Kõik see jutt tundus mulle ilus vaid selle hetkeni, kui sain kätte hinnapakkumise. Minu tagasihoidlike arvutuste järgi pidi iga õis võtma metsast takso ning omaette autoga kimbu sisse sõitma (hind jättis võimaluse, et teele jäi ka üks restoranipaus).
Hakkasin internetist vaatama pruutkimpe ning sattusin isevalmistatud lilledeni. Kui ma nägin, kui põnevaid õisi on inimesed oma pulmakaunistuseks teinud, siis tekkis mul küsimus, miks üldse pärislilli vaja on? Minu kõigi aegade lemmikuks kujunes SEE pulm, kus pruut ja tema ema meisterdasid terve hunniku muinasjutulisi üleelusuuruseid lilli, millega kaunistasid nii tseremooniapaiga kui kõik lauad. Nende lillede tegemise õpetuse leiad SIIT.
Seejärel tuli mulle jälle meelde, et mul on pulmakleidi õmblemisest riidejääke üle ning otsustasin vähemalt pruutkimbu endale ise õmmelda. Kui florist seda kuulis, siis esimese asjana ütles ta, et seda imet (ehk siis õmmeldud lilli) tahaks ta küll oma silmaga näha. Ning seejärel lisas kiirelt, et see on väga halb enne, kui ise endale pruutkimp teha. Lõpuks aga tunnistas, et 30 aastat tagasi seadis ka tema oma pulmalilled ise ning on õnnelikult abielus tänase päevani.
Ühesõnaga asusin õmblusjääkidest lilli õmblema. Esmalt lõikasin kangatükkidest õie kroonlehed ning ajasin nad küünla kohal krussi. NB: kindlasti peab töölaual olema klaas veega, juhuks kui kangas tuld võtab! Seejärel õmblesin erinevatest materjalidest lehekesed õiteks kokku ning kaunistasin neid pärlite ning antiikhõbedast pärlikapslitega. Igaüks tuli erakordne ja omanäoline.
Kõige lõpuks õmblesin need paarkümmend õit ümmarguse penoplastist kera külge ning käes hoidmiseks sidusin sinna külge kleidipitsist aasa.Ausõna, varsti jõuan kleidini ka. Väike vihje on siin postituse lõpus.
See on imeilus pruutkimp! Sa oled niiii tubli!
VastaKustuta