Tööstusplast ning sinna ma ka oma sammud seadsin. Materjavalik oli suur ning akrüüli oleks sealt saanud igas värvitoonis. See aga lambi jaoks ei sobi, sest on painutamiseks liiga jäik. Mina tahtsin valget polükarbonaati, kuid seda oli saadaval vaid läbipaistvana. Kuna ma aga juba nii kaugele kohale olin sõitnud, siis leppisin sellegagi. Minu meeldivaks üllatuseks selgus aga, et see materjal on kaetud mõlemalt poolt valge kaitsekilega ning see tekitas just minu soovitud valge värvuse.

Kõrgelt lae alt upitas tõstuk mulle vajaliku plaadi alla ning varsti sõitsingi õnnelikult koju 2x2,5-meetrise ja 1 mm-paksuse plastikurulliga.

Mu rõõm oli aga üürike, sest kui ma olin oma printsessikäekestega esimese tüki välja lõiganud, siis sain ma aru, et lambi jagu ma neid küll lõigata ei jaksa. Materjal sai meelega ostetud suhteliselt paks, et sellest saaks teha võimalikult suure lambi.

Mul ei jäänud üle muud, kui teha diili Oliveriga, et tema need välja lõikaks. Mis tal muud üle jäi. Kui ta siis hakkas süüvima, et kuidas see lamp kokku käib, siis selgus, et ma olin oma lihtsameelsuses teinud väikese valearvestuse. Ma olin arvanud, et lõikan nii palju detaile, kui plaat välja annab ning panen neist siis ümmarguse lambi kokku.

Tegelikult aga sai ümmargust lampi teha vaid 30-st detailist ning järgmisena alles 120-st (valikuvõimalusi vaata siit). Meil oli aga materjali vaid 50 jagu. Nii siis pidingi leppima suhteliselt väikese lõpptulemusega.

Ümmarguse lambi kokkupanek käis nii, et esmalt tuli moodustada viiesed ringid ning need siis omavahel ühendada. Lambi kodulehel on põhjalik juhend, nii et kui kaasa mõelda või kui on kodus varnast võtta üks mõtlev mees, siis probleeme ei tohiks tekkida.

Kui tükid said kokku pandud, siis võtsin neilt ära pealmise kaitsekile, mistõttu jäi lamp kenasti läikiv. Kui kedagi peaks huvitama, et mis kujund neist tükkidest kokku tuli, siis õige vastus on inglise keeles: rhombic triacontahedron.

Kui teha iga detail A4-suurusega, siis tuleb 30 tükist koosnev lamp ümbermõõduga 1,5 meetrit. See on tegelikult suhteliselt väike ning sobib hästi väiksemasse ruumi.

Kuna meie elutuba on suhteliselt suur ja kõrge laega, siis loomulikult ma veel tulemusega rahule ei jäänud ja nüüd on meil juba plaanis samas stiilis aga poole suurem valgusti.

Ning Oliveri suureks rõõmuks selgus, et selsamal plastifirmal on olemas ka frees, mis selle lõikustöö mõne sekundiga ning täiesti veatult meie eest ära teeb.

Tartu Maraton toimus tänu meile ehk kuidas me pööningut soojustasime

2011-02-22T17:04:00.019+02:00

Töömees mu pea kohalt pööningult helistas mulle, et noh, sul kukkus lagi sisse jah?
Mismõttes?!!! Hiilisin vaikselt ühest toast teise, püüdes ära tabada hetke, mil lagi mu lömastab. Esimese hooga ma auku õnneks ei leidnud ning vastasin, et ei kukkunud vist.
Töömees selle peale, et sa teed nalja jah? Temal igal juhul alt valgus paistab.
Mis nalja? Ma lootsin südamest, et ta teeb ise nalja, sest kohe kuidagi ei tahtnud hakata lage lappima.

Lähemal uurimisel selgus, et töömeeste tegevus oli vannitoa vana lae küljest krohvitüki lahti põrutanud. Kuna meil on seal topeltlagi, sest vahel on ventilatsioonitorud, siis õnneks toast midagi katki ei olnud.

Et mida need mehed meil seal pööningul kondasid? Nad nimelt tulid korteri laepealset tselluvillaga soojustama. Enne aga paigaldasid põrandalaagid, et kui hiljem tekib soov pööning välja ehitada, siis ei tuleks kogu soojustust kokku koguda ning tagasi panna.

Ajastus oli muidugi super - tööd algasid siis, kui päeval näitas termomeeter -20 ning öösel pea 30 külmakraadi. Ennustasin, et kindlasti võtavad nad vana soojustuse maha ja lähevad siis materjali ostma. Kahjuks ma ei eksinud...

Elu soojustamata magamistoas nägi meil välja nii: kaks radiaatorit oli keeratud maksimumi peale (+38) ning ahi oli tulikuum, aga toas õnnestus maksimaalselt saavutada vaid 18 soojakraadi. See oli siis meie tagasihoidlik panus Tartu välistemperatuurile, et Tartu Maraton saaks ikka toimuda.

Pärast kaht nädalat, kui need talve kõige külmemad ilmad läbi hakkasid saama, said ka mehed oma tööga ühele poole. Kui siis läksime enne lõpparve tasumist villa paksust üle mõõtma, selgus, et soojustuskihi paksus oli 10 cm võrra soovitust väiksem! Ma olingi umbes nii arvestanud, ütles villamees. Ja lisas, et uuesti Tartusse tal niipea asja ei ole. Loomulikult me teist osa summast ei maksnud, sest muidu tõenäoliselt me seda meest rohkem ei näe.

Kui nüüd tekkis küsimus, et miks me just sellised venivillemid seda tööd tegema valisime, siis fakt on see, et minu välja saadetud pea kümnele hinnapäringukirjale ei vastanud mitte ükski firma. Nii et soovitus ettevõtlikele – hakake tegelema puhurvillaga, suhelge oma klientidega ning tööst teil juba puudu ei tule.

Ja lõpetuseks, et kas siis on ka nüüd soojem? On-on. Radiaatorid keerasime magamistoas kohe nulli ning vaid ahjusoojast piisab täiesti. Esialgu ei saanud arugi, et miks on olemine teistsugune. Aga siis jõudis pärale, et tuba on soe. Ja soovituseks targematele, kes õpivad teiste vigadest – soojustage ikka soojal ajal!

Totaalne muutumine: elutoa põranda eri

2011-02-13T12:30:00.019+02:00

Paraku alati ei lähe nii hästi, et võtad veneaegsed põrandaplaadid üles ning alt tuleb välja saja-aastane laudpõrand. Pigem tuli meil siin Supilinnas välja see, et kõik vana on omadega läbi ning seda tuleb kõvasti putitada.

Labida panid töömehed keset põrandat pärast seda, kui üks neist oli juba poole jalaga naabri juures väljas.

Varsti oli kogu põrand lahti võetud ning meil oli naabriga kahe peale tore korter läbi kahe korruse. Kusjuures, meie elutoa all oli just see tuba, kuhu naaber plaanis lähiajal sisse hakata kolima. Ütleme nii, et kolimine veidi viibis...

Õnneks töömehed tundsid oma ametit ning oskasid talad ära parandada ja põranda tagasi tekitada. Kuigi mul on alati see hirm, et mis siis, kui nad äkki poole töö pealt ära lähevad.

Mina oleks esimese mõttena tahtnud laudpõrandat, kuid Oliver on põhimõtteline puitpõranda vastane, sest väidetavalt kaovad kõik kruvid kohe põrandavahedesse ära. Ja kui kass võtab nõuks toidu suust välja lasta, siis ikka sinna neetud vahedesse.

Seetõttu otsustasime otsida midagi siledat, hästi hooldatavat ning soovitatavalt valget ja läikivat. Kahjuks vanasse pidevalt liikuvasse majja epopõrandat valada ei saa.

Nii jõudsime lõpuks minu jaoks esialgu täiesti vastuvõetamatuna tundunud laminaatparketini. Hind oli soodne, paigaldamine lihtne ning ei ühtegi vahet, kuhu oma logisevaid kruve kaotada.

Kui parkett oli kohal, siis ladusime toanurka prooviks väikese näidise ning lasime testgrupil põranda sobilikkust hinnata. Kiideti heaks.

Nüüd oleme juba poolteist aastat selle põrandaga elanud ning oleme igati rahul. See on kergesti hooldatav ning meie rõõmuks ta isegi läigib.

Ehitasime maja

2011-02-03T13:55:00.006+02:00

Samal ajal, kui mina sain endale kõigest uue külmkapi, sai Karl endale terve maja! Ehk et tegime külmkapi pakendist Karlile mängumaja.

Kaunistasin seda kodus leiduvate vahenditega. Põrandale panin Karli toast üle jäänud vaibatüki ning kardinad tegin käekotivoodrist.

Karlile ja tema sõbrale Tormile pakkus majas kõige rohkem huvi kardinate toimimissüsteem. Kinnitasin need seinale takjakrõpsudega ning poiste põhimäng oligi kardinate seinalt rebimine ja tagasipanek.

Päeva lõpuks oli huvi uue maja vastu raugenud ning nagu ikka, sai lõpuks maja endale meie kodu kõige tähtsam nina ehk kass.

Joonistasin kapi sisse mõõdupuu

2011-01-16T12:58:00.012+02:00

Kuna mulle meeldib statistikat teha ning ka minu lapse- põlvekodus oli kapp, kuhu sai iga aasta pikkusejutt tõmmatud, siis otsustasin Karli vastvalminud seinakapi uksele ühe mõõdupuu teha.

Paari seinamaalinguga on minust saanud juba kogenud joonistaja, nii et vaatasin Jussikese raamatust ära, missuguse linnukese joonistan ning ei viitsinud selle väikese pildi pärast projektorit käima pannagi.

Esialgu sai linnuke tumedam, aga kuna puu tuli nii hele, siis tegin linnule valged täpid peale ja tuunisin ta heledamaks. Võra ei pidanud ka üldse roosa tulema, aga kuna ma ei viitsinud pintslit ära pesta, siis sai see valge asemel roosakas ja nii meeldiski mulle rohkem.

Totaalne muutumine: Karli kapi eri

2011-01-12T14:18:00.020+02:00

Meie poja Karli toa nurgas seisis üks vana ahi, mida oli tema asukoha tõttu suhteliselt ebamugav kütta. Kuna mind ei võlunud perspektiiv sellest, et pean kütma viit kütteallikat, siis sai see välja lõhutud.

Ahjukivid leidsid oma uue elu mu sõbranna köögiseinas. Meie aga lasime tekkinud augu kinni ehitada. Roomatt alla ning krohv-pahtel-värv peale.

Umbes pool aastat oli see lihtsalt üks valge nurk, kus asus Karli mänguasjakast. Kuna mingi hetk hakkas tunduma, et väikese õe tulekust pole enam pääsu, aga samas kõik riidekapid on juba täis, siis tuli ruttu valmis ehitada Karli toa riide- ja mänguasjakapp.

Kapiuksed tegi Oliver 15mm vineerist, muu on liimpuidust. Sahtliboksid aga ostis meile juba tuttavast furnituuripoest Tartus Sõbra tänaval. Kõrvalt vaadates kapi ehitamine keeruline ei olnud, kui mitte arvestada seda, et ühe käega tuli pidevalt kinni hoida üht noort asjapulka, kes tahtis pidevalt abiks olla.

Otsustasime, et kuna seinad on isegi kirjud, siis kapi teeme võimalikult tagasihoidliku. Kapp on hästi sügav ja seetõttu mahub sinna päris palju asju. Ta on nii kõrge, et ülemistelt riiulitelt mina asju kätte ei saa, kuid sellest pole midagi, sest sinna on hoiustatud riided, mida läheb vaja alles mõne aja pärast.

Kapil ühtegi linki ei ole. Keskmine uks seisab kõvasti kinni takjapaela ehk siis teibitava krõpsu abil ja seda selleks, et Karl sinna ligi ei pääseks ning iga päev oma riideid põrandale või mänguasjakasti ei sorteeriks.

Tema mängimise tarbeks on tehtud alla suur mänguasjasahtel, mis osutus nii mahukaks, et sinna lähevad sisse kõik tema lelud.

Loomulikult kui kapp valmis sai, siis Karli ei huvitanud karvavõrdki need mänguasjad selles alumises sahtlis. Tema põhimäng oli see, et tõmbas alumise korvi välja, võttis sealt pealmised püksid, siis pani korvi kinni, tõmbas mänguasjasahtli lahti ning pani püksid sinna. Siis jälle sahtel kinni ning uute pükste järele. Õnneks mängis ta seda mängu pärast tagurpidi ka ehk et kõik püksid (koos mõne mänguasjalisandiga) said oma õigesse kohta tagasi.

