28.2.10

Sula tuli suure pauguga

Kõik algas mõnemagnituudilise majavärinaga, siis käis kõva pauk ja seejärel tuli vaikus. Piilusin kardina vahelt, mis toimub - meie katuselt sadas alla mitu tonni niiskusest raskeks muutunud lund, mis virutas kõveraks naabri aia.

Pärast kaevetöid õnnestus aed vabastada ning tagasi sirgeks painutada.






Hoovi pool meil lumetõkkeid pole ning nii võis laupäeval paar tundi näha ka sellist lumelonti, mis lõpuks pidi siiski raskusjõule alla vanduma.

26.2.10

Meie kodust sai fotostuudio

Tuleb siiski tunnistada, et minu roll fotostuudio ehitamisel oli marginaalne. Mina astusin vaid üles modelli stilistina. Kui aga tahad täpsemalt teada, kuidas "joota 47kOhm takisti ja 0,1uF kondensaator paralleelis välgu vooluringile" ehk kuidas ehitada softboxe, siis loe SIIT.

17.2.10

Õpetus sellest, kuidas saada tasuta marmor- või graniitpõrand

Kui hakkasime eelmise suve alguses wc ja vannitoa põrandat planeerima, oli masu juba ammu kohal. Käisin plaadipoodides vaatamas enam kui 1000-kroonise ruutmeetrihinnaga marmorplaate ja sain ise ka aru, et seda 15 000 lisakrooni kuskilt võtta polnud.

Kui aga raha eest ei saa, siis tasuta ikka saab. Nimelt on kivifirmadel suures koguses ülejääke (näiteks augud mis köögitööpinna sisse kraanikausi jaoks lõigatakse) ja need visatakse lihtsalt ära. Üks ettevõte pillub suured konteineritäied lihtsalt sohu. Misasja?, oli ka minu mõte, kui ma kuulsin, kui palju täiesti kasutamiskõlblikke ja ilusaid tükke ära visatakse.

Ühesõnaga leidsime tuttava skulptori juhendamisel ühe konteineri, kust võis endale täiesti tasuta marmori või graniiditükke võtta. Neid oli igas paksuses - meie muidugi otsustasime kogukamate ehk siis 3 cm paksuste kasuks.

Auto meile aitäh ei öelnud, kui nädalate kaupa paarisajakilose noosiga kodu poole sõitsime. Ja mees ka pärast kurtis, et oma poolteist tonni kive sai küll tuppa üles tassitud.

Siis alles õige rõõm algas, sest kuna kivid olid täksitud servadega, tuli nende küljed sirgeks lõigata. Selles töös osutus parimaks teemantketas, mis lõikab ka armeeritud betooni. Meil oli ühest toast tehtud kivitöökoda, kus siis läbilõikava saekisa taustal, imepeene ja kõikekatva kivitolmu all vormusid tükid meie mosaiikpõranda tarbeks.

Varsti selgus tõsiasi, et kive oli ikka puudu... Meie doonorkonteiner aga enam ei täitunud. Vaatasin netist välja veel ühe kivimüügiga tegeleva ettevõtte ning läksin kohapeale asja uurima. Müügijuht kuulas mu ära ning asus innustunult tegutsema - ah et oleks vaja heledaid ja tumedaid kive, kui pakse ja kui suuri vaja oleks? Mõne minutiga oli ta lasknud töömeestel minu ette vedada kolm jäägikonteinerit ning suure euroaluse, kuhu siis võisin oma äranägemise järgi endale meeldivaid kive kokku korjata.

Olin lahkusest meeldivalt üllatunud ning saime vajaliku koguse vaevata täis.

Paar kuud kivide kogumist, tassimist ning nädalajagu lõikamist ja oligi aeg hakata mustrit laduma. Kuna suuremad kivid oli tõelised lahmakad, mida ma ei jõudnud isegi nihutada, rääkimata tõstmisest, siis võttis see oma aja. Toitsin oma paarikuise poisi ära, saatsin sõbrannaga edasi õue jalutama ning ladusin järgmised kaks tundi. Nii need päevad läksid, kuid tehtud me ta saime.

Seejärel tuli kivid ruutmeetriste osade kaupa õiges asetuses ära korjata, et põrandale segukiht panna ning siis sama mustriga tagasi laduda. Kõrgete vuugivahede täitmisel (sest kivide paksus oli 3 cm) osutus heaks abimeheks tordiprits.

Aega ja vaeva võttis põrand tõesti palju, kuid minu arvates on tulemus seda väärt, sest ise tehtud asi on ikka kõige ilusam. Meie kartus, et paksust kivikihist ei tule põrandaküte läbi osutus asjatuks ning põrand on mõnusalt soe.

