Aasta täis!

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis tõesti, 1. oktoobril 2010 saab meil uues kodus elatud juba terve aasta.

Kui seni saime öelda, et oleme kõik teinud täpselt nii nagu tahame ning millegi ümber tegemiseks pole vajadust olnud, siis nüüd puurime oma värskeltviimistletud seintesse auke ning võtame üles põrandaid... Selleks, et panna majja keskküttetorustik ja radiaatorid.

Kui me selle korteri ostsime, siis oli siin neli ahju ja pliit. Me saime kohe aru, et meie jõud viiest küttekoldest üle ei käi ning täiskohaga kütjat pole ka plaanis palgata. Seetõttu saidki kaks ahju ja pliit välja lõhutud ning teised kaks ahju uue sisuga varustatud.

Eelmistes elukohtades oli küttemure lahendanud soojuspump ning ilmselt jäime sellele lootma ka nüüd. Tähelepanuta jätsime me aga tõsiasja, et kõik kütteallikata jäänud toad on eraldiseisvad ning kõrgete lagedega tubade puhul pumbasoojus ühest toast teise väga hästi ei levi.

Eelmise erakordselt külma talve elasime üle kahe ahju ja soojuspumbaga ning rohkem polnud vajagi, sest me kõiki tube ei kasutanud. Sel aastal aga hakkasime siis lisavariante kaaluma.

Maaküte langes kohe välja, sest meil pole piisavalt maad ega ka raha. Kohe tuli maha tõmmata gaasiküte, sest ainuüksi gaasitrassiga liitumine oleks maksma läinud 175 000 krooni, millele oleks lisandunud kütteruumi projekt, ehitus, korstna täiendamine, torutööd, radiaatorid jms. Ka pelletkütte katelde hind oli päris suur, sest meie maja on üsna mahukas ning sellele hinnale lisandunuks kõik eelpoolmainitud kulud korstnast radiaatoriteni.

Jäi järele linna keskküte. Esimese valikuna poleks ma seda võtnud, kuid numbrid panid asja paika. Kuigi kilovati hind on linnal kallim, oleks pelletküttekatla seotamisega seotud kulud võrreldes linnasüstemiga end ära tasunud alles kümne aastaga. Selle aja peale vajaks katel tõenäoliselt mõnd uut väljaminekut. Linnakütte puhul pole ka muret küttematerjali ostmise ega katla puhastamisega.

Eks see talv näitab meile ära, kui suureks võivad küttearved kasvada. Plaan on hoida radiaatoritega ühtlast temperatuuri ning vajadusel/viitsimisel ahjudega juurde kütta. Radiaatoritel on peal ka regulaatorid, millest saame sooja vähemaks keerata, sest riietel garderoobis tõenäoliselt väga külm ei hakka.

Paar radikanalja siis ka: kuulen, kuidas üks töömees hõikab ühest toast teisele: "Kuule, mine vaata, kas ma sain seinast läbi või puurisin juba mööblile augu sisse!" (Mul jättis sel hetkel süda lööke vahele ja püüdsin nuputada, missugune mööblitükk meil nüüd auguline on).

Varsti oli terve tuba kärsahaisu täis, aga auku ikka seinast läbi polnud. Töömees kirus, et tema aru ei saa, et kuidas see puur juba nii nüriks on läinud. Muidu läheb isegi betoonist libedalt läbi ja nüüd ei saa mingi palgiga hakkama. Jätsidki töö pooleli ja läksid puuri teritama. Pärast nädalavahetust tagasi tulles oli siiski keegi targem neile puidupuuri kaasa andnud. Hea, et nad selle betoonipuuriga maja põlema ei pannud.

Kui töömehed pausi tegid, siis võttis Karl radikapanemise üle.

Totaalne muutumine: wc-st sai koridorikapp

Me leidsime, et wc on tänapäeval ülehinnatud ning otsustasime sellest hoopis koridorikapi teha. Alguses nägi see muidugi päris kole välja, aga no mis sa ühe kunagise nelja korteri ühispeldikust ikka saada tahad.

