Nüüd tuleb siis see peatükk, kus ma saan mõõdutundetult uhkustada sellega, kuidas just mul õnnestus endale kosida maailma kõige osavam mees! Jah, arvasite ära - seekord on teemaks kihlasõrmus.
Mina ei teadnud selle tegemisest loomulikult mitte midagi. Lihtsalt imestasin vahel, miks Oliver nii pikaks tööle jääb...
Alustame aga algusest ehk siis kõik, kes tahavad endale või oma väljavalitule sõrmust valmistada, siis siin on selleks vajalik stardipakett: leeklamp (pildil on minu isiklik, mille Oliver kinkis mulle creme brule kuumutamiseks ja mis nagu selgus, sobib väga hästi ka sõrmuste valmistamiseks), akutrell, haamer, ühed näpitsad, kuus erineva jämedusega viili, lihvimispabereid ja loomulikult üks kõige tavalisem raudnael. Pildilt on puudu alasi, kruustangid ja üks metallpulk, mille ümber tulevast sõrmust vorm
ima hakata.
Nii palju kui ma nüüd Oliveri jutust aru sain, siis käib ühe sõrmuse valmistamine umbes nii: esmalt tuleb kinnitada nael kruustangide külge, siis umbes minutijagu kuumutada leeklambiga naela alumist osa, nii et see läheb tumepunaseks, seejärel hakata seda haamriga taguma ümber õige jämedusega metallpulga ja nii muudkui edasi kuumutada ja taguda kuni on saavutatud õige kuju. Seejärel tuleb sõrmust lakkamatult viilida, esialgu paksema
te, hiljem peenemate viilidega, siis võib üle minna liivapaberile ning lõpetuseks tuleks sõrmus läikima lüüa trelli otsa pandud poleerimisotsikuga.
Polnudki nii keeruline ju?
Minu kui sepistamiskauge inimese jaoks tundub uskumatu, kuidas sellisest tuhmhallist naelast saab nii kenasti läikiva ja täiesti kumerate servadega ehte. Aga kui hästi tahta, ju siis on see täiesti võimalik.
Nüüd võin alati uhkusega kuulutada, et täpselt sellist vaid minule mõeldes valmistatud sõrmust maailmas teist ei ole!
Peolaua nimesiltidena kasutasime me tavalisi paberist tassialuseid, kuhu kirjutasin kohaomaniku nime. Alumine pilt on tehtud aga minu lauanaabri taldrikust ning kuna ta ei ole just teabmis korralik sööja, siis oli teda ootamas ka roosade kõrvakestega põll.
