22.12.10

Tegin teise jõulukuuse veel


Kuna ma ei suutnud otsustada, missugust jõulukuuske teha, siis tegin teise veel. See on valmistatud umbes 70 valgest tassialusest, millest ma kunagi suvel tahtsin lampi teha.

Mõtlesin, et olen hästi kaval ja teen puu nii kõrgele, et laps kätte ei saaks. Ja lootsin ka seda, et kuna ta on valge, siis äkki laps ei panegi tähele. Nii kui noormees pärast lõunauinakut tõusis, siis esimese asjana kimas ta seina äärde ning asus kuuske alla tirima.

Kuna olin alumised tükid pannud siiski liiga madalale ja ajanud niidi otsa (et oleks hea ühes tükis alla tõmmata), siis polnud see eriline vaev. Õnneks on nüüd kuusk oma uudsuse kaotanud ja seisab rahus meil seina peal. Kuigi pildi järgi ta nii suur ei tundugi, siis tegelikult on ta kaks meetrit kõrge.

19.12.10

Tekk valmis!


Paar kuud tagasi ma kuulutasin, et ostsin poolmuidu kasutatud riiete poest sadakond heegeldatud tükki. Ning nüüd võin uhkusega teatada, et juba mõni aeg tagasi sain nendest ka teki kokku.

Käsitöö tegemise käigus avastasin ma mitu asja. Esiteks seda, et samal ajal kui ma õhtul enam midagi teha ei viitsi ja tühjal pilgul televiisorit vaatan, siis võin hoopis telerit kuulata ja samal ajal heegeldada ning meelde tuli ka see, et heegeldamine läheb väga kiiresti edasi ning pole üldse raske.

Mul oli muidugi ka abiline, kes oma rasket pead kera peale toetas ja kui lõng maha kukkus, siis seda hoolsalt mööda põrandat taga ajas.

Kuna tükid olid erineva suurusega, siis pea pooled heegeldasin ühe rea võrra laiemaks. Oliver tegi mulle ka spetsiaalse raami, kus neid ühte mõõtu venitasin. Päris ruudukujuliseks nad siiski ei läinud, nii et pidin äärde ka pitsi tegema. Muster oli originaalis see, kuid ma otsustasin teha ta kahe värviga, et oleks huvitavam heegeldada.

Esialgu plaanisin ruutude sisse ka lilli heegeldada ning tegin neid mitu tükki ka valmis, kuid panin prooviks ainult ühe ning ma ei tea, kas see midagi juurde annab ning kas ongi mõtet teisi panna.

Sel ajal, kui mina teki all ei leba, saab seda väga edukalt ka peidukohana kasutada.

Nii et mu missioon sai täidetud - nüüd on mul soe villane tekk, mida õhtul diivanil endale peale võtta, kuid kuidagi imelik on niisama lebada. Selline tunne on, et peaks ikka mingit käsitööd ka tegema.

17.12.10

Tegin endale jõulukuuse vol 1

Kuna ma olin näinud, kuidas käitub mu laps, kui temaga samas ruumis on ehitud jõulupuu ning tean sedagi, et ka meie kass ei ole just oma liigi kõige nutikam esindaja, siis oli selge, et sel aastal me päris kuuske tuppa ei too.

Just seetõttu otsustasingi ise kuuseteo ette võtta. Ühes tavalises kodus leidub ikka kleeplint, käärid, jõuluehteid ning mõni enam kui meetrikõrgune veel pakendis lõuend. Nii ka minul.

Nendest kodustest vahenditest kleepisingi kokku meie selleaastase jõulukuuse. Lihtsalt kinnitasin ehtekee paari teibiga lõuendi külge. Valmis kuuse panin kapi otsa, nii et laps seda kätte ei saaks ja kõik on hästi.

Pildil paistev ümmargune kera on meie laelambi vari, mis lõuendit katva kile pealt peegeldab.

Kuna mul oli üks lõuend veel ja ehteid ka, siis mõtlesin, et teen kaks pilti. Kuna päkapikumüts mu joonistusoskuste sisse ei mahu, siis tuli sellest selline veidi modernsem teos.

14.12.10

Abiks algajale uksetegijale ehk kuidas klaas ukse sisse saab?


Oliveril sai teine wc-vannitoa uks valmis ning tulles vastu paljudele huvilistele, siis jagab ta hea meelega teiegagi oma õpetust sellest, kuidas ukse sisse klaas panna.

Kui klaasiaugud on ukse sisse tehtud, siis tuleks kitsast kolmekihilisest vineerist lõigata iga klaasi jaoks kaks liistu. Kui ühele poole on liist ära paigaldatud, siis tuleks klaasi paremaks kinnitamiseks lasta silikooni.

