1.7.15

Trell kotis, lambijahile!

Minu käest küsitakse tihti, et kust ma küll ometi kõik need sisustusasjad saan. Panin siia teile lugemiseks ühe artikli tänasest Sakalast, kus kirjeldan seda, kuidas ma käisin Ugala teatri tühjendusmüügil.

Trell ridikülis, lambijahile!

Tunnistan ausalt, et ma pole elus kunagi läinud teatrisse, akutrell ridikülis. Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis pole ma vist elus ka akutrelli kasutanud, aga kuna Ugala teatris kuulutati välja tühjendusmüük, mille 160-l reklaamfotol olid täiesti lõppematud read Estoplasti keralampe, siis ma otsustasin, et nüüd on tõesti õige hetk minna elus esimest korda teatrisse, tööriist käekotis.
Läksin jahtima neid lampe

Paraku arvasid sama moodi ka kõik Viljandi elanikud ning veel pool Eestit pealekauba. Kui ma olin nii kilomeetri kaugusel teatrist, siis sain aru, et selle aasta üldlaulupidu toimub Ugalas.

Parkimiskohta oli võimatu leida, sest iga kolmas inimene oli kohale sõitnud kaubikuga või rentinud selleks pühaks ürituseks järelkäru ning püüdis nüüd meeleheitlikult sellega maja ukse ette sõita.
Stardipauk on kõlanud!

Sõber ei tundud sõpra, usinad emad kihutasid turvahällid kaenlas, isad täristasid peos ootevalmis tööriistu ning kõik koos kihutati pimeda augu suunas, kus kuskil pidi jagatama pea poolmuidu vana kola.

Olin minagi nende metsaliste hulgas, kes meeleheitlikult majas ringi sagisid ja pikkamööda järjest kurvemal sammul ühest garderoobist teise vantsisid.

Kruviaugud olid peeglite kõrval küll, kuid ainsad asjad, mida garderoobides ei olnud, olid need k*rdima lambid! Needsamad Estoplasti kerajad iludused, mille pärast ma olin sellel imelisel suvepäeval võtnud ette retke Tartust Viljandisse. Meenutasin kurbusega kõiki neid kümneid reklaamfotosid Viljandi Ugala Facebooki lehelt, kus peeglite kõrval seisid pikkade rividena punased lambid ja laest särasid vastu eriti haruldased mustad kerad.
Pakitud lambid Ugala laval

Paremate palade puudumisest hoolimata tormati ühest toast teise ning kellel õnnestus mõni laud või poollagunenud tool leida, viskus sinna otsa ning mõtles suurest õnnest leemendades, et kuidas ma nüüd küll sellest labürindist kodutee leian ja elavana välja pääsen?

Kuidagi kogemata avastasin end äkki Ugala lavalt, kus seisid hunnikus suured kastid. Millega, küsite nüüd teie. Ei millegi muu kui ikka nendesamade Estoplasti lampidega! Oli näha hunnikute viisi musti lampe, sekka ka punaseid ja punavalgeid kerasid. Kastidele olid kiled hoolikalt ümber tõmmatud ja üks mees püüdis meeleheitlikult rahvamasse lavalt ära saada, sest sinna ei olevat tavainimesi üldse lubatudki! Ehk et need kuldaväärt lambid olid kenasti alles ja isegi laest ja seintelt maha kruvitud, kuid olid juba kellelegi ära lubatud.

Kes soovib haid?
Ajaloolise tõe huvides olgu nüüd mainitud, et ühte punast lampi ma siiski nägin. Aga sellel oli küljele pirnisuurune auk põlenud ja selle eest taheti mõrvarlikud 6 eurot saada, mistõttu ma kaubast loobusin.

Kõigile, kes nüüd kahjurõõmust käsi hõõruvad, et no paras lollile, mis sa siis ronisid sinna Viljandisse mulkide vanavara noolima, tuleb nüüd puänt. Nimelt sattus teatrisse ka mu sõbranna Piret, kellele ma olin maininud, et kui näeb mõnda sobivat valgustit, siis võiks selle mulle tuua. Oma elu hinnaga ta kaks punast keralampi mulle välja võitles ning kuna lahtikruvimise käigus sai neist palju lambitükikesi, siis tema käest ka liiga palju raha ei tahetud. Ikkagi vaid ükskikud detailid ju.
Või äkki üks hobune?

Närvide rahustuseks ja pettumuse leevendamiseks läksin pärast Sakala toimetusse oma kursusekaaslasele külla. Sealne kultuuritoimetaja kirjutas parasjagu artiklit sellestsamast väljamüügist. Ma ütlesin, et kultuuriga polnud seal küll midagi pistmist, aga pärast hakkasin mõtlema, et see oligi kultuur oma täies hiilguses! Iga eestlase DNAsse on sisse kirjutatud, et kui kuskil midagi poolmuidu antakse, siis tuleb kõik viimseni kaasa haarata. Mis sest, et seda vaja ei ole. Ikkagi tasuta sai ju.

Ostsin endale lohutuseks 2-eurose ahvipoisi
Sõbranna mainis veel õhtul, et kui ta pärast seda rasket katsumust tahtis teatri wc-d kasutada, siis hakkasid usinad akutrellimehed just viimaseid detaile seinalt lahti kruvima. Sest on ju teada-tuntud vana tõde, et üks varukraanikauss kulub igasse Eesti perre marjaks ära!