Mis joonistus see kapiuksel on, saab täpsemalt lugeda SIIT.

Uusaastatervitus!

2011-01-10T13:48:00.006+02:00

Esmalt soovin tervitada kõiki selle blogi lugejaid! Suur tänu asjalike kommentaaride ning sündantsoojendavate kirjade eest!

Pidin ära kustutama rubriigi "ostan", sest tänu tähelepanelikele lugejatele olen kõik vajaliku saanud endale soetada. Müügirubriikigi on alles jäänud vaid paar asja ning kauaks enam neidki on.

Uus aasta tuli meie perre igati eriliselt, sest nüüd on meil lisaks suurele pojale ka imetore tütar Teele.

Temaga oli selline kokkulepe, et ta võib sündida siis, kui Oliver on Karli toa suure riidekapi valmis saanud, sest muidu lihtsalt polnud tüdruku garderoobi kuskile valmis panna.

Oliver kruvis vana-aasta õhtul viimased sahtlid kappi ning kui neiu nägi, et vanemad on teleri ees kohad sisse võtnud (järelikult laisklevad niisama), siis asutas end tulekule. Ning 01.01.11 varahommikul koos ilutulestikuga ta tuligi!

Uuest kapist kirjutan aga juba järmises postituses.

Foto autor: Iris Kivisalu

Tegin teise jõulukuuse veel

2010-12-22T13:51:00.005+02:00

Kuna ma ei suutnud otsustada, missugust jõulukuuske teha, siis tegin teise veel. See on valmistatud umbes 70 valgest tassialusest, millest ma kunagi suvel tahtsin lampi teha.

Mõtlesin, et olen hästi kaval ja teen puu nii kõrgele, et laps kätte ei saaks. Ja lootsin ka seda, et kuna ta on valge, siis äkki laps ei panegi tähele. Nii kui noormees pärast lõunauinakut tõusis, siis esimese asjana kimas ta seina äärde ning asus kuuske alla tirima.

Kuna olin alumised tükid pannud siiski liiga madalale ja ajanud niidi otsa (et oleks hea ühes tükis alla tõmmata), siis polnud see eriline vaev. Õnneks on nüüd kuusk oma uudsuse kaotanud ja seisab rahus meil seina peal. Kuigi pildi järgi ta nii suur ei tundugi, siis tegelikult on ta kaks meetrit kõrge.

Tekk valmis!

2010-12-19T13:12:00.009+02:00

Paar kuud tagasi ma kuulutasin, et ostsin poolmuidu kasutatud riiete poest sadakond heegeldatud tükki. Ning nüüd võin uhkusega teatada, et juba mõni aeg tagasi sain nendest ka teki kokku.

Käsitöö tegemise käigus avastasin ma mitu asja. Esiteks seda, et samal ajal kui ma õhtul enam midagi teha ei viitsi ja tühjal pilgul televiisorit vaatan, siis võin hoopis telerit kuulata ja samal ajal heegeldada ning meelde tuli ka see, et heegeldamine läheb väga kiiresti edasi ning pole üldse raske.

Mul oli muidugi ka abiline, kes oma rasket pead kera peale toetas ja kui lõng maha kukkus, siis seda hoolsalt mööda põrandat taga ajas.

Kuna tükid olid erineva suurusega, siis pea pooled heegeldasin ühe rea võrra laiemaks. Oliver tegi mulle ka spetsiaalse raami, kus neid ühte mõõtu venitasin. Päris ruudukujuliseks nad siiski ei läinud, nii et pidin äärde ka pitsi tegema. Muster oli originaalis see, kuid ma otsustasin teha ta kahe värviga, et oleks huvitavam heegeldada.

Esialgu plaanisin ruutude sisse ka lilli heegeldada ning tegin neid mitu tükki ka valmis, kuid panin prooviks ainult ühe ning ma ei tea, kas see midagi juurde annab ning kas ongi mõtet teisi panna.

Sel ajal, kui mina teki all ei leba, saab seda väga edukalt ka peidukohana kasutada.

Nii et mu missioon sai täidetud - nüüd on mul soe villane tekk, mida õhtul diivanil endale peale võtta, kuid kuidagi imelik on niisama lebada. Selline tunne on, et peaks ikka mingit käsitööd ka tegema.

Tegin endale jõulukuuse vol 1

2010-12-17T14:25:00.007+02:00

Kuna ma olin näinud, kuidas käitub mu laps, kui temaga samas ruumis on ehitud jõulupuu ning tean sedagi, et ka meie kass ei ole just oma liigi kõige nutikam esindaja, siis oli selge, et sel aastal me päris kuuske tuppa ei too.

Just seetõttu otsustasingi ise kuuseteo ette võtta. Ühes tavalises kodus leidub ikka kleeplint, käärid, jõuluehteid ning mõni enam kui meetrikõrgune veel pakendis lõuend. Nii ka minul.

Nendest kodustest vahenditest kleepisingi kokku meie selleaastase jõulukuuse. Lihtsalt kinnitasin ehtekee paari teibiga lõuendi külge. Valmis kuuse panin kapi otsa, nii et laps seda kätte ei saaks ja kõik on hästi.

Pildil paistev ümmargune kera on meie laelambi vari, mis lõuendit katva kile pealt peegeldab.

Kuna mul oli üks lõuend veel ja ehteid ka, siis mõtlesin, et teen kaks pilti. Kuna päkapikumüts mu joonistusoskuste sisse ei mahu, siis tuli sellest selline veidi modernsem teos.

Abiks algajale uksetegijale ehk kuidas klaas ukse sisse saab?

2010-12-14T17:47:00.012+02:00

Oliveril sai teine wc-vannitoa uks valmis ning tulles vastu paljudele huvilistele, siis jagab ta hea meelega teiegagi oma õpetust sellest, kuidas ukse sisse klaas panna.

Kui klaasiaugud on ukse sisse tehtud, siis tuleks kitsast kolmekihilisest vineerist lõigata iga klaasi jaoks kaks liistu. Kui ühele poole on liist ära paigaldatud, siis tuleks klaasi paremaks kinnitamiseks lasta silikooni.

Seejärel paigaldada klaas ning panna paika ka teine liist. Kindlasti tuleks haamri kriimustuste eest klaasi kaitsta, näiteks papitükiga.

Seejärel tuleks liistu kõrgemad otsad liivapaberiga ära lihvida ning

uks tisleripahtliga ära pahteldada. Polnud ju nii raske?

Esimest osa ukseteost saab lugeda SIIT.

Tee jõulukingiks süüteroosid!

2010-12-13T18:06:00.026+02:00

Kui te pole veel otsustanud, mida jõuluks kinkida, siis soovitan teha süüteroose. Nende tegemine on tõeliselt lihtne, ei maksa eriti midagi ning mis põhiline - neist on kasu ka!

Siin on süüterooside stardipakett ehk et vaja läheb vanapaberist munareste, vanu küünlaid ning üht plekk-kaussi, millest eriti kahju ei ole.

Esmalt tuleb võtta üks munarest ja pesad üksteisest eraldada. Võib ise otsustada, kas rebida pesa küljest ära kõrged tipud või jätta need alles. Kaanest tuleb teha paari sentimeetri laiused ribad, need ribad rulli keerata, panna "pesadesse" ja ongi roositoorikud valmis!

Kui te nüüd imestate, et kust ma nii palju munakarpe võtsin, siis ma olin neid juba paar kuud kõrvale pannud. Ainuüksi sünnipäevaks sai ostetud 54 muna (et teha suur hunnik salatit ja täidetud mune).

Seejärel tuleb vanad küünlad kuumas vees üles sulatada ning roosid vaha sisse kasta. Häda oli selles, et pealt võib küll küünal kenasti kuldne olla, kuid üles- sulatamisel ilmnes, et sellel on peal vaid peal kullavärvi kile, mis vahale värvi ei anna. Kui pärast esimest kastmist tundusid roosid pruunide käkkidena, siis pärast teist korda võtsid nad ikka tänu punastele küünaldele veidi kenama ilme.

Mulle siiski tundus, et blingi on vähe ja lõikusin kuumadele roosidele veidi karda ka peale.

Siis jõudiski kätte rooside tõehetk, sest tahtsin järele proovida, kas nad ikka töötavad või on mul nüüd lihtsalt kodus 80 roosikujulist vana- paberitükki. Varuvariandina võtsin juba plaani, et kui neist kasu pole, siis lähevad nad ka kuuseehetena hästi loosi.

Igaks juhuks panin puude vahele natuke paberit ka, et mitte päris häbisse jääda. Minu üllatuseks aga läks roos sellise hooga põlema, et paberit poleks vaja olnudki. Nii et igati kasulik ja kena asi ning algajale ahjukütjale igati vajalik abimees.

Teine seinamaaling ka valmis!

2010-12-07T15:05:00.010+02:00

Teise seinamaalingu tegemise ajast suurem osa kulus mul mõtlemisele, et mis sinna vastasseina siis teha. Kui see oli välja mõeldud, siis edasi oli ainult vormistamise küsimus.

Paar päeva ja asi valmis!

Kuidas valmis esimene maaling, saad lugeda SIIT.

Kas sul vingugaasi andur ka on?

2010-12-05T12:33:00.011+02:00

Suitsuandur on Eestis kohustuslik. Suitsu on nii silmaga näha kui ka lõhnast tunda. Vingugaas ehk süsinikdioksiid (CO) on aga värvitu ja lõhnatu gaas, mis võib õhus levida nii, ilma et meil sellest aimugi oleks.

Vingugaas tekib ahju liiga vajarasel sulgemisel ning sissehingamise korral võib see tugevalt tervist kahjustada ning olla isegi surmav.

Kuna meil on üks ahi magamistoas ning paar korda on hommikul meil mõlemal pea kahtlaselt valutanud, siis otsustasime selle väljamineku teha ning anduri muretseda.

Kütsime ahju ära ning panime kinni nii nagu meile elu aeg on õpetatud ehk siis, kui enam sinist leeki ei paista ning söed veel ahjus hõõguvad. Ei läinud palju aega mööda, kui andur hakkas kõrvulukukustavalt üürgama. Displei näitas, et toas on on 70 ppm'i (70 gaasiosakest miljoni kohta). Mingit lõhna või muud kahtlast toas märgata ei olnud. Kiskusime andurist patareid välja (sest muidu ta vait ei jäänud), õhutasime toa korralikult ära ning selleks korraks oli rahu majas.

Netist leidis Oliver õpetuse, kus õpetati ahju kütmist nii, et "siiber ja kõik õhuavad suletakse täielikult alles siis, kui ka viimased söed on ahjus kindlalt kustunud."

Tavaliselt öeldakse, et kui ahi hilja kinni panna, siis läheb ju soe ka välja. Meie katsetused aga näitasid, et nii see ei ole. Lasimegi siis ahjutäiel täiesti ära põleda ning sulgesime siibri alles siis, kui ahjust enam midagi ei paistnud. Nüüd oleme kütmiskatsetustega jõudnud nii kaugele, et näit tõuseb umbes 10 peale. Ilmselt peame oma ahjumeistriga konsulteerima, mida meil tihendada tuleks, et vingugaasi üldse tuppa ei jõuaks.

Ühesõnaga hea, et jaole saime. Katsetasime andurit ka elutoas tavalise uksega ahju puhul ning seal anduri andmetel gaasi tuppa ei jõudnud.

Liugukse tegemine pole raske

2010-11-29T10:08:00.012+02:00

Juba aasta aega on meie neljast wc ja vannitoa uksest kaks puudu olnud. Talve lähenedes leidsin, et äkki oleks mõistlik siiski uksed ära tellida, on vannitoas soojem.

Sinna oli planeeritud kaks liugust ning nende soetamine seisis põhiliselt selle taga, et me ei viitsinud ühtegi poodi näidiseid vaatama minna.

Mingi hetk arvas Oliver, et ta teeb need uksed ise valmis. Lisaks leidis ta, et tahab ukse sisse panna kolm ümmargust klaasi. Olin küll veidi skeptiline, aga poodi päris uksi ka tellima ei viitsinud minna.

Uste jaoks sai valitud 21-millimeetrine vineer. Klaasid on veidi matid ning kuus tükki läks koos lõikamisega maksma paarsada krooni.

Minu jaoks oli põhiküsimus, et kuidas ta need klaasid sinna nii kinnitab, et see korrektne jääks. Tema jaoks siin mingit küsimust polnud, sest see oli tal juba ammu välja mõeldud. Ta pani klaasi augu keskele ja mõlemalt poolt kinnitas ta need vineerist lõigatud õhukese liistuga. Liistud pahteldas ära, nii et neid näha ei olegi.

