Mis?

Selles blogis on läbisegi ja eraldi juttu meie kahest eelmisest kodust.

Printsessikorter Õnne tänaval

Vana kodu asus Tartus Karlova linnaosas Õnne tänaval. Selles 100-aastases ja muinsuskaitsealuses majas asunud korteri suur pluss oli see, et seal olid säilinud vanad aknad, uksed, põrandad jpm. See muidugi tähendas ka lõppematuid tunde kuumapuhuriga, et vanad värvikihid eemaldada ning detailidele uus elu anda.
Juba algusest peale oli plaan teha sellest "printsessikorter" ehk siis nagu poissmehekorter ainult et noorele neiule. See tähendas kujunduses uhkeid lühtreid ning peegleid igas toas.

Elu tegi loomulikult omad korrektiivid ning varsti oli printsessi kõrval ka prints valgel hobusel ja troonipärija tulek ei lasknud end kaua oodata. Seepärast hakkaski see kodu meile väikeseks jääma ja hakkasime otsima suuremat kohta. Kõik postitused meie vana kodu kohta leiad SIIT.


Stiilikompott Supilinnas

Seejärel kolisime Supilinna. Maja oli sarnane meie eelmise koduga, kuid kuuldavasti oli 70ndate lõpul seal tulekahju, mistõttu peale vana ahju ja välisukse maja algusaegadest palju alles ei olnud. Ruumi tekkis kolm korda rohkem ja seega vaeva ka sama palju enam.

Kui eelmises kodus oli vähemalt püüdlus hoida ühtset stiili, siis seal oli iga tuba omast ooperist: köök oli modernne, kabinet 70ndate retromööbliga, lastetuba asjadega, mis teistest ruumidest üle jäid, veranda rahvusromantiliselt pitsiline ning elutoas kõik eelmainitu läbisegi.

Seinamaaling, mis hiljem kaunistas kabinetti

Supilinna kodu postitused leiad SIIT.

Supilinna kolides oli meil vaid üks laps ning plaanis maksimaalselt kaks järeltulijat. Seetõttu jäi ka see imetore korter meile väikeseks ning ostsime endale maja. Et kas sellest ka lood tulevad? Midagi lubama ei hakka, aga võimatu see ei ole...

Kes me aga ise oleme, sellest saad lugeda SIIT.