Seejärel paigaldada klaas ning panna paika ka teine liist. Kindlasti tuleks haamri kriimustuste eest klaasi kaitsta, näiteks papitükiga.

Seejärel tuleks liistu kõrgemad otsad liivapaberiga ära lihvida ning


uks tisleripahtliga ära pahteldada. Polnud ju nii raske?

Esimest osa ukseteost saab lugeda SIIT.

13.12.10

Tee jõulukingiks süüteroosid!

Kui te pole veel otsustanud, mida jõuluks kinkida, siis soovitan teha süüteroose. Nende tegemine on tõeliselt lihtne, ei maksa eriti midagi ning mis põhiline - neist on kasu ka!

Siin on süüterooside stardipakett ehk et vaja läheb vanapaberist munareste, vanu küünlaid ning üht plekk-kaussi, millest eriti kahju ei ole.

Esmalt tuleb võtta üks munarest ja pesad üksteisest eraldada. Võib ise otsustada, kas rebida pesa küljest ära kõrged tipud või jätta need alles. Kaanest tuleb teha paari sentimeetri laiused ribad, need ribad rulli keerata, panna "pesadesse" ja ongi roositoorikud valmis!

Kui te nüüd imestate, et kust ma nii palju munakarpe võtsin, siis ma olin neid juba paar kuud kõrvale pannud. Ainuüksi sünnipäevaks sai ostetud 54 muna (et teha suur hunnik salatit ja täidetud mune).

Seejärel tuleb vanad küünlad kuumas vees üles sulatada ning roosid vaha sisse kasta. Häda oli selles, et pealt võib küll küünal kenasti kuldne olla, kuid üles- sulatamisel ilmnes, et sellel on peal vaid peal kullavärvi kile, mis vahale värvi ei anna. Kui pärast esimest kastmist tundusid roosid pruunide käkkidena, siis pärast teist korda võtsid nad ikka tänu punastele küünaldele veidi kenama ilme.

Mulle siiski tundus, et blingi on vähe ja lõikusin kuumadele roosidele veidi karda ka peale.

Siis jõudiski kätte rooside tõehetk, sest tahtsin järele proovida, kas nad ikka töötavad või on mul nüüd lihtsalt kodus 80 roosikujulist vana- paberitükki. Varuvariandina võtsin juba plaani, et kui neist kasu pole, siis lähevad nad ka kuuseehetena hästi loosi.

Igaks juhuks panin puude vahele natuke paberit ka, et mitte päris häbisse jääda. Minu üllatuseks aga läks roos sellise hooga põlema, et paberit poleks vaja olnudki. Nii et igati kasulik ja kena asi ning algajale ahjukütjale igati vajalik abimees.

7.12.10

Teine seinamaaling ka valmis!




Teise seinamaalingu tegemise ajast suurem osa kulus mul mõtlemisele, et mis sinna vastasseina siis teha. Kui see oli välja mõeldud, siis edasi oli ainult vormistamise küsimus.

Paar päeva ja asi valmis!

Kuidas valmis esimene maaling, saad lugeda SIIT.




5.12.10

Kas sul vingugaasi andur ka on?

Suitsuandur on Eestis kohustuslik. Suitsu on nii silmaga näha kui ka lõhnast tunda. Vingugaas ehk süsinikdioksiid (CO) on aga värvitu ja lõhnatu gaas, mis võib õhus levida nii, ilma et meil sellest aimugi oleks.

Vingugaas tekib ahju liiga vajarasel sulgemisel ning sissehingamise korral võib see tugevalt tervist kahjustada ning olla isegi surmav.

Kuna meil on üks ahi magamistoas ning paar korda on hommikul meil mõlemal pea kahtlaselt valutanud, siis otsustasime selle väljamineku teha ning anduri muretseda.

Kütsime ahju ära ning panime kinni nii nagu meile elu aeg on õpetatud ehk siis, kui enam sinist leeki ei paista ning söed veel ahjus hõõguvad. Ei läinud palju aega mööda, kui andur hakkas kõrvulukukustavalt üürgama. Displei näitas, et toas on on 70 ppm'i (70 gaasiosakest miljoni kohta). Mingit lõhna või muud kahtlast toas märgata ei olnud. Kiskusime andurist patareid välja (sest muidu ta vait ei jäänud), õhutasime toa korralikult ära ning selleks korraks oli rahu majas.

Netist leidis Oliver õpetuse, kus õpetati ahju kütmist nii, et "siiber ja kõik õhuavad suletakse täielikult alles siis, kui ka viimased söed on ahjus kindlalt kustunud."