Kapi tagumise seina taha said peitu kõik vee- ja ventilatsioonitorud ning tualetiks oleks see igatpidi väikeseks jäänud.

Kui verandat mitte arvestada, siis on meil kõik seinad valged. Seetõttu otsustasime vahelduse mõttes kapiseinad tapetseerida.

Ehituspoodides on tapeete väga palju, aga kui sa hakkad midagi konkreetset otsima, siis ega meelepärast nii lihtne leida olegi. Ainuke, mis mulle meeldis, oli üks seinakate eelmisest hooajast. Mõtlesin hirmuga, et kindlasti hakkavad kõik tapeedi- asjatundjad mind nüüd narrima, sest valisin vana mudeli. Aga no vähemalt oli see 40% alla hinnatud.

Meie pere tapetseerimisspetsialist olen mina, sest 12 aastat tagasi panime sõbrannadega ühikaseina toreda helesinise valgete pilvekestega seinakatte. Seekord pidin leppima vaid abilise rolliga ning jälgima, et jutid seinale otse saaks (mis muidugi päris nii ei läinud...) ja loomulikult oli põhitapeeditaja meie kass, kes ükshaaval kõik paanid üle nuusutas.

Kapi kohal oleva riiuli meisterdas Oliver ise. Kuna kapi kõrgus on üle kolme meetri, siis tegelikult mahuks sinna teine rida riiuleid veel, ainult et nendeni hästi enam ei ulata. Ma polegi veel otsustanud, mida seal hoidma hakata.

Ülemine riidetoru sai seepärast nii kõrgele, et kapi vasakus seinas on elektrikapp ning digiboks ja läbi nende ei saanud toru kinnitada.


Eriti uhkeks teeb selle kapi Oliveri ehitatud "külmkapivalgustus", mis toimib nii, et kapis läheb tuli põlema, siis kui ukse lahti teed. Tulles vastu miljonitele blogilugejatele, kes on uurinud, kuidas täpsemalt selle ehitamine käib, siis tegelikult oli asi väga lihtne. Panime kappi tavalise lülitiga tavalise lambi ning sinna juurde lisas Oliver veel 25-kroonise mikrolüliti, millele ehitas ümber väikese karbi ning kinnitas selle ukse ja piida vahele.

Tänu sellele karbile lähebki ukse avades "külmkapituli" põlema

Kuna lühemad külalised kurtsid, et riidetoru on liiga kõrgel, siis panime teise toru madalamale

ka.

Totaalne muutumine: tooli eri

See tool oli meil remondi ajal kasutusel abitoolina, nii et selle peal oli nii värvi kui pahtlit. Ära aga ei raatsinud teda kuidagi visata, sest mulle meeldib see kuju. Otsustasin sellest teha koridoritooli, mille peal on hea jalanõusid jalga ajada.

Nii kui ma poes seda tepitud vatiini nägin, siis tekkis kohe äratundmine, et just selle riide ma toolile panna tahangi. Kangast läks 2,5 meetrit ning kilekotis nägi see välja täpselt nagu jõuluvanakostüüm.

Päris tükk aega nuputasin, kuidas seda riiet toolile panna, nii et võimalikult vähe õmbluskohti jääks. Lõpuks mõtlesingi välja ning kate on vaid kahes tükis: eraldi ülemine ning istumisosa. Esialgu kinnitasin riide klambritega ning pärast õmblesin kõik liitekohad üle, nii et õmblusi ei paista.

Istumise alla läks üks tükk porolooni ka, et veidi pehmem oleks.

Oliveri esimene emotsioon oli, et see näeb välja nagu peldikusein (kuigi meie WC sein on valge ning seda ei kata munarestid!). Tegelikult talle meeldis küll.







Ja kui ma õhtul koridori läksin, siis arvake ära, kes oli aru saanud, et talle on uus tool tehtud?

Totaalne muutumine: ahju eri vol 3

See ahi oli meie uues kodus kõige kobedam ning otsustasime ta kindlasti alles jätta. Siis aga tabas meid järjekordne üllatus...




