17.11.15

Pulmaeri: maailma ilusaimad pulmafotod!

Ma olen alati mõelnud, et pulmade üks olulisemaid asju on pulmafotod. (Jaa-jaa, natuke on tulevane abikaasa ka tähtis, aga pildid on ikka olulisemad :D). Ühesõnaga, ma soovisin, et need fotod oleks väga toredad ning nagu te arvata võite, siis ei tahtnud ma lihtsalt tavalisi pilte stuudios valge tausta ees.

Minu pulmakleidi autor Triin soovitas kuidagi möödaminnes fotograaf Gabriela Liivamäge, kes nagu selgus, elas peaaegu et meie kõrvalmajas. Helistasin Gabrielale ning rääkisin ääri-veeri, et äkki teeks ilupildid paar nädalat enne pulmi, sest pulmapäeval on nii kui nii ülikiire ja et kuna meil on veel väikesed lapsed ka ja... Gabriela võttis mõttest kohe vedu, et muidugi teeme sellise pikema sessiooni, et sõidame paariks päevaks Eesti ringreisile ja siis selle käigus teeme pilti ka.

Kuna meie pulmariided olid sellised veidi mõisalikud, siis leppisingi kokku ühe renoveeritud mõisa ja ühe hästi räämas mõisa omanikuga, et jõuame oma tripiga nende juurde ning teeme seal veidi pilti. Esmalt aga otsustasime esimese sessiooni teha oma kodutänavas.

Reis kujunes ülimalt toredaks ja pilte sai tehtud mitu tuhat... Tänases postituses näitan aga seda, kuidas me oleme nüüd viis aastat oma pulma-aastapäeval Lepiku tänavas uue foto teinud ning kuidas endalegi ootamatult on meie pere märgatavalt suurenenud. Toredaks lisakirsiks meie tordil on kujunenud see, et lisaks meile endale oleme pildile võtnud ka mõne oma just valmis saanud mööblitüki. Aga mis ma siin lobisen, vaadake ise!
2011

2012

2013



2014

2015



2016

















3.11.15

Totaalne muutumine: majaesise eri!

Meie maja keldrikorrus kuulub esimese korruse elanikele. Esialgu olid akende ees vineeritahvlid, kuid nüüd jõudis remondijärg keldrini ning naabrid paigaldasid sinna korralikud puitaknad.

Keldriaknad ENNE
Kunagi on Lepiku tänavat katnud munakivisillutis. On korjatud allkirju mingigi püsiva teekatte rajamiseks meie kodutänavale, kuid seni on see vaid unistuseks jäänud.

PÄRAST
Seda, et kivisillutise rajamine ei ole tuumateadus, tõestasid meie tublid naabrid, kes meie keldriakende alla munakivitee taastasid. Kõige suurem üllatus aga ootas meid ees, kui kevadel hakkasid kivide vahelt tulbid päid välja pistma.

Mina endas aednikupisikut veel avastanud ei ole, kuid seda enam elan kaasa meie maja rohenäppude tööle. Mulle igal juhul meeldib!