14.2.10

Sõbrapäeval remontisin kotti :)

Kui ma eelmisel suvel Tartu turul seda käekotti nägin, siis ostsin ta kõhklemata ära. Kuna olen seda kasutanud pea iga päev, siis andis vooder kohe mitmest kohast järele.

Harutades selgus, et vaesed Hiina lapsed on kotti õmmelnud lausa nelja erinevat värvi niidiga. Aga neil on veel kõvasti arenguruumi...

Mul kulus õmblemisele pea terve päev, sest mul pole õmblusmasinat ning lukke õmblesin esimest korda elus. Kukkus välja väga armas ning nüüd meeldib mulle kott seest poolt isegi rohkem kui väljast :)

11.2.10

Totaalne muutumine: lae eri vol 1 ehk vahel võib laiskusestki ilu sündida



Kes on pannud lakke roomatti, üritanud seda pärast krohvida ning siis pahtliga sirgeks saada, teab, et see on aega ja vilumust nõudev töö. Valusatest kaelalihastest me ei räägigi!

Kui me hakkasime eelmises kodus magamistoa lage lahtistest krohvitükkidest puhastama, siis läks see minu üllatuseks järjest ilusamaks.
Tunnistan ausalt, et alguses tundus mulle mõte see lagi nii jättagi, võõrastav. Aga mida rohkem maja saja-aastane ajalugu nende kihtide vahelt paistma hakkas, seda rohkem ma sellesse armusin. Lõpptulemusena oli lagi oma kordumatu mustri ja värvide toonrohkusega vaat et uhkemgi kui samas toas asuv kummuti marmorist katteplaat.

Magamistoa laest sai meie kodu põhiline vaatamis- väärsus. Kuigi minu isa küsis iga kord tagasihoidlikult, et millal te siis ka selle lae "korda teete"?

Kipsist laeroseti valas tõeline meister Ain Ilves. Tuhatkond krooni selle töö eest tundus väga väike, arvestades seda, et sama suured penoplastist koopiad maksavad ühe 500 krooni.

Panen siia kõrvale foto samast lühtrist valge ja viimistletud lae taustal. On ju palju igavam kohe?

7.2.10

Veidi värvi kööki

Köök on meil valge. Seinad, laed ja lambid on ka valged. Põrand aga seevastu on... valge.

Tundus, et tahaks nagu mõnd värvilaiku kööki. Tõmbasin tööpinna kohale trossi ja riputasin sinna Incu tehtud must-valge kalendri. Mulle väga meeldivad need tegelased! (Leidsin selle laheda trükise Tartu Lõunakeskuse Apollost).



Pilte hoiavad üleval kuldsete inglitega jõuluehteid. Tegelikult tahaks värvilisi plastpesulõkse. Kas keegi teab, kust neid saada võiks? Ise pole poes näinud. Pole vist pesukuivatushooaeg.


Trossi kinnituskohta on aga maandunud soolaleivakink, mille heegeldas meile Karin.

Ufod ründavad!


Nii nagu praeguse kodu koridoris vedeles mul jalus üks paberlamp, oli eelmise elukoha panipaigas pool puna-valget Estoplasti ufolampi.

Kuna otsustasime koridoripõranda värvida kärtspunaseks, siis oleks sinna sobinud puna-valge ufo nagu rusikas silmaauku.

Ainult et lampe oli mul vaid täpselt pool, kordori laes rippus aga kolm juhtmeotsa...

Olin superrõõmus, kui mul õnnestus taaskasutuskeskusest leida täpselt samasugune valgusti ning kõrval asuvast kasutatud mööblipoest teine samasugune.

Ning kui leidsin kolmanda ja täiesti terve lambi osta.ee-st, siis ei kahelnud hetkekski, et need 25 krooni on hea investeering.

Olin pehmelt öeldes pahane, kui Eesti Posti kullerilt paki kätte sain. Postitöötaja oli soovitanud panna lambi lihtsalt kilekotti ning arvame nüüd ära mitu tükki mul seal kotis lebas? Natuke liiga palju.

Aga kuna mul oli alles kollektsiooni alustaja ehk pool lampi, sai kamba peale kokku toreda kolmiku.

Külalised jäävad tihti koridoris seisma, et pajatada lugu sellest, kus nende lapsepõlveskodus samasugune ufo rippus ja kuidas seda sai tänu krussis juhtmele üles ja alla liigutada.

Puuriit kohe omast käest võtta

Kellele meeldib käia talvel käreda pakasega õuest puuriidast puid toomas? Mulle küll mitte.