Tahtsime hakkama saada ilma alumise uksepiidata, nii et furnituuri poest tuli osta konstruktsioon, millega uks ripub seina küljes. Uks sai umbes 20 kilo, aga kinnitus peaks ära kandma kuni 40 kilo.

Meie arvamus läks lahku selles osas, et mis värvi nad teha. Oliver soovis valget, sest kõik muu on ka valge, kuid mina tahtsin musta, et uks paremini esile tuleks (Oliver: must on nii 90ndad). Kompromissina tegime siis ukse ühelt poolt musta ning teiselt poolt valge.

Mina olen tulemusega igati rahul. Esialgu me uksele linki ei plaanigi, sest nii laps kui isegi kass on ukse toimimisüsteemile iseseisvalt pihta saanud. Kõige alumisel pildil on näha ukseauk, kuhu ette tuleb varsti ka teine samasugune uks.

Kodukootud nagi a'la Eames

2010-11-19T13:53:00.013+02:00

Kui vaadata disainiblogisid, siis igal vähegi trenditeadlikumal sisustajal on kuskil seina peal 1953. aastal disainitud Eames'i nagi. Mulle meeldib see ka, aga õnneks ma ei tea, et neid Eestis kuskil müüakse. Ja väike uuring netiavarustes tõi välja ka nende hinna: £165...

Mul tuli meelde, et vene ajal müüdi sarnaseid mummudega nagisid. Veidi otsimist ning leidsingi osta.ee-st paar vana konksu.

Minu plaan oli mummud ära värvida ning siis need läbisegi koridori seinale kinnitada. Oliverile ei meeldinud neist ideedest kumbki. Tema oleks leppinud vaid punaste nagidega sirges reas.

Kompromissina värvisin siis mummud ära ja Oliver ladus nad ühte ritta. Punased praakis ta hoopis välja, sest need olid veidi teise kujuga ning lähevad ilmselt teise koridori.

Nagi läbis laupäeval edukalt ka esimese tuleproovi ning meie paarikümnest sünnipäevakülalisest kasutasid pooled kindlasti seda. Pidas vastu küll. Ülejäänud aga panid oma asjad meie koridorikappi, mis sai kõigile lühikestele sõpradele vastu tulles ka alumise riidetoru.

Tegin veidi kunsti ka

2010-11-19T09:29:00.024+02:00

Seinamaaling sai küll tehtud, kuid valgeid seinu, mida piltidega kaunistada, oli ikka veel palju. Käisin isegi ühes kunstipoes, kuid natüürmordid kohe kuidagi meile ei sobi ning ka hinnaklass 20 ja 30 tuhande vahel tundus kuidagi veidi soolane.

Eks tuli siis jälle ise teha. Oma kunstikaugusest ma juba kirjutasin, kuigi tõele au andes sain ma gümnaasiumis isegi ühe euroliidu kunstikonkursi laureaadiks. Seda tänu sellele, et nad oskasid hinnata moodsat kunsti. Minu pildil oli fotokollaaž Jõgeva vana polikliiniku varemete piltidest. Tegemist oli tõeliselt väärika sammastega majaga, mis lasti lihtsalt ära laguneda ning millest tänaseks pole enam midagi säilinud.

Kunagi ammu juba leidsin ma netist sellise toreda jänkuga pildi. Jänesed on mulle üldse väga südamelähedased, isegi mu logo peal on üks. Mõtlesin, et selline pilt võiks seinal olla küll.

Ostsin lõuendi, tegin jälle jutid ette ja asusin värvima. Oli aru saada, et suvaline seinavärv ei ole ikka mõeldud lõuendile kandmiseks, sest nii nagu ta riidele sai, nii ta ka sinna jäi. Pildi peal värve segada ei saanud. Eks siis segasin värve purgis ning kandsin toone pildile kihtide kaupa.

Lilla värvi segamine mul ei õnnestunud ning seega otsustasin püksikud teha hoopis roosad, mis meeldivadki mulle palju rohkem. Tulemusega jäin ma väga rahule ning pilt leidis koha meie wc seinal.

Nagu selgus, siis saab joonistamisega hakkama ka minusugune võhik. Ei tea, kas peaks nüüd jõuluvanalt tellima molberti ja päris maalimisvärvid?

Esimene seinamaaling valmis!

2010-11-18T16:03:00.028+02:00

Nagu ilmselt paljud uude elukohta kolijad, nii avastasin ka mina, et toad on kui "valged karbid", aga lapse tuppa tahaks ikka värvi ka seina.

Tapeeti ma ei tahtnud, sest tõenäoliselt see kaua puhtana vastu ei pea. Raamitud pildid tundusid liiga igavad, värvitud seinad samuti. Järele jäigi idee teha seinamaaling.

Olgu nüüd kohe alguses öeldud, et ma ei oska absoluutselt joonistada. Minu kunstioskuste tipp on see, et oskan visandada päikese, kuu ja küünla. Kuusega saan ka hakkama. Ülejäänu on juba ulme.

Teine keeruline küsimus oli, et mida siis sinna seinale teha. Mõtlesin, et äkki saab lapse eelistustest aru, kes ta lemmiktegelased on. Aastasena imponeerisid talle kõige rohkem lotokolmapäev ja teleturg. Multifilme nähes tõusis kohe protest ning nõuti midagi huvitavamat, näiteks reklaami. Seega pidin ise otsustama.

Raamatupoes on virnade kaupa lasteraamatuid, kuid kui otsida midagi eestipärast ja lihtsat, siis on valik kesine. Pidin juba pettunult poest lahkuma, kui avastasin lapsepõlvest tuntud Silvi Väljal'i raamatu "Jussikese seitse sõpra".

Päris raske oli valikut teha, missugust pilti võtta, sest kõik tegelased tundusid toredad. Miksisingi siis kolmest pildist midagi kokku. Et joonistamine hõlpsamalt läheks, selleks lasin videoprojektoriga pildi seinale ning tõmbasin pliiatsiga piirjooned ette.

Edasi jäi ainult värvimise vaev. Selleks kasutasin Akrit 12 seinavärvi ehk sedasama, millega juba valge aluspind tehtud oli. Käisin varem Bauhofis uurimas, et kuidas erinevaid toone saada. Esmalt selgus, et väikseim ühik on neil 1,25 liitrit. Seda on aga ühe pildi jaoks väga palju. Lõpuks sain müüjaga kokkuleppele, et ta müüb mulle vaid vajalikku tooni pastat ning segan värvid kodus kokku. Läksingi järgmisel päeval oma seitsme moosipurgiga kohale ning ta lasi iga purgi põhja pisikese sörtsu pastat. Maksis kogu see lõbu koos pintslitega umbes sada krooni.

Pintsleid ostsin mitut sorti, kuid tegelikult kasutasin vaid kahte polüamiidharjastega pintslit (3 tk maksis 17 krooni), mis olid head seepärast, et nad olid hästi jäigad.

Kodus segasin vajalikud värvid valmis ja muudkui maalisin. Vilumust tuli juurde iga päevaga ning kui alguses värvisin iga kuju kindlat värvi, siis hiljem püüdsin juba kolmemõõtmelisust juurde lisada.

Kokku läks mul nädal aega, igal päeval värvisin paar-kolm tundi. Ja tegelikult oli see väga lihtne. Usun, et kõik vanemad, kellel pintsel käes seisab, saavad sellega hakkama.

Nüüd jääb veel teha vastassein ning kuna värvi jäi nii palju üle, siis üks maal on ka juba valmis. Sellest siis järgmistes postitustes.

Tee ise dušikardina hoidja

2010-11-10T17:28:00.011+02:00

Mul oli juba pikemat aega kinnismõte, et ma teen vanni kohale alumiiniumist hularõngast dušikardina hoidja. Tartu spordipoodidest ma sellist asja leida ei suutnud. Oli küll plastmassist ja igas värvitoonis rõngaid, aga sellist nagu vaja loomulikult polnud. Vaid üks kauplus jooksutas mind nädalaid linna teise otsa poodi oma jutuga "järgmisel nädalal tuleb". Lõpuks võtsin nende telefoninumbri ning helistasin veel mõned nädalad ja kui ikka oli sama jutt, siis läksin suure südametäiega ja ostsin furnituuri poest vajalikud tükid ära.

Kahjuks neil päris ümmargusi detaile polnud, seega pidin leppima vaid ümarate nurkadega. Siin ongi kardinahoidja stardipakett.

Ega see teab mis põnev asi ei tulnud ja minu arvates sai suti suur ka. Ma lootsin, et ta on kuidagi romantilisem. Aga ikka parem kui üldse ei midagi ja nüüd jääb põrand ka kuivaks.

Muidu olid vanni taga seinal ümmargused pildid, mille raamid tegin tavalistest kelladest. Võtsin sisu välja ja panin pildid asemele. Kellaklaasid on isegi vett pidanud, nii et pildid pole kahjustada saanud. Nüüd aga jäävad need fotod kardina taha, nii et pean nad ilmselt teise seina ümber paigutama.

Läheb suuremaks heegeldamiseks!

2010-10-28T09:20:00.005+03:00

Õhtuti diivani peal vedeledes olen ma juba mõnda aega mõelnud, et oleks tore endale mingi tekk peale tõmmata ja eriti tore oleks, kui see oleks näiteks detailidest heegeldatud.

Nagu tellimise peale leidsin ma eile ühest kasutatud riiete poest terve suure koti pea 100 valmis meisterdatud tükiga. Ma ei suutnud ise ka uskuda, et kogu see toredus maksis vaid 75 krooni!

Läksin veel hilja õhtul poodi, ostsin lõnga ja heegelnõela ning asusin lõpetama komplektis olnud pooleli olevaid tükke. Minu üllatuseks läks see töö päris kiiresti.

Hommikul läks juba varakult uni ära ja näpud hakkasid sügelema. Heegeldada tahaks!

Pildikesi verandalt

2010-10-20T16:56:00.026+03:00

Seesama kolme suure aknaga lõunapoolne veranda oli üks põhjuseid, miks mulle see korter kohe algusest peale meeldis. Mulle meeldis väga ka puna-roheline säbruline põrand, mis oleks hästi kokku läinud ka tapeediga. Kahjuks Oliver seda ilu näha ei osanud ning nii sai põrand juba eelmisel suvel heledaks värvitud.

Leidsin verandast ka ühe remondiaegse pildi, kus olen jäädvustanud seda, kuidas me seal vanni hoiustasime. Selline vannituba oleks muidugi oma suurepärase vaate poolest tore küll, kuid praegu on ta veel soojustamata ja kasutuses vaid soojal ajal.

Tapeet on mulle kui vähenõudlikule tapeedivalijale kohaselt Decora kõige odavam, makstes vaid 89 krooni rull.

Sisekujundus on praegu rahvusromantiliselt pitsiline. Nii selle laudlina äärepitsi, mis küll pildilt ei paista, kui ka diivanikatte on heegeldanud minu vanaema.

Mummudega kannu leidsin ma koridorikapist, kuhu eelmised omanikud olid selle jätnud.

Seinal olevad pildiraamid on pärit mu lapsepõlve- kodust ning vahepeal kümme- kond aastat kuskil kastipõhjas oma aega oodanud. Loomulikult suutsin ma pilti vahetades ühe klaasi ära lõhkuda, aga õnneks see väga välja ei paistagi.

Laes on juba meie eelmisest kodust tuttav laelamp. Sellega on komplektis ka kaks seinavalgustit, kuid kuna enamik aega on verandal nii kui nii valge, siis me pole neid viitsinud seina kruvida.

Seal on koha leidnud samuti mu lapsepõlvekodust pärit töötav Singeri õmblusmasin, millega noorusajal sai nii mõnigi kleit kokku õmmeldud.

Õnneks on meil aias suur puu, mis keskpäevase kõige teravama päikese kinni püüab. Nii et verandal oli mõnus ka suviselt palava ilmaga niisama istuda ja mõtteid mõlgutada.

Häda ajab kodudisaineri tegutsema

2010-10-12T14:05:00.009+03:00

Meie laps on nii vana, et võiks juba vabalt käia. Ometi, ilma tugedeta ta seda veel ei tee. Viimases hädas hakkasingi vaatama, missuguseid abivahendeid pakutakse. Sugulane tõi meile prooviks ühe käimistooli, millega laps ei osanud teha muud, kui et poetas sinna oma mänguasju või pooliku õuna. Siis soovitati käimistuge. Nende häda on aga selles, et need plastmassist aparaadid on värvilised ja paljude lisavidinatega, nii et laps istub sinna kõrvale maha, hakkab nuppe keerama, kuid käimisest huvitatud ei ole.

Siis ütles Oliver, et ta teeb toe ise valmis. Ma olin küll suhteliselt skeptiline, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis läks tal selle valmistamiseks täpselt kaks tundi!