Alumine naabrimees hakkas oma lage lahti võtma ning avastas (ei, mitte seda, et ahi tuleb vastu), vaid et meie ahju kandvad talad on omadega täitsa läbi ning neid ei saa nii vahetada, et ahi samal ajal õhus ripub.


Siin on pilt kahest neegrist, kes selle täitsa töökorras ahju pidid ära lammutama.




Mida kauem see auk seal kahe toa vahel oli, seda rohkem see meile meeldima hakkas. Otsustasimegi kahe toa vahelise seina ära lammutada ning teha ühe avatud köögiga suure elutoa. Uue ahju aga nihutasime keskpõrandalt seina äärde.

Ahjumeister tellis kivid ära, kaks kuud ootamist ning saimegi samasuguse uutest kividest ahju. Tükk aega kaalusime, kas panna ahjule suurem klaasist uks, kuid nii turva-, kuid ka majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt jäime vana originaalukse juurde.

Kuna me juba nii vaimuvaesed oleme, et kõik värvilised asjad valgeks värvime, siis loomulikult sai valge katte ka meie elutoa uus ahi.

Esimene talv on selja taga ning ahi õigustas ennast igati. Kuigi aususe huvides tuleb mainida, et kui väljas oli pikalt 30 külmakraadi, siis tuba just ülemäära soe ka ei olnud.

Ajutine retronurgake lapse toas

Ja nüüd siis postitus, mida ma olen juba tükk aega oodanud. Tahtsin teile näidata hiljuti ostetud vanu mööblitükke, mis enamiku jaoks on lihtsalt praht, aga mis mulle väga meeldivad.

Juba mõnda aega otsisin sobilikke vanu 60ndate toole. Neid vahel ikka müüakse, aga enamasti on riie väga kulunud ning ka polster vajab suuremat sorti parandust. Ühel päeval sattusin suhteliselt juhuslikult okidoki.ee-lehele, kust avastasin kuulutuse, et tasuta ära anda need kaks punast tooli. Kohe järgmisel hetkel saatsin käe värisedes omanikule kirja, et kas need on veel alles. Seejärel vaatasin, et mida ta veel pakub ning tasuta oli ära anda ka üks täispuidust ümmargune laud. Saatsin kohe teise kirja veel.

Minu rõõmuks helistas mööbliomanik mulle juba mõne minuti pärast ning sain endale nii need toolid kui ka ühe laua (seda siin pildil pole). Toolid on küll veidi pleekinud, kuid muidu igati töökorras. Ilmselt pikemas plaanis vahetan neil katteriide ära, aga nad meeldivad mulle ka praegu väga.

Lapse tuppa üles seatud retronurgakeses on ka vana neerukujuline laud, mis ilmselt paljudele lapsepõlvest tuttav. Selle ostsin osta.ee-st 100 krooniga. Osta müügikeskonnas tasub jälgida seda, et kui mõni müüja pakub teile huvitavat kaupa, siis tasub vaadata ka tema teisi esemeid. Päris tihti müüakse ära ilmselt korteriostuga kaasa tulnud kogu vana korterisisustus ning siis on põnevaid asju korraga palju saadaval.

Minu kolmas lemmik on see põrandalamp, mille saamislugu on ka päris huvitav. Sattusin seekord vist hoopis soov.ee kuulutusele, kus oli näha, et müüakse korraga maha kõik asjad. Kuulutustes pakuti mitme toa pehmet mööblit, kuid ühe foto tagaservas paistis see lamp. Helistasingi omanikule, et ega ta seda ära ei tahaks müüa ning oli aru saada, et ilmselt polnud ta seda üldse müügivääriliseks pidanud.

Mõni aeg hiljem olingi vaid 100 krooni võrra vaesem, kuid tervelt lambi võrra rikkam. Lapse tuppa sai see tõstetud vaid pildistamiseks, sest ta võib kergesti ümber minna.

