17.7.13

Kui pole vaja, anna tasuta ära!

Kui mu uus garderoobituba hakkas valmis saama (jah, kohe varsti tulevad sellest pildid ka), siis ma otsustasin, et panen sinna vaid need asjad ja riideid, mida mul tõesti vaja on. See tähendas automaatselt, et mul jäi üle enam kui 10 kasti riideid, mitu kasti jalanõusid, kilode kaupa laste kraami ning siis veel terve hunnik muid asju.

Esimesed kümmekond riidekasti andsin kohe ära ja väga mõnusaks läks. Oli selline kerge tunne nagu oleks suur murekoorem õlgadelt langenud (loe: tekkis juurde ruumi uutele ja veel ilusamatele riietele).

Jagamata jäi aga mitu paari uusi saapaid ja mõned jakid, mida ma päris niisama ära anda ei tahtnud. Siin tegin ma saatusliku vea ja panin need osta.ee-sse müüki. Tulemus oli see, et need läksid kõik kaubaks alghinnaga ehk 10 sendiga, sest keset suve ei istu ju keegi arvuti taga ega jahi uusi talvesaapaid või sügisesi nahktagisid.

Siis aga jant alles algas, sest loomulikult ei töötanud korralikult Post 24 teenus ning ma pidin kõige tipuks transpordi veel ise peale maksma. Kuid ka see ei olnud veel kõik, sest kui siis üks õnnetu inimene oli 10 sendi eest kätte saanud täisnahkse korraliku naistetagi, siis esitas ta pretensiooni, et sisevoodris on auk ja et seda polevat võimalik kanda!

Vastasin siis seepeale, et palun saatke tagi tagasi (sest see tegelikult oli tõesti väga kena ja tegelikult võiks ma seda vahel isegi kanda) ja ma maksan talle kõik need 10 senti tagasi. Sellest ajast peale pole ma temast enam midagi kuulnud.

Koristamise käigus tekkis aga äraantavat kraami järjest juurde. Järgmiseks viisin suure kohvritäie Vabasse Poodi Anna Haava tänava skvotitud majja. Viisakalt öeldi aitäh ning keegi ei tulnud tänitama, et kohver, mille ma sinna jätsin, oli pealt veidi tolmune.
Vaba Poe mõte on lihtne – too mida saad, võta mida vajad. Nii saavad asjad liikuda inimeselt inimesele ilma rahata. 
Ma ei viitsinud rohkem asju kodust välja tassida ning otsustasin proovida veel kolmandatki moodust - Facebooki gruppi Taaskasutus Tartus, mille põhimõte on sama - tartlased annavad teistele tartlastele ära need asjad, mida nad ise enam ei kasuta.

Mõne minuti jooksul leidsid uue omaniku nii kõhukotid, lapsevanker, mähkimisalused jpm.

Ja mis kõige huvitavam - iga asja saaja hakkas ise uurima, et mida võiks vastu tuua? Ma vastasin kõigile, et pole midagi vaja. Rõõm on ju minupoolne, kui saan asjadest lahti. Sellest hoolimata on mul nüüd kapis neli suurt šokolaadi, kommikarp ning vaasis värsked liiliad!

Siit moraal - ärge olge ahned, jagage kõik oma mittevajalikud asjad neile, kellel seda vaja võiks minna ja kõigil on hea meel!


Pildid pärinevad Vaba Poe Facebooki lehelt.

27.4.13

Plakat seina!


Kuna meil on valget seinaruumi päris laialt käes, siis olen juba pikka aega mõelnud, et võiks vahelduseks mõne plakati kodu kaunistama panna.

Kas on süüdi see, et ma liigun palju autoga, või hoopis fakt, et Tartu keskmine plakat ei passi raami sisse panna, aga pole mina selliseid plakateid just liiga palju näinud. Välja arvatud No-teatri ja Draamafestivali reklaamid.