Käimistugi on tehtud meil kodus olnud materjalidest: vineerist ja neljast rattast, millest esimesed sõidavad igas suunas ning tagumised on fikseeritud. Me pole isegi viitsinud seda ära värvida. Ning selleks, et laps toe najale püsti tõuseks, on käsitoe külge läbipaistva kleeplindiga kinnitatud laste suurim huviobjekt ehk mobiiltelefon.

Iseseisvalt pole meie laps veel käima hakanud, kuid uue toega kimab ta suurima heameelega ühest toast teise. Ole vaid mees ja jookse järele. Esialgu ei oska ta veel ise kurvi võtta, nii et pööramisel tuleb teda veidi abistada, kuid muidu on samm juba päris kindlaks läinud.

Aasta täis!

2010-09-28T14:20:00.013+03:00

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis tõesti, 1. oktoobril 2010 saab meil uues kodus elatud juba terve aasta.

Kui seni saime öelda, et oleme kõik teinud täpselt nii nagu tahame ning millegi ümber tegemiseks pole vajadust olnud, siis nüüd puurime oma värskeltviimistletud seintesse auke ning võtame üles põrandaid... Selleks, et panna majja keskküttetorustik ja radiaatorid.

Kui me selle korteri ostsime, siis oli siin neli ahju ja pliit. Me saime kohe aru, et meie jõud viiest küttekoldest üle ei käi ning täiskohaga kütjat pole ka plaanis palgata. Seetõttu saidki kaks ahju ja pliit välja lõhutud ning teised kaks ahju uue sisuga varustatud.

Eelmistes elukohtades oli küttemure lahendanud soojuspump ning ilmselt jäime sellele lootma ka nüüd. Tähelepanuta jätsime me aga tõsiasja, et kõik kütteallikata jäänud toad on eraldiseisvad ning kõrgete lagedega tubade puhul pumbasoojus ühest toast teise väga hästi ei levi.

Eelmise erakordselt külma talve elasime üle kahe ahju ja soojuspumbaga ning rohkem polnud vajagi, sest me kõiki tube ei kasutanud. Sel aastal aga hakkasime siis lisavariante kaaluma.

Maaküte langes kohe välja, sest meil pole piisavalt maad ega ka raha. Kohe tuli maha tõmmata gaasiküte, sest ainuüksi gaasitrassiga liitumine oleks maksma läinud 175 000 krooni, millele oleks lisandunud kütteruumi projekt, ehitus, korstna täiendamine, torutööd, radiaatorid jms. Ka pelletkütte katelde hind oli päris suur, sest meie maja on üsna mahukas ning sellele hinnale lisandunuks kõik eelpoolmainitud kulud korstnast radiaatoriteni.

Jäi järele linna keskküte. Esimese valikuna poleks ma seda võtnud, kuid numbrid panid asja paika. Kuigi kilovati hind on linnal kallim, oleks pelletküttekatla seotamisega seotud kulud võrreldes linnasüstemiga end ära tasunud alles kümne aastaga. Selle aja peale vajaks katel tõenäoliselt mõnd uut väljaminekut. Linnakütte puhul pole ka muret küttematerjali ostmise ega katla puhastamisega.

Eks see talv näitab meile ära, kui suureks võivad küttearved kasvada. Plaan on hoida radiaatoritega ühtlast temperatuuri ning vajadusel/viitsimisel ahjudega juurde kütta. Radiaatoritel on peal ka regulaatorid, millest saame sooja vähemaks keerata, sest riietel garderoobis tõenäoliselt väga külm ei hakka.

Paar radikanalja siis ka: kuulen, kuidas üks töömees hõikab ühest toast teisele: "Kuule, mine vaata, kas ma sain seinast läbi või puurisin juba mööblile augu sisse!" (Mul jättis sel hetkel süda lööke vahele ja püüdsin nuputada, missugune mööblitükk meil nüüd auguline on).

Varsti oli terve tuba kärsahaisu täis, aga auku ikka seinast läbi polnud. Töömees kirus, et tema aru ei saa, et kuidas see puur juba nii nüriks on läinud. Muidu läheb isegi betoonist libedalt läbi ja nüüd ei saa mingi palgiga hakkama. Jätsidki töö pooleli ja läksid puuri teritama. Pärast nädalavahetust tagasi tulles oli siiski keegi targem neile puidupuuri kaasa andnud. Hea, et nad selle betoonipuuriga maja põlema ei pannud.

Kui töömehed pausi tegid, siis võttis Karl radikapanemise üle.

Totaalne muutumine: wc-st sai koridorikapp

2010-09-23T13:22:00.028+03:00

Me leidsime, et wc on tänapäeval ülehinnatud ning otsustasime sellest hoopis koridorikapi teha. Alguses nägi see muidugi päris kole välja, aga no mis sa ühe kunagise nelja korteri ühispeldikust ikka saada tahad.

Kapi tagumise seina taha said peitu kõik vee- ja ventilatsioonitorud ning tualetiks oleks see igatpidi väikeseks jäänud.

Kui verandat mitte arvestada, siis on meil kõik seinad valged. Seetõttu otsustasime vahelduse mõttes kapiseinad tapetseerida.

Ehituspoodides on tapeete väga palju, aga kui sa hakkad midagi konkreetset otsima, siis ega meelepärast nii lihtne leida olegi. Ainuke, mis mulle meeldis, oli üks seinakate eelmisest hooajast. Mõtlesin hirmuga, et kindlasti hakkavad kõik tapeedi- asjatundjad mind nüüd narrima, sest valisin vana mudeli. Aga no vähemalt oli see 40% alla hinnatud.

Meie pere tapetseerimisspetsialist olen mina, sest 12 aastat tagasi panime sõbrannadega ühikaseina toreda helesinise valgete pilvekestega seinakatte. Seekord pidin leppima vaid abilise rolliga ning jälgima, et jutid seinale otse saaks (mis muidugi päris nii ei läinud...) ja loomulikult oli põhitapeeditaja meie kass, kes ükshaaval kõik paanid üle nuusutas.

Kapi kohal oleva riiuli meisterdas Oliver ise. Kuna kapi kõrgus on üle kolme meetri, siis tegelikult mahuks sinna teine rida riiuleid veel, ainult et nendeni hästi enam ei ulata. Ma polegi veel otsustanud, mida seal hoidma hakata.

Ülemine riidetoru sai seepärast nii kõrgele, et kapi vasakus seinas on elektrikapp ning digiboks ja läbi nende ei saanud toru kinnitada.

Eriti uhkeks teeb selle kapi Oliveri ehitatud "külmkapivalgustus", mis toimib nii, et kapis läheb tuli põlema, siis kui ukse lahti teed. Tulles vastu miljonitele blogilugejatele, kes on uurinud, kuidas täpsemalt selle ehitamine käib, siis tegelikult oli asi väga lihtne. Panime kappi tavalise lülitiga tavalise lambi ning sinna juurde lisas Oliver veel 25-kroonise mikrolüliti, millele ehitas ümber väikese karbi ning kinnitas selle ukse ja piida vahele.

Kuna lühemad külalised kurtsid, et riidetoru on liiga kõrgel, siis panime teise toru madalamale ka.

Totaalne muutumine: tooli eri

2010-09-02T14:49:00.014+03:00

See tool oli meil remondi ajal kasutusel abitoolina, nii et selle peal oli nii värvi kui pahtlit. Ära aga ei raatsinud teda kuidagi visata, sest mulle meeldib see kuju. Otsustasin sellest teha koridoritooli, mille peal on hea jalanõusid jalga ajada.

Nii kui ma poes seda tepitud vatiini nägin, siis tekkis kohe äratundmine, et just selle riide ma toolile panna tahangi. Kangast läks 2,5 meetrit ning kilekotis nägi see välja täpselt nagu jõuluvanakostüüm.

Päris tükk aega nuputasin, kuidas seda riiet toolile panna, nii et võimalikult vähe õmbluskohti jääks. Lõpuks mõtlesingi välja ning kate on vaid kahes tükis: eraldi ülemine ning istumisosa. Esialgu kinnitasin riide klambritega ning pärast õmblesin kõik liitekohad üle, nii et õmblusi ei paista.

Istumise alla läks üks tükk porolooni ka, et veidi pehmem oleks.

Oliveri esimene emotsioon oli, et see näeb välja nagu peldikusein (kuigi meie WC sein on valge ning seda ei kata munarestid!). Tegelikult talle meeldis küll.

Ja kui ma õhtul koridori läksin, siis arvake ära, kes oli aru saanud, et talle on uus tool tehtud?

Totaalne muutumine: ahju eri vol 3

2010-08-13T12:54:00.021+03:00

See ahi oli meie uues kodus kõige kobedam ning otsustasime ta kindlasti alles jätta. Siis aga tabas meid järjekordne üllatus...

Alumine naabrimees hakkas oma lage lahti võtma ning avastas (ei, mitte seda, et ahi tuleb vastu), vaid et meie ahju kandvad talad on omadega täitsa läbi ning neid ei saa nii vahetada, et ahi samal ajal õhus ripub.

Siin on pilt kahest neegrist, kes selle täitsa töökorras ahju pidid ära lammutama.

Mida kauem see auk seal kahe toa vahel oli, seda rohkem see meile meeldima hakkas. Otsustasimegi kahe toa vahelise seina ära lammutada ning teha ühe avatud köögiga suure elutoa. Uue ahju aga nihutasime keskpõrandalt seina äärde.

Ahjumeister tellis kivid ära, kaks kuud ootamist ning saimegi samasuguse uutest kividest ahju. Tükk aega kaalusime, kas panna ahjule suurem klaasist uks, kuid nii turva-, kuid ka majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt jäime vana originaalukse juurde.

Kuna me juba nii vaimuvaesed oleme, et kõik värvilised asjad valgeks värvime, siis loomulikult sai valge katte ka meie elutoa uus ahi.

Esimene talv on selja taga ning ahi õigustas ennast igati. Kuigi aususe huvides tuleb mainida, et kui väljas oli pikalt 30 külmakraadi, siis tuba just ülemäära soe ka ei olnud.

Totaalne muutumine: lae eri vol 2 ehk ai-vara-vamm ai-vara-vamm!

2010-07-30T17:44:00.013+03:00

Juba esimesel tutvumisel meie potent- siaalse uue koduga oli arvata, et ega selle lae seest midagi ilusat välja ei tule. Arvata võis, et ilmselt on kuskilt sisse sadanud ning lagi omadega läbi.

Hullem aga ootas meid veel ees, kui päev pärast notari- tehingut saime teada, et võetud eosenäidised osutusid......vammiks!

Õnneks oli meil nii palju oidu, et panna ostu-müügilepingusse punkt (ja seda vist nõuab seadus ka), et kõik hiljem välja tulevad puudused, millest meie teadlikud polnud, tuleb eelmisel omanikul kõrvaldada oma raha eest. Ja vaene kinnisvaramogul pidi maksma kümneid ja kümneid tuhandeid, sest neid üllatusi tuli välja rohkem kui üks.

Nagu te pildilt isegi võite, oli vamm juba päris mõnusalt lae all laiutamas ning järjest rohkem vanu laeplaate lahti võttes selgus, et seetõttu tuleb ka paar tala osaliselt välja vahetada.

Kõik nakatunud osad said ettevaatlikult eemaldatud ning olemasolev hoolikalt tõrjevahendiga töödeldud.

Keset seda tõrjumist küsis üks töömees teiselt, et ei tea, kas see keemia on tervisele ohtlik ka? No õnneks sul on juba neli ja mul kolm last olemas, nii et väga suurt muret ei ole, rahustas teda teine.

Uued lauad katsime roomatiga ning sinna peale läks krohv ja värv.

Hea oli, et me kõik kahtlased kohad lahti võtsime. Küll aga kuluks nüüd väike mõttekoht ära kõigile neile õnnelikele korteriomanikele, kes on ostnud euroremonditud korteri vanas majas ning kus laes säravad uued kipsplaadid. Huvitav, mis kõik selle alt välja võiks tulla?

Ajutine retronurgake lapse toas

2010-07-27T10:06:00.020+03:00

Ja nüüd siis postitus, mida ma olen juba tükk aega oodanud. Tahtsin teile näidata hiljuti ostetud vanu mööblitükke, mis enamiku jaoks on lihtsalt praht, aga mis mulle väga meeldivad.

Juba mõnda aega otsisin sobilikke vanu 60ndate toole. Neid vahel ikka müüakse, aga enamasti on riie väga kulunud ning ka polster vajab suuremat sorti parandust. Ühel päeval sattusin suhteliselt juhuslikult okidoki.ee-lehele, kust avastasin kuulutuse, et tasuta ära anda need kaks punast tooli. Kohe järgmisel hetkel saatsin käe värisedes omanikule kirja, et kas need on veel alles. Seejärel vaatasin, et mida ta veel pakub ning tasuta oli ära anda ka üks täispuidust ümmargune laud. Saatsin kohe teise kirja veel.

