Ajutine retronurgake lapse toas

Ja nüüd siis postitus, mida ma olen juba tükk aega oodanud. Tahtsin teile näidata hiljuti ostetud vanu mööblitükke, mis enamiku jaoks on lihtsalt praht, aga mis mulle väga meeldivad.

Juba mõnda aega otsisin sobilikke vanu 60ndate toole. Neid vahel ikka müüakse, aga enamasti on riie väga kulunud ning ka polster vajab suuremat sorti parandust. Ühel päeval sattusin suhteliselt juhuslikult okidoki.ee-lehele, kust avastasin kuulutuse, et tasuta ära anda need kaks punast tooli. Kohe järgmisel hetkel saatsin käe värisedes omanikule kirja, et kas need on veel alles. Seejärel vaatasin, et mida ta veel pakub ning tasuta oli ära anda ka üks täispuidust ümmargune laud. Saatsin kohe teise kirja veel.

Minu rõõmuks helistas mööbliomanik mulle juba mõne minuti pärast ning sain endale nii need toolid kui ka ühe laua (seda siin pildil pole). Toolid on küll veidi pleekinud, kuid muidu igati töökorras. Ilmselt pikemas plaanis vahetan neil katteriide ära, aga nad meeldivad mulle ka praegu väga.

Lapse tuppa üles seatud retronurgakeses on ka vana neerukujuline laud, mis ilmselt paljudele lapsepõlvest tuttav. Selle ostsin osta.ee-st 100 krooniga. Osta müügikeskonnas tasub jälgida seda, et kui mõni müüja pakub teile huvitavat kaupa, siis tasub vaadata ka tema teisi esemeid. Päris tihti müüakse ära ilmselt korteriostuga kaasa tulnud kogu vana korterisisustus ning siis on põnevaid asju korraga palju saadaval.

Minu kolmas lemmik on see põrandalamp, mille saamislugu on ka päris huvitav. Sattusin seekord vist hoopis soov.ee kuulutusele, kus oli näha, et müüakse korraga maha kõik asjad. Kuulutustes pakuti mitme toa pehmet mööblit, kuid ühe foto tagaservas paistis see lamp. Helistasingi omanikule, et ega ta seda ära ei tahaks müüa ning oli aru saada, et ilmselt polnud ta seda üldse müügivääriliseks pidanud.

Mõni aeg hiljem olingi vaid 100 krooni võrra vaesem, kuid tervelt lambi võrra rikkam. Lapse tuppa sai see tõstetud vaid pildistamiseks, sest ta võib kergesti ümber minna.

Värske toaomanik ei oska neist mööblitükkidest eriti midagi pidada, küll aga valmistab talle suurt põnevust kardina taha ronimine ning aknast välja piilumine.

PS: kes unistab sarnastest toolidest koos diivaniga, siis 150 krooni eest on sarnased veel 2 päeva müügis osta.ee-s ja nüüd leidsin ka samas stiilis kiiktooli osta-st.

Vaibavalik pole käkitegu

Mul oli lapse toa vaibale kolm nõuet. Et ta oleks seinast seinani, lastepäraselt värviline ning naturaalsest materjalist. Esimesed kaks soovi kahandasid valiku polüpropüleenist liiklusskeemide ning hiirte ja juustuni rohelisel taustal. Lootus kogu seda ilu looduslikust materjalist saada nullis valiku vaid helebeežide, ühe tumedama pruuni ja tumeroheliseni.

Lapsepõlvest ma küll mäletan, et vanaema kudus ka villaseid värvilisi kindaid, kuid ilmselt ei ole see teadmine vaibameistriteni jõudnud. Kui nüüd üdini aus olla, siis näidati mulle ka välismaiseid värvilisi villavaipade näidised, kuid nende hind oli ALATES 1000 kroonist ruutmeetri kohta. Kui mul oleks sellised tuhanded kuskil üle, siis ma pigem paneks juba väärispuidust mosaiikparketi.

Seega tuli ära unustada värvilised vaibad ning leppida ühe tavalise beežide narmastega villavaibaga.

Tõestust selle kohta, et tegemist on tõesti naturaalsest lambavillast tootega, ei tulnud kaugelt otsida. Veel kaks kuud hiljem tuppa astudes lõi ninna selline lehk, et võinuks arvata, et üks suuremat sorti lambakari on meie vaiba all hinge heitnud.

Nüüd on sellest möödas kolm kuud ning võib juba veidi kergemalt hingata ning märgata ka seda, et vaip on mõnusalt pehme ja soe.

Päästetud antiiksaabas

Kui maal oli juba lõke põlema süüdatud, siis nägin ma prahi vahel üht vanaaegset nahkset lastesaabast.

Oma õrnade kätega võtsin tuleasemest jalavarju välja ning varsti leidis ta endale uue kasutuse vaasina meie söögilaual.

Long time no see

Miljonid blogikülastajad tahavad teada, et kuhu olen ma küll kadunud, et enam ei kirjuta. Tegelikult olen ma täiesti olemas, lihtsalt oleme vahepeal oma remontidega ühele poole saanud ning mul oli arvuti ka katki. Nüüd aga on mul uus arvuti ning vabandusi pole enam kuskilt võtta.

Tõestuseks, et ma tõesti ka ise midagi teinud olen, siis panen siia üles pildi, kuidas ma 30-kraadise palavusega uksi värvisin.

Kuna originaalis olid meil uksed punased, siis ostsime esialgu sarnase värvi. Siis aga hakkas tunduma, et koridor läheb väga närviliseks, kui punast nii palju saab (põrand on ka erkpunane) ja nii ma hakkasingi neid otsast valgeks võõpama.

Vahelduseks on tore, et ei pea puhuriga värvi maha võtma, lihvima ja pahteldama, siis ootama, kuidas linaõlivärv nädalaid kuivab ega mingit muud kontimurdvat vaeva nägema (nagu varem korduvalt on juhtunud). Ma isegi ei viitsinud neid uksi väga puhtaks teha, vaid kandsin lihtsalt poole tunniga ära kuivava värvi peale. Tegemist on kõige odavamate veneaegsete ustega, aga kuna neid on meil üle 10, siis ei tundunud väga mõistlik hakata neid välja vahetama. Seda enam, et tegelikult on nad ju täitsa terved.

Pildil vasakul on näha juba värvikatte saanud uks ning paremal nende esialgne seisukord. Häda on vaid selles, et neid tuleb värvida vähemalt 4 korda, et enam-vähem ühtlaselt valgeks saada.

Remondi ajaks tõstsime ka köögile ukse ette ning vahelduseks on päris tore, kui üks uks on roheline. Praegu vist jätangi nii (ma lihtsalt ei viitsi rohkem värvida :). Alumisel pildil üks noormees demonstreerib, kuidas talle ei valmista mingit raskust tule põlema panemine.

Tahaks tänada kõik lugejaid toredate kommentaaride eest ning luban, et lähiajal on tulemas sellised lood, et kuidas teha koduste vahenditega wc-st koridorikapp, mida panna lapse toa põrandale ja kust saada lahedat tasuta retromööblit.