Värske toaomanik ei oska neist mööblitükkidest eriti midagi pidada, küll aga valmistab talle suurt põnevust kardina taha ronimine ning aknast välja piilumine.

PS: kes unistab sarnastest toolidest koos diivaniga, siis 150 krooni eest on sarnased veel 2 päeva müügis osta.ee-s ja nüüd leidsin ka samas stiilis kiiktooli osta-st.

Vaibavalik pole käkitegu

Mul oli lapse toa vaibale kolm nõuet. Et ta oleks seinast seinani, lastepäraselt värviline ning naturaalsest materjalist. Esimesed kaks soovi kahandasid valiku polüpropüleenist liiklusskeemide ning hiirte ja juustuni rohelisel taustal. Lootus kogu seda ilu looduslikust materjalist saada nullis valiku vaid helebeežide, ühe tumedama pruuni ja tumeroheliseni.

Lapsepõlvest ma küll mäletan, et vanaema kudus ka villaseid värvilisi kindaid, kuid ilmselt ei ole see teadmine vaibameistriteni jõudnud. Kui nüüd üdini aus olla, siis näidati mulle ka välismaiseid värvilisi villavaipade näidised, kuid nende hind oli ALATES 1000 kroonist ruutmeetri kohta. Kui mul oleks sellised tuhanded kuskil üle, siis ma pigem paneks juba väärispuidust mosaiikparketi.

Seega tuli ära unustada värvilised vaibad ning leppida ühe tavalise beežide narmastega villavaibaga.

Tõestust selle kohta, et tegemist on tõesti naturaalsest lambavillast tootega, ei tulnud kaugelt otsida. Veel kaks kuud hiljem tuppa astudes lõi ninna selline lehk, et võinuks arvata, et üks suuremat sorti lambakari on meie vaiba all hinge heitnud.

Nüüd on sellest möödas kolm kuud ning võib juba veidi kergemalt hingata ning märgata ka seda, et vaip on mõnusalt pehme ja soe.

Päästetud antiiksaabas

Kui maal oli juba lõke põlema süüdatud, siis nägin ma prahi vahel üht vanaaegset nahkset lastesaabast.

Oma õrnade kätega võtsin tuleasemest jalavarju välja ning varsti leidis ta endale uue kasutuse vaasina meie söögilaual.

Long time no see

Miljonid blogikülastajad tahavad teada, et kuhu olen ma küll kadunud, et enam ei kirjuta. Tegelikult olen ma täiesti olemas, lihtsalt oleme vahepeal oma remontidega ühele poole saanud ning mul oli arvuti ka katki. Nüüd aga on mul uus arvuti ning vabandusi pole enam kuskilt võtta.

Tõestuseks, et ma tõesti ka ise midagi teinud olen, siis panen siia üles pildi, kuidas ma 30-kraadise palavusega uksi värvisin.

Kuna originaalis olid meil uksed punased, siis ostsime esialgu sarnase värvi. Siis aga hakkas tunduma, et koridor läheb väga närviliseks, kui punast nii palju saab (põrand on ka erkpunane) ja nii ma hakkasingi neid otsast valgeks võõpama.

Vahelduseks on tore, et ei pea puhuriga värvi maha võtma, lihvima ja pahteldama, siis ootama, kuidas linaõlivärv nädalaid kuivab ega mingit muud kontimurdvat vaeva nägema (nagu varem korduvalt on juhtunud). Ma isegi ei viitsinud neid uksi väga puhtaks teha, vaid kandsin lihtsalt poole tunniga ära kuivava värvi peale. Tegemist on kõige odavamate veneaegsete ustega, aga kuna neid on meil üle 10, siis ei tundunud väga mõistlik hakata neid välja vahetama. Seda enam, et tegelikult on nad ju täitsa terved.

Pildil vasakul on näha juba värvikatte saanud uks ning paremal nende esialgne seisukord. Häda on vaid selles, et neid tuleb värvida vähemalt 4 korda, et enam-vähem ühtlaselt valgeks saada.