Minu rõõmuks helistas mööbliomanik mulle juba mõne minuti pärast ning sain endale nii need toolid kui ka ühe laua (seda siin pildil pole). Toolid on küll veidi pleekinud, kuid muidu igati töökorras. Ilmselt pikemas plaanis vahetan neil katteriide ära, aga nad meeldivad mulle ka praegu väga.

Lapse tuppa üles seatud retronurgakeses on ka vana neerukujuline laud, mis ilmselt paljudele lapsepõlvest tuttav. Selle ostsin osta.ee-st 100 krooniga. Osta müügikeskonnas tasub jälgida seda, et kui mõni müüja pakub teile huvitavat kaupa, siis tasub vaadata ka tema teisi esemeid. Päris tihti müüakse ära ilmselt korteriostuga kaasa tulnud kogu vana korterisisustus ning siis on põnevaid asju korraga palju saadaval.

Minu kolmas lemmik on see põrandalamp, mille saamislugu on ka päris huvitav. Sattusin seekord vist hoopis soov.ee kuulutusele, kus oli näha, et müüakse korraga maha kõik asjad. Kuulutustes pakuti mitme toa pehmet mööblit, kuid ühe foto tagaservas paistis see lamp. Helistasingi omanikule, et ega ta seda ära ei tahaks müüa ning oli aru saada, et ilmselt polnud ta seda üldse müügivääriliseks pidanud.

Mõni aeg hiljem olingi vaid 100 krooni võrra vaesem, kuid tervelt lambi võrra rikkam. Lapse tuppa sai see tõstetud vaid pildistamiseks, sest ta võib kergesti ümber minna.

Värske toaomanik ei oska neist mööblitükkidest eriti midagi pidada, küll aga valmistab talle suurt põnevust kardina taha ronimine ning aknast välja piilumine.

PS: kes unistab sarnastest toolidest koos diivaniga, siis 150 krooni eest on sarnased veel 2 päeva müügis osta.ee-s ja nüüd leidsin ka samas stiilis kiiktooli osta-st.

Vaibavalik pole käkitegu

2010-07-26T16:17:00.012+03:00

Mul oli lapse toa vaibale kolm nõuet. Et ta oleks seinast seinani, lastepäraselt värviline ning naturaalsest materjalist. Esimesed kaks soovi kahandasid valiku polüpropüleenist liiklusskeemide ning hiirte ja juustuni rohelisel taustal. Lootus kogu seda ilu looduslikust materjalist saada nullis valiku vaid helebeežide, ühe tumedama pruuni ja tumeroheliseni.

Lapsepõlvest ma küll mäletan, et vanaema kudus ka villaseid värvilisi kindaid, kuid ilmselt ei ole see teadmine vaibameistriteni jõudnud. Kui nüüd üdini aus olla, siis näidati mulle ka välismaiseid värvilisi villavaipade näidised, kuid nende hind oli ALATES 1000 kroonist ruutmeetri kohta. Kui mul oleks sellised tuhanded kuskil üle, siis ma pigem paneks juba väärispuidust mosaiikparketi.

Seega tuli ära unustada värvilised vaibad ning leppida ühe tavalise beežide narmastega villavaibaga.

Tõestust selle kohta, et tegemist on tõesti naturaalsest lambavillast tootega, ei tulnud kaugelt otsida. Veel kaks kuud hiljem tuppa astudes lõi ninna selline lehk, et võinuks arvata, et üks suuremat sorti lambakari on meie vaiba all hinge heitnud.

Nüüd on sellest möödas kolm kuud ning võib juba veidi kergemalt hingata ning märgata ka seda, et vaip on mõnusalt pehme ja soe.

Päästetud antiiksaabas

2010-07-26T15:49:00.005+03:00

Kui maal oli juba lõke põlema süüdatud, siis nägin ma prahi vahel üht vanaaegset nahkset lastesaabast.

Oma õrnade kätega võtsin tuleasemest jalavarju välja ning varsti leidis ta endale uue kasutuse vaasina meie söögilaual.

Long time no see

2010-07-22T10:08:00.007+03:00

Miljonid blogikülastajad tahavad teada, et kuhu olen ma küll kadunud, et enam ei kirjuta. Tegelikult olen ma täiesti olemas, lihtsalt oleme vahepeal oma remontidega ühele poole saanud ning mul oli arvuti ka katki. Nüüd aga on mul uus arvuti ning vabandusi pole enam kuskilt võtta.

Tõestuseks, et ma tõesti ka ise midagi teinud olen, siis panen siia üles pildi, kuidas ma 30-kraadise palavusega uksi värvisin.

Kuna originaalis olid meil uksed punased, siis ostsime esialgu sarnase värvi. Siis aga hakkas tunduma, et koridor läheb väga närviliseks, kui punast nii palju saab (põrand on ka erkpunane) ja nii ma hakkasingi neid otsast valgeks võõpama.

Vahelduseks on tore, et ei pea puhuriga värvi maha võtma, lihvima ja pahteldama, siis ootama, kuidas linaõlivärv nädalaid kuivab ega mingit muud kontimurdvat vaeva nägema (nagu varem korduvalt on juhtunud). Ma isegi ei viitsinud neid uksi väga puhtaks teha, vaid kandsin lihtsalt poole tunniga ära kuivava värvi peale. Tegemist on kõige odavamate veneaegsete ustega, aga kuna neid on meil üle 10, siis ei tundunud väga mõistlik hakata neid välja vahetama. Seda enam, et tegelikult on nad ju täitsa terved.

Pildil vasakul on näha juba värvikatte saanud uks ning paremal nende esialgne seisukord. Häda on vaid selles, et neid tuleb värvida vähemalt 4 korda, et enam-vähem ühtlaselt valgeks saada.

Remondi ajaks tõstsime ka köögile ukse ette ning vahelduseks on päris tore, kui üks uks on roheline. Praegu vist jätangi nii (ma lihtsalt ei viitsi rohkem värvida :). Alumisel pildil üks noormees demonstreerib, kuidas talle ei valmista mingit raskust tule põlema panemine.

Tahaks tänada kõik lugejaid toredate kommentaaride eest ning luban, et lähiajal on tulemas sellised lood, et kuidas teha koduste vahenditega wc-st koridorikapp, mida panna lapse toa põrandale, kust saada lahedat tasuta retromööblit ning mida teha siis, kui vamm on lae ära söönud.

Tuunisin kiike

2010-05-12T11:41:00.007+03:00

Kui sa tahad osta lastekiike, siis on sul kaks valikut: puiduvärvi ja pulkadega või siis plastist ja värviline (neoonroheline, neoonroosa, lilla või siis leidlikumal juhul kõik kolm värvi korraga). Käsi kohe kuidagi ei tõusnud andma 150-450 krooni selle plasttopsi või kaheksa puupulga eest.

Ostsin ühe kasutatud puukiige ning uued nöörid, sest muidu oleks meie laps lae all rippuma pidanud, värvisin kõik detailid valgeks ning valmis ta saigi!

Ega selle valge värvi abil mingit disainiimet ei sündinud, kuid vähemalt ei ole nüüd kirju kiik elutoa keskne pilgupüüdja. Väike kiigusõber värvidest suurt ei pea ning on õnnelik igal juhul.

Totaalne muutumine: elutoa lambid

2010-04-02T22:16:00.017+03:00

Meie eelmises kodus vahetus aja jooksul elutoas päris mitu lampi. Siin on väike meenutus neist:

See lamp oli seal korteris algusest peale ja tõtt öelda ma ei mäletagi, kuhu see lõpuks sai. Võimalik, et ta on veel praegugi kuuris alles.

Remondi ajal oli laes lihtsalt pirn ning siin on väike lõbus katsetus.

Selle roseti valas Ain Ilves ning kui teil on mõis või mõni muu uhke elamu, siis tasub kipsdetailide asjus kindlasti tema poole pöörduda. Tema töid leiab KUMUst Ermitaažini välja ning ka mul oli au saada kahe tema tehtud roseti omanikuks. See üksik pirn rippus seal laes mitmeid kuid ning mulle meeldis see meeldis, sest nii pääses rosett hästi mõjule.

Järgmine lamp on ise tehtud ning seda siinsamas Eestis disainitud moodulitest. Lampi sai mitu korda ümber tehtud, kuid siin on meenutus tema algsest olekust.

Need kellukesed leidsin ma soov.ee-st. Müüjatädi rääkis, et need on pärit Saksa DV-st. Koplekti kuulus ka kaks seinalapi ning varuks anti kaasa kolm kollast varukuplit. Praegu ehib see meie veranda lage.

Viimane foto on juba selle korteri uuelt omanikult. Minu arvates väga hästi interjööri sulanduv ilmselt 50ndatest pärit lamp on ostetud osta.ee-st.

Missugune on teie lemmik?

Totaalne muutumine: magamistoa eri 2

2010-03-30T23:34:00.023+03:00

Lisan siia pilte magamistoast ka teise nurga alt. Selgituseks selle klaasakendega ukse kohta, et tegemist oli vana uksega, kus alumine osa oli kaetud vineeriga ning ülemine osa oli asendatud klaasidega. Võtsime sellelt värvi maha, kuid no ei tundunud õige. Õnneks saime selle vahetada hoovist leitud ukse vastu.

Magamistoa mööbel pärineb Mööbliaidast. Minu suur lemmik on see riidekapp, kuhu mahub tõesti palju. Samas toonis võrevoodi leidsin aga osta.ee-st. See on käsitsi tehtud ning ostuga anti kaasa kõik vajalik alates alumisest mahukast sahtlist kuni ilukardinani välja.

Kui teile viimast fotot vaadates (autor Kaido Haagen) tundub, et objektiiv on fotot moonutanud ning seinad tunduvad kahtlaselt vale nurga all, siis tegelikult nii see oligi: kuna maja külgsein oli nurga all, siis pole nendes tubades ühtegi täisnurka.

Totaalne muutumine: magamistoa eri 1

2010-03-30T22:20:00.023+03:00

Magamistoast olen kirjutanud juba mitme nurga alt: kuidas me sellise uhke lae saime, kuidas aknaid taastasime ning kuidas ahjud kenaks ja valgeks said. Panen nüüd siis pilte ka juurde.

Magamistoast kujunes umbes kümneks kuuks restaureerimistöökoda, kus nagu järgmiselt pildilt näha on, taastati vanu aknaid, uksi ja liiste. Pärast enam kui poolt aastat remontimist ja renoveerimist seadsin end sisse elutoas. Kui ma hommikul ärkasin, siis olid töömehed juba tagumise ukse kaudu sisse tulnud, ahju ära kütnud ning tegutsesid usinalt.

Piltidelt on näha, et magamistuppa sai lisakütteallikaks pandud soojuspump (sest lõpmatuseni ei jagu seda luksust, et sul mõni töömees enne ärkamist ahju ära kütab). Kasu oli pumbast ka palaval suvel, kui kasutasime seda konditsioneerina.

Seintele sai pandud tahveldus ning mulle meeldis see väga. Mugav oli ka, sest servadele oli hea toetada näiteks teetassi.

Lisaks meeldis mulle põrand, mis sai erinevalt elutoast lakitud tunduvalt tugevama lakiga ning mis pärast hakkas pärast kenasti läikima ning läks mitu tooni tumedamaks.

Totaalne muutumine: köögi eri 1

2010-03-26T12:47:00.021+02:00

Nii nagu ma juba kirjutasin, sai meie eelmise kodu algsest köögist hoopis vannituba. Köök oli planeeritud elutoa ühte seina. Kuna elasin üksi ning kodus söögitegemiseks aega polnud, siis koosnes mu köök külmikust, suurest eestiaegsest puhvetist, nõudepesumasinast ja peeglilauast, mille peal oli üksik pliidiraud. Sellest piisas mulle täiesti. Kahjuks pole mul sellest kooslusest ühtegi pilti.

Ühtäkki aga oli meie perre sündimas uus ilmakodanik ning tekkis vajadus päris köögi järele. Olin juba mõnda aega tahtnud endale valget kõrgläikelist kööki. Selle ma ka sain, aga juba meie uude koju (veidi veel kannatust, varsti jõuan oma juttudega niikaugele ka :).

Seniks aga kui meie uus kodu alles hakkas vormi võtma, oli meil siiski vähemalt pooleks aastaks vaja kraanikausiga kööki. Leidsin juhslikult ühe Poola komplekti, mis oli ka läikega (kuigi tumepruun) ja tagant järele vaadates tundub mulle, et see sobis sinna interjööri paremini kui see valge.

