28.3.11

Tore tunnustus

Täna hommikul olin meeldivalt üllatunud, kui minu kirjakasti jõudis teade sellest, et olen pälvinud Krentu tunnustuse. Ja seda toredam, et mind kiitis inimene, kelle töid ma ise alati imetlen. Kui ma käin riidepoes, siis ei leia ma sealt endale kunagi midagi põnevat, kuid iga kord kui ma Krentu käsitööblogisse satun, pean kadedusega nentima, et mul oleks kohe hädasti vaja kõiki tema tehtud imeilusaid asju!

Tunnustusega käib kaasas ka kohustus vastata järgmistele küsimustele ning siit mu vastused tulevad:

1. Millal alustasid oma blogiga?
Ma olen bloginud alates 2006. aastast, kuid remondiblogi alustasin 2009. aasta kevadel, kui otsustasime osta endale uue kodu Supilinna.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Siin blogis on jutud põhiliselt sellest, kuidas kahest päris halvas seisus korterist on aegamisi saanud/saamas meie kodu. Olen remondi ajal pidevalt pilti teinud ning kui midagi valmis saab, siis näitan teistele ka. Püüan oma juttudega innustada teisi omasuguseid kodukaunistajaid. Selleks, et teha mõnusat kodu, ei pea üldse väga andekas ega ülemäära rikas olema. Vahel aitab lihtsalt heast ideest.

Minu üllatuseks on blogile tekkinud hulganisti lugejaid ning ma saan lugejakirju konkreetsete ehitusalaste küsimustega. Mina siis kui "suur remondiasjatundja" püüan neile vastata. Tänan ka tähelepanelikke lugejaid, kes vahel on mulle teada andnud, kui kuskil on müügis mõni minu koju sobiv asi. Näiteks just nii sain ma koridori selle kauaigatsetud Estiko retrolambi.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei tea, kas see blogi nüüd just väga eriline on, aga peamiselt on mulle silma jäänud sisustusblogid, kuhu on kogutud pildid teiste kenadest elamistest. Mina aga kirjutan vaid enda kodu kohta.

Kui keegi teab veel mõnda huvitavat remondiblogi, siis ma oleks väga tänulik, kui viite selle kohta kommentaaridesse jätaksite.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kui meie eelmisest kodust sisustusajakirja artiklit tehti, siis pakkusin praeguste piltide juurde kontrastiks jäädvustusi ka sellest, kuidas see korter enne välja nägi. Kahjuks oli loo formaat selline, et vanad pildid sinna ei sobinud. Mulle endale aga meeldib ajakirjades just see, kui on näidatud muutumist, kus lootusetust kohast on tehtud imeilus elamine. Mul oli arvutis sadu remondifotosid ning mõtlesin, et kui nende muudatuste jäädvustamine mulle nii palju huvi pakub, äkki see meeldib teistele ka.

5. Mida tahad oma blogis muuta?
Ma suurt midagi ei muudaks, aga aega võiks kindlasti rohkem olla. Näiteks meie köök on meid teeninud juba poolteist aastat, aga kirjutanud ma sellest ikka veel ei ole! Minu põhiline kirjutamisaeg kulub meie pereelust rääkivale kinnisele blogile, kus püüan kirjutada nii, et ikka nalja ka saaks. Remondiblogi on selle kõrval häbematult tõsine. Pean püüdma ennast parandada, aga samas, mis nalja sa ikka viskad, kui remondimees arvab, et on oma kopsimisega lae sisse augu teinud või päev pärast notaritehingut avastad, et lepinguga tuli tasuta kaasa ka maja püsielanik - vamm.

Selle austusväärse tiitli annan edasi enda lemmikblogidele:
1. Krista Kõivu blogi - kui imetlen tema kolme imearmast tütart, siis olen kindel, et mul peab ka vähemalt kolm last olema! Kui elan kaasa tema kodu renoveerimisele, siis mõtlen, et võibolla peaks ikka ise ka kunagi maja ehitama ning kui ma vaatan tema tehtud fotosid, siis mõtlen ma iga kord kadedusega, miks minust keegi nii lahedaid pilte ei tee?!

2.Lisette ja Ralf kasvatavad ema - autoriks minu kursaõde Anu, kes seoses laste tavapäraste talviste haiguste tõttu on viimasel ajal tituleerinud end Laatsareti Häälekandja peatoimejaks. Nagu viimane näide tabavalt paljastab, ei ole ta sellest hoolimata kaotanud oma tervet mõistust ning nauditavat huumorisoont.

3. Disainimaja blogi
- tänuväärt varamu kõigile isetegijatele - siit leiab palju nutikaid näiteid sellest, kuidas vanast saab uus. Juurde veel pilguheite Eesti ilusatesse kodudesse, retsepte, portreelugusid jpm.