Tavaliselt öeldakse, et kui ahi hilja kinni panna, siis läheb ju soe ka välja. Meie katsetused aga näitasid, et nii see ei ole. Lasimegi siis ahjutäiel täiesti ära põleda ning sulgesime siibri alles siis, kui ahjust enam midagi ei paistnud. Nüüd oleme kütmiskatsetustega jõudnud nii kaugele, et näit tõuseb umbes 10 peale. Ilmselt peame oma ahjumeistriga konsulteerima, mida meil tihendada tuleks, et vingugaasi üldse tuppa ei jõuaks.

Ühesõnaga hea, et jaole saime. Katsetasime andurit ka elutoas tavalise uksega ahju puhul ning seal anduri andmetel gaasi tuppa ei jõudnud.

29.11.10

Liugukse tegemine pole raske

Juba aasta aega on meie neljast wc ja vannitoa uksest kaks puudu olnud. Talve lähenedes leidsin, et äkki oleks mõistlik siiski uksed ära tellida, on vannitoas soojem.

Sinna oli planeeritud kaks liugust ning nende soetamine seisis põhiliselt selle taga, et me ei viitsinud ühtegi poodi näidiseid vaatama minna.

Mingi hetk arvas Oliver, et ta teeb need uksed ise valmis. Lisaks leidis ta, et tahab ukse sisse panna kolm ümmargust klaasi. Olin küll veidi skeptiline, aga poodi päris uksi ka tellima ei viitsinud minna.

Uste jaoks sai valitud 21-millimeetrine vineer. Klaasid on veidi matid ning kuus tükki läks koos lõikamisega maksma paarsada krooni.

Minu jaoks oli põhiküsimus, et kuidas ta need klaasid sinna nii kinnitab, et see korrektne jääks. Tema jaoks siin mingit küsimust polnud, sest see oli tal juba ammu välja mõeldud. Ta pani klaasi augu keskele ja mõlemalt poolt kinnitas ta need vineerist lõigatud õhukese liistuga. Liistud pahteldas ära, nii et neid näha ei olegi.

Tahtsime hakkama saada ilma alumise uksepiidata, nii et furnituuri poest tuli osta konstruktsioon, millega uks ripub seina küljes. Uks sai umbes 20 kilo, aga kinnitus peaks ära kandma kuni 40 kilo.

Meie arvamus läks lahku selles osas, et mis värvi nad teha. Oliver soovis valget, sest kõik muu on ka valge, kuid mina tahtsin musta, et uks paremini esile tuleks (Oliver: must on nii 90ndad). Kompromissina tegime siis ukse ühelt poolt musta ning teiselt poolt valge.

Mina olen tulemusega igati rahul. Esialgu me uksele linki ei plaanigi, sest nii laps kui isegi kass on ukse toimimisüsteemile iseseisvalt pihta saanud. Kõige alumisel pildil on näha ukseauk, kuhu ette tuleb varsti ka teine samasugune uks.

19.11.10

Kodukootud nagi a'la Eames

Kui vaadata disainiblogisid, siis igal vähegi trenditeadlikumal sisustajal on kuskil seina peal 1953. aastal disainitud Eames'i nagi. Mulle meeldib see ka, aga õnneks ma ei tea, et neid Eestis kuskil müüakse. Ja väike uuring netiavarustes tõi välja ka nende hinna: £165...

Mul tuli meelde, et vene ajal müüdi sarnaseid mummudega nagisid. Veidi otsimist ning leidsingi osta.ee-st paar vana konksu.

Minu plaan oli mummud ära värvida ning siis need läbisegi koridori seinale kinnitada. Oliverile ei meeldinud neist ideedest kumbki. Tema oleks leppinud vaid punaste nagidega sirges reas.

Kompromissina värvisin siis mummud ära ja Oliver ladus nad ühte ritta. Punased praakis ta hoopis välja, sest need olid veidi teise kujuga ning lähevad ilmselt teise koridori.

Nagi läbis laupäeval edukalt ka esimese tuleproovi ning meie paarikümnest sünnipäevakülalisest kasutasid pooled kindlasti seda. Pidas vastu küll. Ülejäänud aga panid oma asjad meie koridorikappi, mis sai kõigile lühikestele sõpradele vastu tulles ka alumise riidetoru.

Tegin veidi kunsti ka

Seinamaaling sai küll tehtud, kuid valgeid seinu, mida piltidega kaunistada, oli ikka veel palju. Käisin isegi ühes kunstipoes, kuid natüürmordid kohe kuidagi meile ei sobi ning ka hinnaklass 20 ja 30 tuhande vahel tundus kuidagi veidi soolane.