Meile toodi mitu kasti detaile ning pärast väikest pusimist saime ta kokku. Loomulikult oleks see olnud kõvasti raskem, kui kass poleks terve aja oma nõu ja jõuga abis olnud. Tegime talle selle tarbeks spetsiaalse kättvoogi.

Juurde ostsime segisti ja kraanikausi ning ühes tükis tööpinna, sest originaalis koosnes see kolmest osast. Ühte alumisse kappi integreerisime nõudepesu- masina ning kapi põhja sisse süvistasime valgustid. Kogu see lõbu läks maksma vähem kui 10 000 krooni, nii et minu arvates selle summa eest sai kööki rohkem kui küll.

Pildi pealt hästi ei paista, aga tegelikult läks kapirivi veel ka ahju tagant edasi ja kuna see tuba oli asümmeet- riline, siis tuli äärmised kapid täpselt seina järgi paika panna.

Lõppu üks fotomeenutus köögi avapeost, kus sai tehtud sushit Eesti moodi.

Totaalne muutumine: elutoa eri 2

2010-03-26T12:19:00.006+02:00

Totaalne muutumine: elutoa eri 1

2010-03-21T20:27:00.005+02:00

Totaalne muutumine: akende eri

2010-03-21T16:28:00.025+02:00

Kui on midagi, millega ma meie eelmise kodu remonti planeerides puuse panin, siis olid need aknad. Olin ka varem akende taastamisega kokku puutunud ning seetõttu mõtlesin, et mis need neli topeltakent siis ära ei ole? Olid ikka küll.

Nagu te juuresolevalt pildilt näha võite, olid nad mitte lihtsalt halvas, vaid lausa väga halvas seisus. Suur pluss oli see, et leidsime tühjast hoovimajast suure hulga aknajäänuseid, mis ilmselt olid kuulunud meie kõrvalkorterile. Sealt saime puuduvaid klaase ning muid detaile.

Esmalt eemal- dasime klaasidelt kiti ja raamidelt puhuriga vanad värvikihid. Siis hakkas taastamis- protsess - paikamine ja pahteldamine, klaasid uuesti ette, kittimine ning viis kihti linaõlivärvi. Kunagi arvutasin välja, et ainuüksi kittimismeetreid tuli mul kõvasti üle saja...

Kõik see võttis uskumatult palju aega. Kuud muudkui läksid, aga toas oli ikka akna- taastamis- töökoda. Klaas kippus katki minema ikka viimase haamrilöögi peale ning vahepeal alanud sügis venitas linaõlivärvi kuivamise viie päeva peale. Järgmisel pildil ongi näha hetk meie töökojast, kõrvuti vanad ja juba värvikihi peale saanud aknaruudud. Vasakul püsti on põrandaliistud, millelt sai samuti puhuriga vana värv maha võetud, korda tehtud ning tagasi pandud.

Oma kurvastuseks avastasin, et ega mul ühtegi ilusat pilti spetsiaalselt akendest tehtud polegi. Siin on viimane foto, mille enne välja kolimist tegin ning siin on kõik elutoa aknad peal.

Nii need vanad asjad otsa saavad

2010-03-17T17:27:00.007+02:00

Minu viimased postitused uste taastamise kohta tõid mulle meelde ühe kolme aasta taguse loo.

Jalutasime Tartus Supilinnas läbi Lepiku tänava ja nägime, et ühe maja juures oli suur prügikonteiner, milles olid vanad uksed.

Juhuslikult oli seal kõrval ka uste omanik, kes rääkis meile pikalt sellest, kuidas uute ostmine on tükkmaad odavam kui vanade taastamine.

Mina omalt poolt rääkisin talle, kuidas me tegime kunagi söögilaua sellisest uksest. Naine sai selle jutu peale päris pahaseks ja saatis meid minema.

Juba tookord oli mul neist ustest kahju. Ning kui ma oleks teadnud, et kolm aastat hiljem elan ma samal tänaval ja korteris, kus samuti on kõik originaaluksed ära visatud, oleks mul olnud veel rohkem kahju.

Totaalne muutumine: ukse eri 2

2010-03-17T15:13:00.012+02:00

On päris tavaline, et veneaegsete "remontimiste" käigus on enamik majade originaaldetaile kas ära rikutud või hävinenud.

Meie eelmise kodu koridoriukse puhul aga oli meil usinast kodukaunistajast isegi abi. Ta oli tõenäoliselt soojustamise eesmärgil ukse papiga üle löönud ja tänu sellele oli uks päris hästi säilinud.

Ühelt poolt eemaldasime papi ning teiselt poolt mingi porolooniga vakstulaadse katte ning sealt alt koorus välja kena uks.

Totaalne muutumine: põranda eri 1

2010-03-17T12:51:00.007+02:00

See on suur vedamine, kui ostad vanasse majja korteri ning siis avastad saepuru- plaatide alt aastakümneid vana, kuid täiesti taastatava põranda. Meiega just nii juhtuski.

Esmalt võtsime puhuriga vanad värvikihid maha. Seejärel kaks päeva lõputuna tundunud lihvimist (see on täiesti uskumatu, kui kõva häält võib teha üks lihvimismasin!) ning saimegi ta kätte!

Lakkisime põranda mattlakiga, kuid ilmselt oleksime pidanud kasutama mõnd tugevamat lakki, sest viimasel pildil petlikult rahulik kass, suutis sinna siiski kriimud sisse kimada.

Totaalne muutumine: ukse eri 1

2010-03-17T11:35:00.006+02:00

Selle ukse leidsime me hoovist puukuuri äärest räästa alt. Oli lihtsalt suur vedamine, et seda polnud keegi ära kütnud või prügikasti visanud. Pildil tundub ta veel üsnagi viisakas, kuid tegelikult oli teiselt küljelt suur tükk väljas ja veekahjustused peale selle.

Ust asusid taastama kaks töömeest, kes olid tegelikult tulnud vaid seinu värvima. Siis aga selgus, et üks neist on mitu aastat Tallinna vanalinnas restaureerimisega tegelenud ning tööd jätkus neile mitmeks kuuks...

Ustelt võeti värv maha, paigati puuduvad osad ning värviti linaõlivärviga. Taastamine võttis aega nädalaid, kuid tulemus oli seda väärt.

Sula tuli suure pauguga

2010-02-28T23:30:00.009+02:00

Kõik algas mõnemagnituudilise majavärinaga, siis käis kõva pauk ja seejärel tuli vaikus. Piilusin kardina vahelt, mis toimub - meie katuselt sadas alla mitu tonni niiskusest raskeks muutunud lund, mis virutas kõveraks naabri aia.

Pärast kaevetöid õnnestus aed vabastada ning tagasi sirgeks painutada.

Hoovi pool meil lumetõkkeid pole ning nii võis laupäeval paar tundi näha ka sellist lumelonti, mis lõpuks pidi siiski raskusjõule alla vanduma.

Meie kodust sai fotostuudio

2010-02-26T12:29:00.010+02:00

Tuleb siiski tunnistada, et minu roll fotostuudio ehitamisel oli marginaalne. Mina astusin vaid üles modelli stilistina. Kui aga tahad täpsemalt teada, kuidas "joota 47kOhm takisti ja 0,1uF kondensaator paralleelis välgu vooluringile" ehk kuidas ehitada softboxe, siis loe SIIT.

Õpetus sellest, kuidas saada tasuta marmor- või graniitpõrand

2010-02-17T13:02:00.021+02:00

Kui hakkasime eelmise suve alguses wc ja vannitoa põrandat planeerima, oli masu juba ammu kohal. Käisin plaadipoodides vaatamas enam kui 1000-kroonise ruutmeetrihinnaga marmorplaate ja sain ise ka aru, et seda 15 000 lisakrooni kuskilt võtta polnud.

Kui aga raha eest ei saa, siis tasuta ikka saab. Nimelt on kivifirmadel suures koguses ülejääke (näiteks augud mis köögitööpinna sisse kraanikausi jaoks lõigatakse) ja need visatakse lihtsalt ära. Üks ettevõte pillub suured konteineritäied lihtsalt sohu. Misasja?, oli ka minu mõte, kui ma kuulsin, kui palju täiesti kasutamiskõlblikke ja ilusaid tükke ära visatakse.

Ühesõnaga leidsime tuttava skulptori juhendamisel ühe konteineri, kust võis endale täiesti tasuta marmori või graniiditükke võtta. Neid oli igas paksuses - meie muidugi otsustasime kogukamate ehk siis 3 cm paksuste kasuks.

Auto meile aitäh ei öelnud, kui nädalate kaupa paarisajakilose noosiga kodu poole sõitsime. Ja mees ka pärast kurtis, et oma poolteist tonni kive sai küll tuppa üles tassitud.

Siis alles õige rõõm algas, sest kuna kivid olid täksitud servadega, tuli nende küljed sirgeks lõigata. Selles töös osutus parimaks teemantketas, mis lõikab ka armeeritud betooni. Meil oli ühest toast tehtud kivitöökoda, kus siis läbilõikava saekisa taustal, imepeene ja kõikekatva kivitolmu all vormusid tükid meie mosaiikpõranda tarbeks.

Varsti selgus tõsiasi, et kive oli ikka puudu... Meie doonorkonteiner aga enam ei täitunud. Vaatasin netist välja veel ühe kivimüügiga tegeleva ettevõtte ning läksin kohapeale asja uurima. Müügijuht kuulas mu ära ning asus innustunult tegutsema - ah et oleks vaja heledaid ja tumedaid kive, kui pakse ja kui suuri vaja oleks? Mõne minutiga oli ta lasknud töömeestel minu ette vedada kolm jäägikonteinerit ning suure euroaluse, kuhu siis võisin oma äranägemise järgi endale meeldivaid kive kokku korjata.

Olin lahkusest meeldivalt üllatunud ning saime vajaliku koguse vaevata täis.

Paar kuud kivide kogumist, tassimist ning nädalajagu lõikamist ja oligi aeg hakata mustrit laduma. Kuna suuremad kivid oli tõelised lahmakad, mida ma ei jõudnud isegi nihutada, rääkimata tõstmisest, siis võttis see oma aja. Toitsin oma paarikuise poisi ära, saatsin sõbrannaga edasi õue jalutama ning ladusin järgmised kaks tundi. Nii need päevad läksid, kuid tehtud me ta saime.

Seejärel tuli kivid ruutmeetriste osade kaupa õiges asetuses ära korjata, et põrandale segukiht panna ning siis sama mustriga tagasi laduda. Kõrgete vuugivahede täitmisel (sest kivide paksus oli 3 cm) osutus heaks abimeheks tordiprits.

Aega ja vaeva võttis põrand tõesti palju, kuid minu arvates on tulemus seda väärt, sest ise tehtud asi on ikka kõige ilusam. Meie kartus, et paksust kivikihist ei tule põrandaküte läbi osutus asjatuks ning põrand on mõnusalt soe.

Sõbrapäeval remontisin kotti :)

2010-02-14T23:34:00.011+02:00

Kui ma eelmisel suvel Tartu turul seda käekotti nägin, siis ostsin ta kõhklemata ära. Kuna olen seda kasutanud pea iga päev, siis andis vooder kohe mitmest kohast järele.

Harutades selgus, et vaesed Hiina lapsed on kotti õmmelnud lausa nelja erinevat värvi niidiga. Aga neil on veel kõvasti arenguruumi...

Mul kulus õmblemisele pea terve päev, sest mul pole õmblusmasinat ning lukke õmblesin esimest korda elus. Kukkus välja väga armas ning nüüd meeldib mulle kott seest poolt isegi rohkem kui väljast :)

Totaalne muutumine: lae eri vol 1 ehk vahel võib laiskusestki ilu sündida

2010-02-11T12:57:00.030+02:00

Kes on pannud lakke roomatti, üritanud seda pärast krohvida ning siis pahtliga sirgeks saada, teab, et see on aega ja vilumust nõudev töö. Valusatest kaelalihastest me ei räägigi!

Kui me hakkasime eelmises kodus magamistoa lage lahtistest krohvitükkidest puhastama, siis läks see minu üllatuseks järjest ilusamaks.
Tunnistan ausalt, et alguses tundus mulle mõte see lagi nii jättagi, võõrastav. Aga mida rohkem maja saja-aastane ajalugu nende kihtide vahelt paistma hakkas, seda rohkem ma sellesse armusin. Lõpptulemusena oli lagi oma kordumatu mustri ja värvide toonrohkusega vaat et uhkemgi kui samas toas asuv kummuti marmorist katteplaat.

Magamistoa laest sai meie kodu põhiline vaatamis- väärsus. Kuigi minu isa küsis iga kord tagasihoidlikult, et millal te siis ka selle lae "korda teete"?