Seepärast tassisimegi küttepuud tuppa. Kuna me kõiki tube pole kasutusele võtnud, siis muutsime lihtsa vaevaga tulevase magamistoa puukuuriks.

Selle aasta külmad ilmad on kõrgeid riitasid kahandanud nii suure hooga, et tegin ruttu pildi ära, enne kui puud päris otsas on.

Kõrvalttoast küttematerjali toomine on nii lihtne, et isegi mina saan sellega hakkama.

3.2.10

Totaalne muutumine: ahju eri vol 2


Magamistoa ahi ja soemüür töötasid küll, kuid vajasid väikest tuuningut. Vahetasime välja ühe tuhaluuki ümbritseva poti, mis see oli katki. Ja kust me puuduva detaili leidsime? Ikka koridorist!


Ahjudelt võtsme värvi ka maha. Ma enam täpselt ei mäleta, mis keemilise seguga see tehtud sai, igaljuhul jändamist oli omajagu. Alguses sai proovitud ka relakat, kuid see hakkas ka kive sööma, nii et see meil ei õnnestunud.

Lõpuks värv peale ja rõõmu kui palju!

Totaalne muutumine: vannituba

Vannituba kui sellist meie eelmises kodus esialgu ei olnudki. Oli pikk ja pime köök, mille tagumisse ossa oli ehitatud üks uskumatult kole vahesein, mis peitis enda taga wc-potti. Esimese asjana saigi ära lammutatud see ajutine sein ning ka pliit.

Alles jäi soemüür, kuhu oli plaanis ühendada väike jalgadel vanaaegne malmkamin. See sai ka ostetud, kuid jäi ühendamata sest olude muutumisel hakkas seal hiljem seisma hoopis beebivann.

Põranda alla sai pandud elektriküte.

Kuna vannitoa tagumises nurgas oli ainuke koht korteris, kust sai võtta vett, siis tuli sinna ehitada põranda kõvastumise ajaks üks päris eriline kaadervärk. Ja ärge minult küsige, mis nipiga kraan lahti keerati...



Nähes, kui kaua kogu see remont aega võtab, tekkis mul vahepeal tunne, et see ei saa kunagi valmis. Esimene lootuskiir mu mure- mõtetesse tekkis siis, kui nägin seda veetõkkega immutatud vannituba. Kuigi hall ja kummist, oli see esimene puhas koht pärast remondimöllu algust.

Pildil oleva 100-liitrise boileri vahetasin 150-liitrise vastu, sest muidu jäi vanniskäigu jaoks sooja vett väheseks. Boilerivahetus oli uskumatu ooper. Poe poolt soovitatud töömees võttis vana maha, kuid uut üles ei suutnud panna. Mõlkis selle ära ning kadus jäädavalt. Nii sain mõne ajaga ringi peale kõigile sõprade vannitubadele, kuni restaureerimiseks palgatud töömehed mu boileri seina tagasi panid.

Piltidelt hästi ei paista, kuid vanni tahaseina said pandud ilusad õrna barkokse mustriga plaadid ning põrandale mustad suured plaadid.
Esiplaanil on erinevad liistud, millelt on puhuriga värv maha võetud ning mis ootavad värvimist ning tagasi panemist.

Oliver ehitas boilerile ümber nutika kapi, mida saab vajadusel (näiteks boleri puhastamiseks) lahti võtta.



Vannist vasakule valmistas ta kapitorni, mis peidab endas palju riiuleid ning pesusahtleid.

Vannitoa teise seina sai tehtud vahesein, mille taha tegime mahuka panipaiga koos pesumasinaga (sellest aga pilti pole).

1.2.10

Tegin elutuppa lambi vol 1


Külmad ilmad on sundinud mind tubasemaid tegevusi otsima. Meie elutuppa oli vaja lampi. Kuna ruum ise on päris avar ning kõrge laega, siis tahtsin midagi suurt.

Kus häda kõige suurem, seal abi kohe omast käest võtta. Meil vedeles väliskoridoris tõenäoliselt eelmistest elanikest maha jäetud paberlambi karkass. Veidi auklik ja vanadusest kollane, aga veel täiesti kasutuskõlblik.

Kulus paar päeva, 355 valget plasttopsi ning kaks tuubi montaazhiliimi. Lamp tuli tõesti suur - ümbermõõt on tal umbes meeter ja 80 sentimeetrit. Sisse monteerisin kolm säästupirni, nii et valgust annab ka kõvasti.

Valmistamine oli lihtne. Kõige keerulisem oli selgeks teha kassile ja ühele just roomama õppinud imikule, et tegemist ei ole mänguasjaga.

Ise ma selle idee peale ei tulnud, samasuguseid veidi väiksemaid lampe saab tuhatkonna krooni eest netist osta.