Eks tuli siis jälle ise teha. Oma kunstikaugusest ma juba kirjutasin, kuigi tõele au andes sain ma gümnaasiumis isegi ühe euroliidu kunstikonkursi laureaadiks. Seda tänu sellele, et nad oskasid hinnata moodsat kunsti. Minu pildil oli fotokollaaž Jõgeva vana polikliiniku varemete piltidest. Tegemist oli tõeliselt väärika sammastega majaga, mis lasti lihtsalt ära laguneda ning millest tänaseks pole enam midagi säilinud.

Kunagi ammu juba leidsin ma netist sellise toreda jänkuga pildi. Jänesed on mulle üldse väga südamelähedased, isegi mu logo peal on üks. Mõtlesin, et selline pilt võiks seinal olla küll.

Ostsin lõuendi, tegin jälle jutid ette ja asusin värvima. Oli aru saada, et suvaline seinavärv ei ole ikka mõeldud lõuendile kandmiseks, sest nii nagu ta riidele sai, nii ta ka sinna jäi. Pildi peal värve segada ei saanud. Eks siis segasin värve purgis ning kandsin toone pildile kihtide kaupa.

Lilla värvi segamine mul ei õnnestunud ning seega otsustasin püksikud teha hoopis roosad, mis meeldivadki mulle palju rohkem. Tulemusega jäin ma väga rahule ning pilt leidis koha meie wc seinal.

Nagu selgus, siis saab joonistamisega hakkama ka minusugune võhik. Ei tea, kas peaks nüüd jõuluvanalt tellima molberti ja päris maalimisvärvid?

18.11.10

Esimene seinamaaling valmis!


Nagu ilmselt paljud uude elukohta kolijad, nii avastasin ka mina, et toad on kui "valged karbid", aga lapse tuppa tahaks ikka värvi ka seina.

Tapeeti ma ei tahtnud, sest tõenäoliselt see kaua puhtana vastu ei pea. Raamitud pildid tundusid liiga igavad, värvitud seinad samuti. Järele jäigi idee teha seinamaaling.

Olgu nüüd kohe alguses öeldud, et ma ei oska absoluutselt joonistada. Minu kunstioskuste tipp on see, et oskan visandada päikese, kuu ja küünla. Kuusega saan ka hakkama. Ülejäänu on juba ulme.

Teine keeruline küsimus oli, et mida siis sinna seinale teha. Mõtlesin, et äkki saab lapse eelistustest aru, kes ta lemmiktegelased on. Aastasena imponeerisid talle kõige rohkem lotokolmapäev ja teleturg. Multifilme nähes tõusis kohe protest ning nõuti midagi huvitavamat, näiteks reklaami. Seega pidin ise otsustama.

Raamatupoes on virnade kaupa lasteraamatuid, kuid kui otsida midagi eestipärast ja lihtsat, siis on valik kesine. Pidin juba pettunult poest lahkuma, kui avastasin lapsepõlvest tuntud Silvi Väljal'i raamatu "Jussikese seitse sõpra".

Päris raske oli valikut teha, missugust pilti võtta, sest kõik tegelased tundusid toredad. Miksisingi siis kolmest pildist midagi kokku. Et joonistamine hõlpsamalt läheks, selleks lasin videoprojektoriga pildi seinale ning tõmbasin pliiatsiga piirjooned ette.

Edasi jäi ainult värvimise vaev. Selleks kasutasin Akrit 12 seinavärvi ehk sedasama, millega juba valge aluspind tehtud oli. Käisin varem Bauhofis uurimas, et kuidas erinevaid toone saada. Esmalt selgus, et väikseim ühik on neil 1,25 liitrit. Seda on aga ühe pildi jaoks väga palju. Lõpuks sain müüjaga kokkuleppele, et ta müüb mulle vaid vajalikku tooni pastat ning segan värvid kodus kokku. Läksingi järgmisel päeval oma seitsme moosipurgiga kohale ning ta lasi iga purgi põhja pisikese sörtsu pastat. Maksis kogu see lõbu koos pintslitega umbes sada krooni.

Pintsleid ostsin mitut sorti, kuid tegelikult kasutasin vaid kahte polüamiidharjastega pintslit (3 tk maksis 17 krooni), mis olid head seepärast, et nad olid hästi jäigad.

Kodus segasin vajalikud värvid valmis ja muudkui maalisin. Vilumust tuli juurde iga päevaga ning kui alguses värvisin iga kuju kindlat värvi, siis hiljem püüdsin juba kolmemõõtmelisust juurde lisada.

Kokku läks mul nädal aega, igal päeval värvisin paar-kolm tundi. Ja tegelikult oli see väga lihtne. Usun, et kõik vanemad, kellel pintsel käes seisab, saavad sellega hakkama.





Nüüd jääb veel teha vastassein ning kuna värvi jäi nii palju üle, siis üks maal on ka juba valmis. Sellest siis järgmistes postitustes.