Kipsist laeroseti valas tõeline meister Ain Ilves. Tuhatkond krooni selle töö eest tundus väga väike, arvestades seda, et sama suured penoplastist koopiad maksavad ühe 500 krooni.

Panen siia kõrvale foto samast lühtrist valge ja viimistletud lae taustal. On ju palju igavam kohe?

Veidi värvi kööki

2010-02-07T17:30:00.007+02:00

Köök on meil valge. Seinad, laed ja lambid on ka valged. Põrand aga seevastu on... valge.

Tundus, et tahaks nagu mõnd värvilaiku kööki. Tõmbasin tööpinna kohale trossi ja riputasin sinna Incu tehtud must-valge kalendri. Mulle väga meeldivad need tegelased! (Leidsin selle laheda trükise Tartu Lõunakeskuse Apollost).

Pilte hoiavad üleval kuldsete inglitega jõuluehteid. Tegelikult tahaks värvilisi plastpesulõkse. Kas keegi teab, kust neid saada võiks? Ise pole poes näinud. Pole vist pesukuivatushooaeg.

Trossi kinnituskohta on aga maandunud soolaleivakink, mille heegeldas meile Karin.

Ufod ründavad!

2010-02-07T17:23:00.014+02:00

Nii nagu praeguse kodu koridoris vedeles mul jalus üks paberlamp, oli eelmise elukoha panipaigas pool puna-valget Estoplasti ufolampi.

Kuna otsustasime koridoripõranda värvida kärtspunaseks, siis oleks sinna sobinud puna-valge ufo nagu rusikas silmaauku.

Ainult et lampe oli mul vaid täpselt pool, kordori laes rippus aga kolm juhtmeotsa...

Olin superrõõmus, kui mul õnnestus taaskasutuskeskusest leida täpselt samasugune valgusti ning kõrval asuvast kasutatud mööblipoest teine samasugune.

Ning kui leidsin kolmanda ja täiesti terve lambi osta.ee-st, siis ei kahelnud hetkekski, et need 25 krooni on hea investeering.

Olin pehmelt öeldes pahane, kui Eesti Posti kullerilt paki kätte sain. Postitöötaja oli soovitanud panna lambi lihtsalt kilekotti ning arvame nüüd ära mitu tükki mul seal kotis lebas? Natuke liiga palju.

Aga kuna mul oli alles kollektsiooni alustaja ehk pool lampi, sai kamba peale kokku toreda kolmiku.

Külalised jäävad tihti koridoris seisma, et pajatada lugu sellest, kus nende lapsepõlveskodus samasugune ufo rippus ja kuidas seda sai tänu krussis juhtmele üles ja alla liigutada.

Puuriit kohe omast käest võtta

2010-02-07T17:11:00.009+02:00

Kellele meeldib käia talvel käreda pakasega õuest puuriidast puid toomas? Mulle küll mitte.

Seepärast tassisimegi küttepuud tuppa. Kuna me kõiki tube pole kasutusele võtnud, siis muutsime lihtsa vaevaga tulevase magamistoa puukuuriks.

Selle aasta külmad ilmad on kõrgeid riitasid kahandanud nii suure hooga, et tegin ruttu pildi ära, enne kui puud päris otsas on.

Kõrvalttoast küttematerjali toomine on nii lihtne, et isegi mina saan sellega hakkama.

Totaalne muutumine: ahju eri vol 2

2010-02-03T17:13:00.008+02:00

Magamistoa ahi ja soemüür töötasid küll, kuid vajasid väikest tuuningut. Vahetasime välja ühe tuhaluuki ümbritseva poti, mis see oli katki. Ja kust me puuduva detaili leidsime? Ikka koridorist!

Ahjudelt võtsme värvi ka maha. Ma enam täpselt ei mäleta, mis keemilise seguga see tehtud sai, igaljuhul jändamist oli omajagu. Alguses sai proovitud ka relakat, kuid see hakkas ka kive sööma, nii et see meil ei õnnestunud.

Lõpuks värv peale ja rõõmu kui palju!

Totaalne muutumine: vannituba

2010-02-03T16:14:00.033+02:00

Vannituba kui sellist meie eelmises kodus esialgu ei olnudki. Oli pikk ja pime köök, mille tagumisse ossa oli ehitatud üks uskumatult kole vahesein, mis peitis enda taga wc-potti. Esimese asjana saigi ära lammutatud see ajutine sein ning ka pliit.

Alles jäi soemüür, kuhu oli plaanis ühendada väike jalgadel vanaaegne malmkamin. See sai ka ostetud, kuid jäi ühendamata sest olude muutumisel hakkas seal hiljem seisma hoopis beebivann.

Põranda alla sai pandud elektriküte.

Kuna vannitoa tagumises nurgas oli ainuke koht korteris, kust sai võtta vett, siis tuli sinna ehitada põranda kõvastumise ajaks üks päris eriline kaadervärk. Ja ärge minult küsige, mis nipiga kraan lahti keerati...

Nähes, kui kaua kogu see remont aega võtab, tekkis mul vahepeal tunne, et see ei saa kunagi valmis. Esimene lootuskiir mu mure- mõtetesse tekkis siis, kui nägin seda veetõkkega immutatud vannituba. Kuigi hall ja kummist, oli see esimene puhas koht pärast remondimöllu algust.

Pildil oleva 100-liitrise boileri vahetasin 150-liitrise vastu, sest muidu jäi vanniskäigu jaoks sooja vett väheseks. Boilerivahetus oli uskumatu ooper. Poe poolt soovitatud töömees võttis vana maha, kuid uut üles ei suutnud panna. Mõlkis selle ära ning kadus jäädavalt. Nii sain mõne ajaga ringi peale kõigile sõprade vannitubadele, kuni restaureerimiseks palgatud töömehed mu boileri seina tagasi panid.

Piltidelt hästi ei paista, kuid vanni tahaseina said pandud ilusad õrna barkokse mustriga plaadid ning põrandale mustad suured plaadid.
Esiplaanil on erinevad liistud, millelt on puhuriga värv maha võetud ning mis ootavad värvimist ning tagasi panemist.

Oliver ehitas boilerile ümber nutika kapi, mida saab vajadusel (näiteks boleri puhastamiseks) lahti võtta.

Vannist vasakule valmistas ta kapitorni, mis peidab endas palju riiuleid ning pesusahtleid.

Vannitoa teise seina sai tehtud vahesein, mille taha tegime mahuka panipaiga koos pesumasinaga (sellest aga pilti pole).

Tegin elutuppa lambi vol 1

2010-02-01T13:01:00.016+02:00

Külmad ilmad on sundinud mind tubasemaid tegevusi otsima. Meie elutuppa oli vaja lampi. Kuna ruum ise on päris avar ning kõrge laega, siis tahtsin midagi suurt.

Kus häda kõige suurem, seal abi kohe omast käest võtta. Meil vedeles väliskoridoris tõenäoliselt eelmistest elanikest maha jäetud paberlambi karkass. Veidi auklik ja vanadusest kollane, aga veel täiesti kasutuskõlblik.

Kulus paar päeva, 355 valget plasttopsi ning kaks tuubi montaazhiliimi. Lamp tuli tõesti suur - ümbermõõt on tal umbes meeter ja 80 sentimeetrit. Sisse monteerisin kolm säästupirni, nii et valgust annab ka kõvasti.

Valmistamine oli lihtne. Kõige keerulisem oli selgeks teha kassile ja ühele just roomama õppinud imikule, et tegemist ei ole mänguasjaga.

Ise ma selle idee peale ei tulnud, samasuguseid veidi väiksemaid lampe saab tuhatkonna krooni eest netist osta.

Ajutine köök

2009-11-16T12:54:00.002+02:00

Kuna töömehed said oma tööga üllatuslikult ruttu valmis, siis tuli ka meie kolimine päevakorda tükk maad planeeritust varem.

Ajutise köögi tegime olemas olevatest vahenditest: 4 meetrit tööpinda, kaks vana kappi elutoast, kõige odavam valge plekkvalamu ning uude kööki planeeritud pliit, ahi ja segisti.

Kas sina juba panid tihasele pekki?

2009-11-12T10:21:00.005+02:00

Paneme... katust

2009-11-07T21:50:00.009+02:00

Nii kui hakkasid need suuremad rajud, hakkasime meie tegema mida? Õige, katust vahetama. Sest iga veidigi loogikat õppinu teab, et kui on olnud pikk ja soe, kuid päikeseline sügis, siis tuleb samasugune ka hilissügis ning talve algus.

Esialgu võeti kogu katus maha ning kaeti kilega. Ja see kasvukas on tõeliselt lahe! Samas jälle olen hakanud taipama, miks katus hea on - toas on soojem.

Meie vanad vihmarennid olid soodus pinnas metsa kasvuks.

Appi tõttas NORMAALNE mees

2009-11-07T20:21:00.005+02:00

Külmade ilmade saabudes kerkis päevakorda ühe katkise aknaklaasi vahetamine.

Helistasin infotelefonile ning sealt anti mulle klaasimisega tegelevate firmade numbrid. Julgesin veidi kahelda, kas Saint Gobain tuleks üht purunenud klaasiga akent parandama, kuid õnneks leidus nende hulgas ka üks lootustandvama nimega ettevõte - aknaabi.

Mees telefonis kuulas mu ära ning ütles: see on ju NII lihtne töö! Lõikad klaasi mõõtu, paned paika ning ongi valmis! IGA MEES saab sellega hakkama.
-No aga äkki siis parandate selle ära?
-Meie tegeleme ikka keerulisemate asjadega nagu pakkettaknad ja nende kinnitused ja... See teie aken pole ju midagi teha.
-Äkki siis teate soovitada mõnda firmat, mis selle töö ära teeks?

Lõpuks andis onu alla ja tuli ise kohale. Võttis kopsud õhku täis ning alustas: "Kui ma oleks NORMAALNE MEES või noh seda et..." Ta vist tahtis öelda, et kui siin elaks mõni normaalne mees, siis oleks see aken juba ammu parandatud.

Sellest hoolimata võttis ta akna kaasa ning juba poole tunni pärast oli ta tehtud tööga tagasi.

Hakkasin talle raha ulatama. Ei, ei, pange raha siia kapi peale, õpetas ta. Suure imestusega panin siis raha kapile. Raha ei anta KUNAGI käest kätte, manitses mees.

Kuidas mitte kardinapuid panna?

2009-10-27T11:57:00.006+02:00

Mis sa arvad, kas selle akna kohalt jooksevad juhtmed? Arvasin, et ei jookse. Pärast kuut puurimist läks kaks korda elekter ära ning oli selge, et ma olin eksinud. Rängalt. Sealt jooksis lausa kolm juhet üle.

Egas siis midagi. Tuli katkised juhtmed välja toksida, ära parandada ning kardinapuu kõrgemale panna. Ei soovita seda kodus järele proovida.

Aga kas sa seda tead, mis on üks pauk viis auku? Kahvel.

Põrandate apdeit

2009-10-27T11:47:00.004+02:00

Juba tükk aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas me püüdsime põrandaid osta, kuid müüjad polnud just kõige asjatundlikumad. Kindlasti vaevab teid küsimus, et mis siis lõpuks sai ning kas elamegi nüüd liivapõrandaga korteris?

Lõpuks saime siis esimese poe nii kaugele, et nad lubasid meile lähipäevil saata hinnapakkumise. Ning mitu korda sai öeldud, et meie tellimus sõltub sellest, kui kiired nad on. Pärast nädalast vaikust läksime ise kohale, et uurida, kas nad on juba midagi teada saanud. Juhataja ise võttis meid vastu ning ütles, et jah, tal on hinnad teada "aga kuna see tuli kallis, mitte et ma ei arvaks, et te ei jõuaks seda maksta", siis polnud ta seda ära saatnud.

Ütlesime, et tahaks ikka hinda ka teada. Veel nädal aega vaikust ning lõpuks saatis ta hinnapakkumise põrandale, mille hind on ka nende kodulehel väljas ning mida me ei küsinud ega soovinud.

Arvake nüüd ära, kas me tellisime firmast Kodupõrand oma kodu põranda?

Iga sepp jäägu oma liistude juurde

2009-08-20T14:15:00.006+03:00

Varasemalt on remont olnud minu jaoks üks paras masendusetekitaja, sest
1) see venib nii kohutavalt pikale, kuigi tundub, et töö justkui kogu aeg käib
2) kogu see venitamine võtab masendavalt palju raha
3) kui enam ise ei jaksa, siis tuleb palgata töömehed, kellel peab pidevalt silma peal hoidma, et nad teeks asju õigesti või et nad lihtsalt poole lae paneku pealt jalga ei laseks.