Siis aga juhtusin ma kuu aega tagasi lapsega pühapäeval Tartu kesklinnas nägema SEDA plakatit. Ja kuigi mul oli süles kahe ja poole aastane kõndimisest keelduv printsess ning teises käes jäätisekokteil koos käekotiga, otsustasin, et mul on seda plakatit vaja ja kohe väga-väga. Kuna see asus plangul, kuhu plakateid panna ei tohi ja ma ei suutnud ette kujutada, et mõni kuri ametnik selle pooleks rebib ja prügikasti viskab, siis panin oma koorma korraks maha ning eemaldasin selle kunstiteose seinalt.

Tegemist on A1 (loe: väga suure) plakatiga, mis on trükitud trükikojas ja mille on kuuldavasti teinud sama kunstnik, kes No99 plakateidki kujundab - Martin Pedanik. Reklaamib see ERMi näitust Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground, mida jõuate veel kõik vaatama minna.

Ostsin plakatile 7-eurose klaasiga raami ka ümber ja köök läks kohe särama! Palun rohkem selliseid plakateid!


Vaid mõni nädal hiljem saatusin Eesti plakatiguru Marko Kekishevi ülevaatenäitusele Nooruse galeriisse, mille kohta saate lähemalt lugeda SIIT. Siis jõudis minuni teadmine, et tegelikult tehakse meil ägedaid plakateid küll, neid lihtsalt neid ei eksponeerita linnaruumis.

Marko väljanäituselt oleks ma iga teise endale koju seina peale riputanud. Selleks korraks on näitus läbi, kuid ärge kurvastage, kui te Tartusse ei jõudnud. Marko lubas, et seda saab taas näha detsembris Rakvere teatris ning uuel aastal Riias ja Helsingiski.

Ja kui te tahaks ikka nüüd kohe-kohe plakatit, siis No-teatri koduleheküljelt võib lugeda, et seitsme euro eest saate nende lavastuste plagusid osta ka.






19.3.13

Pulmaeri: pulmakleit lapsele!

Paljude jaoks on kindlasti pulmade kõige tähtsam osa - kleit!! Enne veel, kui ma siin pulmaeris enda kleidini jõuan, näitan seda, mis sai meie kallile tütrekesele õmmeldud. Kleidi autor on Tartu moekunstnik Triin Isak. Olen olnud tema tänaseks kahjuks hingusele läinud moepoe pikaaegne klient.

Triin kujutas kohe ette, missugune mu kleit peaks olema. Mida ta aga ilmselt enam nii hästi ei mäletanud, oli see, kuivõrd nõudlik ma olen (sellest juba järgmises postituses).

Aga et siin on siis nüüd variatsioon minu pulmakleidi teemadel meie Teele seljas. Kimbu ja peakaunistuse õmblesin jääkidest ise juurde. Kuna lastel on selline paha komme ruttu riietest välja kasvada, siis tõmbasime ühel päeval voodilina seina äärde püsti ning Oliver tegi kümnekonna minutiga Teelest ja tema kostüümist mõned fotojäädvustused ajaloo tarbeks.

Pole midagi teha, tuleb tunnistada, et Teele seljas näeb mu pulmakleit parem välja, kui minu enda seljas. Nunnumeetri vastu ikka võitle.












Kleit

10.3.13

Totaalne muutumine: välisukse eri!

Olgu kohe alustuseks ära öeldud, et mina ise selle uksega mitte midagi ei teinud. Minu osaks oli vaid nõusoleku andmine ning pärast maksmine. Ülejäänud töö tegid ära asjatundjad.

Meie maja välisuks on üks vähestest säilinud ajaloolistest detailidest selle hoone juures ning selle kordategemiseks saime pisikese toetuse isegi linnaviletsuselt (nagu mu eelmine naabrinaine oleks tabavalt märkinud).
Välja kukkus tunduvalt parem, kui see, mis enne oli.

28.2.13

Nagu kaks tilka vett

Sain täna etteheitva kirja ühelt blogisõbralt, et miks siin juba enam kui pool aastat mitte midagi ei toimu? Mis ma ikka enda õigustuseks oskan öelda? Raputan endale suurema koti tuhka pähe ja luban end parandada.

Seniks aga vaadake, kuidas käbid otse puude suust kukuvad.