Remondi ajaks tõstsime ka köögile ukse ette ning vahelduseks on päris tore, kui üks uks on roheline. Praegu vist jätangi nii (ma lihtsalt ei viitsi rohkem värvida :). Alumisel pildil üks noormees demonstreerib, kuidas talle ei valmista mingit raskust tule põlema panemine.

Tahaks tänada kõik lugejaid toredate kommentaaride eest ning luban, et lähiajal on tulemas sellised lood, et kuidas teha koduste vahenditega wc-st koridorikapp, mida panna lapse toa põrandale ja kust saada lahedat tasuta retromööblit.

Tuunisin kiike

Kui sa tahad osta lastekiike, siis on sul kaks valikut: puiduvärvi ja pulkadega või siis plastist ja värviline (neoonroheline, neoonroosa, lilla või siis leidlikumal juhul kõik kolm värvi korraga). Käsi kohe kuidagi ei tõusnud andma 150-450 krooni selle plasttopsi või kaheksa puupulga eest.

Ostsin ühe kasutatud puukiige ning uued nöörid, sest muidu oleks meie laps lae all rippuma pidanud, värvisin kõik detailid valgeks ning valmis ta saigi!

Ega selle valge värvi abil mingit disainiimet ei sündinud, kuid vähemalt ei ole nüüd kirju kiik elutoa keskne pilgupüüdja. Väike kiigusõber värvidest suurt ei pea ning on õnnelik igal juhul.

Totaalne muutumine: elutoa lambid

Meie eelmises kodus vahetus aja jooksul elutoas päris mitu lampi. Siin on väike meenutus neist:

See lamp oli seal korteris algusest peale ja tõtt öelda ma ei mäletagi, kuhu see lõpuks sai. Võimalik, et ta on veel praegugi kuuris alles.









Remondi ajal oli laes lihtsalt pirn ning siin on väike lõbus katsetus.






Selle roseti valas Ain Ilves ning kui teil on mõis või mõni muu uhke elamu, siis tasub kipsdetailide asjus kindlasti tema poole pöörduda. Tema töid leiab KUMUst Ermitaažini välja ning ka mul oli au saada kahe tema tehtud roseti omanikuks. See üksik pirn rippus seal laes mitmeid kuid ning mulle meeldis see meeldis, sest nii pääses rosett hästi mõjule.



Järgmine lamp on ise tehtud ning seda siinsamas Eestis disainitud moodulitest. Lampi sai mitu korda ümber tehtud, kuid siin on meenutus tema algsest olekust.












Need kellukesed leidsin ma soov.ee-st. Müüjatädi rääkis, et need on pärit Saksa DV-st. Koplekti kuulus ka kaks seinalapi ning varuks anti kaasa kolm kollast varukuplit. Praegu ehib see meie veranda lage.





Viimane foto on juba selle korteri uuelt omanikult. Minu arvates väga hästi interjööri sulanduv ilmselt 50ndatest pärit lamp on ostetud osta.ee-st.





Missugune on teie lemmik?

Totaalne muutumine: magamistoa eri 2

Lisan siia pilte magamistoast ka teise nurga alt. Selgituseks selle klaasakendega ukse kohta, et tegemist oli vana uksega, kus alumine osa oli kaetud vineeriga ning ülemine osa oli asendatud klaasidega. Võtsime sellelt värvi maha, kuid no ei tundunud õige. Õnneks saime selle vahetada hoovist leitud ukse vastu.



Magamistoa mööbel pärineb Mööbliaidast. Minu suur lemmik on see riidekapp, kuhu mahub tõesti palju. Samas toonis võrevoodi leidsin aga osta.ee-st. See on käsitsi tehtud ning ostuga anti kaasa kõik vajalik alates alumisest mahukast sahtlist kuni ilukardinani välja.


Kui teile viimast fotot vaadates (autor Kaido Haagen) tundub, et objektiiv on fotot moonutanud ning seinad tunduvad kahtlaselt vale nurga all, siis tegelikult nii see oligi: kuna maja külgsein oli nurga all, siis pole nendes tubades ühtegi täisnurka.