Ka seekord remonti alustades tundus, et masendusest pole pääsu, sest plaanisime enamiku töid ise teha. Lihtsalt odavam oleks tulnud. Siis aga hakkasin arvestama, et mitu kuud meil kui täiesti algajatel pahteldajatel-krohvijatel kogu selle elamise valmis tegemiseks kuluks ning palju raha saaks me sama ajaga oma põhitööd tehes. Otsustasime palgata professionaalid.

Võtsin lahti Kuldse börsi ning trükkisin sisse sõna "krohvimine". Esimene mees, kellele helistasin, leidis, et krohvimine on äärmiselt nüri ja igav töö ning et tal on parematki teha. Järgmine kontaktnumber sisaldas aga juttu "kvaliteetsest krohvimisest", mida mul just hetkel vaja oligi.

Sergei ütles, et tegutseb hetkel ühel teisel objektil, kuid et tema paarimees saaks tulla ja koha üle vaadata. Roma tuligi, viskas pilgu peale ning järgmisel nädalal läks andmiseks.

Ma ei suutnud seda uskuda kui esimese nelja päevaga olid kõik seinad ja laed krohvitud. Kolm päeva puhkust ning järgmise nelja päevaga sai kõik pahteldatud. Ning kolmanda nädala lõpuks oli kõik värvitud. Kuna kõik läks kui lepase reega, siis lasin neil teha veel ka tagumise koridori ning veranda ja kuu ajaga sai kõik valmis! (Sealjuures reedest pühapäevani oli neil alati puhkus).

Senini ei suuda ma oma õnne uskuda. Miks ma küll neid varem polnud kohanud?

Ahjaa, üks miinus oli neil meestel siiski ka - nad kippusid krohvima liiga korralikult. Pidime mitu korda neile selgitama, et pole vaja seinu loodiga sirgu ajada, tegemist ju vana majaga, las olla mõni sein suti kõver ka. Raske südamega panid nad siis loodi käest ära. Hakkama said.

Miks maksta palka mööblile ehk vastust teavad vaid Tallinn ja juhataja (keda ei ole)

2009-08-05T15:09:00.006+03:00

Oleme jõudnud oma remondiga põrandateni. Episood põrandapoest:

- Kas teil sellist põrandat on?
- Ei oska öelda. Juhataja teab, aga teda ei ole.
See oli põhivastus igale küsimusele. Mis mõtet on sellist müüjat pidada, kes ise midagi ei tea?

Vastutulelikult printis müüjaneiu välja hinnakirja, et saaksime ise põrandate ja nende hindadega tutvuda.
- Kuidas see põrand välja näeb, mis siin hinnakirjas on?
- Ei tea, pean Tallinnast küsima.
Ning siis selgub, et seda põrandat nad siiski ei müü. Kas poleks mõistlik anda kliendile hinnakiri põrandatest, mis on müügil?

Tulime paari päeva pärast tagasi, aga ikka juhatajat ei ole. Abivalmilt küsis müüjaneiu, et äkki meil on vahepeal mõni küsimus tekkinud. Vastasin, et ikka needsamad, mis ma eelmine kordki küsisin. Aga loomulikult polnud ta vahepeal endale asju selgeks teinud. Mööbel ei peagi teabmis tark olema. Peaasi et on viisakas ja et ilus välja näeb.

Teises poes:
- Kas teil sellist põrandaliistu on?
- Ei oskagi öelda. Uurin Tallinnast järele.
- Kas teil selle põranda näidist ka on?
- Ei ole, aga Tallinnas peaks olema.
Mis mõtet on teha Tartusse poe harukontorit, kui müüjate ainus eesmärk on iga küsimuse peale Tallinna helistada? Ma võin seda ju ise teha.

Totaalne muutumine: kuuri eri

2009-05-25T13:47:00.007+03:00

Nagu juba kombeks saanud, siis ei saa me muud moodi, kui ikka kõik vaja maha lammutada...

Miks on praegu hea remonti teha?

2009-04-18T10:22:00.003+03:00

Mu naabrimees, kes ka remonti teeb, rääkis et läks tema Bauhofi ja ütles, et ostab oma remondiasjad sealt, kui nad kõva allahindluse teevad. Ning silmagi pilgutamata sai ta 30% alla.

Meil läks pea sama soodsalt ning lisaks anti veel raamat pealekauba.

Lõpuks ometi on klient kuningas ning tema soov on seadus.

Usun, et ega pood ka miinusesse ei jäänud, nii et võib vaid oletada, kui suured on poodide juurdehindlused.

Totaalne muutumine: ahju eri vol 1

2009-03-29T08:41:00.027+03:00

Meie uue kodu peaaegu et ainuke vana säilinud asi oli see valge ahi. Olime rõõmsad, hea et niipaljugi alles on. Rõõm oli aga üürike, sest selgus, et just ahju all olev tala on omadega läbi, mistõttu tuleb tala vahetuseks ahi ära lammutada.

Kivid nummerdati ära ning ahi võeti lahti. Sellisel hetkel tuleb ikka hirm peale küll, mis siis, kui näiteks ahjumeister tööst loobub ning seina jääbki auk ning põrandale hunnik valgeid kive?

Seni käis ahju kütmine koridorist. Meie aga otsustasime, et üks küttekolle võiks ka klaasuksega olla ning et seda paremini imetleda saaks, panime selle toa poole.

Ahjumeister ladus uue sisu ning varsti hakkas küttekolle oma endist kuju tagasi võtma. Kuna põrand tõusis ning lagi läks viimistlusega veidi allapoole, siis uus ahi on ühe kivikõrguse võrra madalam.

Puudehoidjaks võtsin puukuurist leitud metallkasti.

Et nüüd siis ametlikult meie oma

2009-03-20T09:42:00.004+02:00

Esmaspäeval, 16. märtsil 2009 sai notari juures kõik paberid alla kirjutatud ning nüüd siis võime uues korteris julgelt tegutsema hakata.

Praegu on seal igapäevaselt juba tegevuses kolm töömeest ja esmaspäeval tuleb pottsepp ka.

Anno 2009: mis hinda te hindamisaktis korterile soovite? Selle ka paneme

2009-03-12T11:33:00.010+02:00

Läksime panka maaklerilt saadud infoga, et korterile on kehtiv hindamisakt väärtusega 1,45 miljonit krooni. Pank aga tahtis siiski uut, sest suvine hinnang ei ole nende jaoks enam kehtiv.

Selgus, et nüüd on korter väärt kõigest 1,1 miljonit krooni.

Kohe helistas mulle maakler: "Ärge te mingil juhul pangas öelge seda 1,1 miljonit. Küll me seal hindamisaktis selle hinna suuremaks tagasi saame. Kõik ju oleneb sellest, mis tehingutega võrrelda. Ärge selle pärast üldse muretsege."

Muidugi me tahame maksta korteri eest 350 000 krooni rohkem. Muidugi on see meie enda huvides, et saaksime võimalikult suure pangalaenu võtta. Tore, et on veel maaklereid, kes hoolivad.

Kust saab parema protsendiga laenu?

2009-03-12T08:06:00.004+02:00

Omast vanast kogemusest julgesin soovitada Nordeat. Sest kui ma kevadel Hansapangas konsultatsioonil käisin, siis oli nõustaja sellise suhtumisega, et minul on panka vaja, mitte neil mind. Ja kui julgesin küsida, et mis saab siis, kui mõni teine pank teeb neist parema pakkumise, "Mismõttes parema?!" läks tädi täiesti endast välja.

Lõppes see nii, et kui mul oli Nordeast laen käes ja korter juba ostetud, siis pooleteise kuu pärast saatis Hansapank mulle meili. Napilt jäid hiljaks.

Aastaga on aga palju muutunud. Nordea kevadisest 0,5-sest marginaalist on saanud 3,3. Laenutaotlusi võetakse vastu soovitavalt digitaalselt. Ning kui sa oled täitnud ära nende ülipõhjaliku digiankeedi, kus pead ära märkima ka selle, palju sul kuus söögi ja joogi peale kulub, ütleb arvuti "system error" ning kaotab su vastused ära. Otsuseid tehakse vaid Tallinnas, mistõttu pole nad kahe nädalaga veel vastuseni jõudnud.

Hansapanga neiu oli seekord väga vastutulelik. Tippis ise kõik vastused Nordea käsitsi täidetud avaldusest arvutisse ning kommenteeris vahepeal, et oi, seda pole meie juba enam viis aastat küsinud. Ütles, et muidu annaks ta vastuse juba homseks, kuid kuna nii palju tööd on ees, siis tõenäoliselt ülehomseks. Nii ka oli ning marginaal oli praeguse aja kohta igati ok.

Lõpuks pärast mitut edasilükkamist saabus ka Nordea vastus. Nad olid kuskilt välja uurinud käendaja koduse aadressi ning uurisid, miks me seda hoopis tagatiseks ei pane. Nende nägemuses võiks miljonikroonise laenu puhul kaaslaenutaotlejateks võtta kogu suguvõsa ning tagatiseks kõik nende kinnisvara.

Jääme siiski Hansapanga ning tänasest siis juba Swedbängi juurde.

Vaidlused lapsevanematega

2009-03-12T07:15:00.008+02:00

Kui sa oled endale meelepärase kodu välja vaadanud, siis pead paraku kohe ka oma vanemad sellesse pühendama. Sest praeguses finantskriisis nõuavad pangad, et lisaks ostetavale korterile oleks tagatiseks veel üks maja ning soovitavalt üks kaaslaenutaotleja, kes teenib vähemalt kolm eesti keskmist palka.

Dialoog minu ja tõsiselt mures lapsevanemate vahel, mis kestis umbes poolteist tundi. Täpsustuseks olgu siis öeldud, et laps ise oli terve jutu aja vait. St et ma ei vaielnud oma vanematega.

- Seal pole ju mitte midagi!
- On ju katus, seinad, laed, põrandad, töötavad ahjud, vesi, elekter...
- Ostke ikka maja.
- Meil pole nii palju raha ju.
- Vaatasin just netist, seal on väga head pakkumised.

Pooletunnine paus, kus me kõik koos vaatame kinnisvaraportaalidest, mis maju saab miljoni krooni eest. Saab ühe peaaegu 400ruuduse majakarbi 4 km linnast väljas keset lagedat põldu ning paar 100-ruutmeetrist maja, mis vajavad täielikku ümberehitamist.

- Me tahame elada kesklinnas.
- Aga oma majas on ikka kõik oma. Muidu vaidle nende naabritega...
- Me ei taha käia iga päev autoga tööl. Ning hiljem hakka lapsi autoga tööle ja trenni viima ja tooma. See pole mõistlik.
- Vaatasin netist, seal on ju vastas uus maja, kus üks korter müügis. Kõik juba tehtud, isegi saun sees. Miks te seda ei osta?
- Sest see on uus kivimaja, mis on ehitatud miljööväärtuslikku piirkonda ning mis selle miljöö täiega ära rikub. Kes normaalne inimene kolib majja, mis on värvitud neoonkollaseks ja helesiniseks?
- Aga seal oleks juba kõik valmis.
- No aga selle sisustus näeb välja nagu üks kena Annelinna korter. Meie aga tahame ise planeerida ja sisustada. Just nii nagu meile meeldib.
- Seal on ju nii palju teha!
- Teie ehitasite 10 aastat oma maja. Ma arvan, et meie saame vähema tööga hakkama.
- No mõelge veel.

Sissejuhatus

2009-03-11T06:04:00.002+02:00

Ahoi, ristirahvas!

Kõik algas sellest, et plaanisime hakata välja ehitama oma Õnne tänava kodu pöönigut. Siis aga selgus, et meie varsti juba neljaliikmelisele perele see siiski piisavalt ruumi juude too. Nagu naabrid ikka, polnud ka meie omad nõus oma osa pööningust ära müüma ja nii tekkiski põhjendatud küsimus, kuidas edasi?

Vaatasin veidi kinnisvaralehekülgi ning ma ei suutnud seda uskuda - hinnad on põhjas mis põhjas. Kui ma paar aastat tagasi oma Supilinna ubriku ära müüüsin, siis maksis selle ruutmeeter veidi alla 25 000 krooni. Nüüd saab aga sarnase koha kätte vähem kui 10 000-kroonise ruutmeetrihinnaga.

Meie tingimused uuele kodule olid järgmised:
-võimalikult kesklinnas
-pigem vana kui uus
-ei mingit muruniitmist
-kasuks tuleks ülemine korrus, vaade ja veranda
-ja nii palju ruumi, et kahe aasta pärast ei peaks taas kolima hakkama

Järgmistes sissekannetes tulebki juttu sellest, kuidas me leidsime ülaltoodud punktidele vastava koha, kuhu saame vabalt paigutada kõik oma järgneva elu säästud.