4. Hanna Korsari blogi - iga kleit on nii imeline, et hing jääb kinni! Kui ma oleks printsess, siis Hanna oleks kindlasti minu õukonna peakostüümikunstnik.

5. Plahvatus makaronitehases - minu kõige uuem blogiavastus. Superstiilsed retrohõngulised fotojäädvustused elust enesest. Sinna pildi sisse ma läheks!

17.3.11

Tegin ise lambi vol 2

Mõned nädalad tagasi kukkus meie elutoa suur lamp alla ja läks täiesti katki. Minu teooria järgi kukkus ta alla seepärast, et töömehed kopsisid meie pea kohal nii kohutavalt kaua, et lõpuks targem andis järele. Oliveri arvates oli aga põhjus selles, et ma olin ta ehitanud vana ja rabeda lambi peale, mis lisaraskusele vastu ei pidanud.

Tegelikult oli mul hea meel, sest nüüd tekkis suurepärane võimalus uus lamp meisterdada. Mul oligi juba netist välja vaadatud selline tore moodulsüsteem nagu IQlight, mida on toodetud juba pea 40 aastat ning otsustasin järele proovida.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, kust saada sobivat materjali. Leidsin ühe veebilehe, kus usinad isemeisterdajad jagasid vajalikke näpunäiteid. Seal näiteks soovitati taaskasutada USA-s müüdavaid piimakanistreid, kuid meil teatavasti müüakse piima kottides ning need ei sobi. Veel oleks loosi läinud pehmemad lõikelauad, taldrikualused või kasvõi mapikaaned, kuid kuna mul midagi sobivat niis suures koguses taaskasutamiseks ei olnud, siis otsustasin osta valmis plastiku.

Tartu külje all tegutseb selline ettevõte nagu Tööstusplast ning sinna ma ka oma sammud seadsin. Materjavalik oli suur ning akrüüli oleks sealt saanud igas värvitoonis. See aga lambi jaoks ei sobi, sest on painutamiseks liiga jäik. Mina tahtsin valget polükarbonaati, kuid seda oli saadaval vaid läbipaistvana. Kuna ma aga juba nii kaugele kohale olin sõitnud, siis leppisin sellegagi. Minu meeldivaks üllatuseks selgus aga, et see materjal on kaetud mõlemalt poolt valge kaitsekilega ning see tekitas just minu soovitud valge värvuse.

Kõrgelt lae alt upitas tõstuk mulle vajaliku plaadi alla ning varsti sõitsingi õnnelikult koju 2x2,5-meetrise ja 1 mm-paksuse plastikurulliga.

Mu rõõm oli aga üürike, sest kui ma olin oma printsessikäekestega esimese tüki välja lõiganud, siis sain ma aru, et lambi jagu ma neid küll lõigata ei jaksa. Materjal sai meelega ostetud suhteliselt paks, et sellest saaks teha võimalikult suure lambi.

Mul ei jäänud üle muud, kui teha diili Oliveriga, et tema need välja lõikaks. Mis tal muud üle jäi. Kui ta siis hakkas süüvima, et kuidas see lamp kokku käib, siis selgus, et ma olin oma lihtsameelsuses teinud väikese valearvestuse. Ma olin arvanud, et lõikan nii palju detaile, kui plaat välja annab ning panen neist siis ümmarguse lambi kokku.

Tegelikult aga sai ümmargust lampi teha vaid 30-st detailist ning järgmisena alles 120-st (valikuvõimalusi vaata siit). Meil oli aga materjali vaid 50 jagu. Nii siis pidingi leppima suhteliselt väikese lõpptulemusega.

Ümmarguse lambi kokkupanek käis nii, et esmalt tuli moodustada viiesed ringid ning need siis omavahel ühendada. Lambi kodulehel on põhjalik juhend, nii et kui kaasa mõelda või kui on kodus varnast võtta üks mõtlev mees, siis probleeme ei tohiks tekkida.

Kui tükid said kokku pandud, siis võtsin neilt ära pealmise kaitsekile, mistõttu jäi lamp kenasti läikiv. Kui kedagi peaks huvitama, et mis kujund neist tükkidest kokku tuli, siis õige vastus on inglise keeles: rhombic triacontahedron.

Kui teha iga detail A4-suurusega, siis tuleb 30 tükist koosnev lamp ümbermõõduga 1,5 meetrit. See on tegelikult suhteliselt väike ning sobib hästi väiksemasse ruumi.

Kuna meie elutuba on suhteliselt suur ja kõrge laega, siis loomulikult ma veel tulemusega rahule ei jäänud ja nüüd on meil juba plaanis samas stiilis aga poole suurem valgusti.

Ning Oliveri suureks rõõmuks selgus, et selsamal plastifirmal on olemas ka frees, mis selle lõikustöö mõne sekundiga ning täiesti veatult meie eest ära teeb.