5.12.11

Pulmaeri: õmble ise pruutkimp!

Kohe algusest peale meeldis mulle kohaliku lilleseadja jutt sellest, et pulmalauda võiksid kaunistada metsalilled. Tõesti, miks peaks seal olema kallid roosid, kui mets on õisi täis?

Kõik see jutt tundus mulle ilus vaid selle hetkeni, kui sain kätte hinnapakkumise. Minu tagasihoidlike arvutuste järgi pidi iga õis võtma metsast takso ning omaette autoga kimbu sisse sõitma (hind jättis võimaluse, et teele jäi ka üks restoranipaus).

Siis ma mõtlesingi, et ma võin need kimbud ise teha ning kuskilt meenus mulle, et kui ma viimati metsas käisin, olid lilled seal täiesti tasuta.

Hakkasin internetist vaatama pruutkimpe ning sattusin isevalmistatud lilledeni. Kui ma nägin, kui põnevaid õisi on inimesed oma pulmakaunistuseks teinud, siis tekkis mul küsimus, miks üldse pärislilli vaja on? Minu kõigi aegade lemmikuks kujunes SEE pulm, kus pruut ja tema ema meisterdasid terve hunniku muinasjutulisi üleelusuuruseid lilli, millega kaunistasid nii tseremooniapaiga kui kõik lauad. Nende lillede tegemise õpetuse leiad SIIT.

Seejärel tuli mulle jälle meelde, et mul on pulmakleidi õmblemisest riidejääke üle ning otsustasin vähemalt pruutkimbu endale ise õmmelda. Kui florist seda kuulis, siis esimese asjana ütles ta, et seda imet (ehk siis õmmeldud lilli) tahaks ta küll oma silmaga näha. Ning seejärel lisas kiirelt, et see on väga halb enne, kui ise endale pruutkimp teha. Lõpuks aga tunnistas, et 30 aastat tagasi seadis ka tema oma pulmalilled ise ning on õnnelikult abielus tänase päevani.

Ühesõnaga asusin õmblusjääkidest lilli õmblema. Esmalt lõikasin kangatükkidest õie kroonlehed ning ajasin nad küünla kohal krussi. NB: kindlasti peab töölaual olema klaas veega, juhuks kui kangas tuld võtab! Seejärel õmblesin erinevatest materjalidest lehekesed õiteks kokku ning kaunistasin neid pärlite ning antiikhõbedast pärlikapslitega. Igaüks tuli erakordne ja omanäoline.

Kõige lõpuks õmblesin need paarkümmend õit ümmarguse penoplastist kera külge ning käes hoidmiseks sidusin sinna külge kleidipitsist aasa.

Ausõna, varsti jõuan kleidini ka. Väike vihje on siin postituse lõpus.

2.11.11

Pulmaeri: lisa fotonurgale vürtsi!

Tavaliselt kui pulma minnakse, siis pannakse ikka paremad riided selga ning kammitakse juuksedki ära. Ning kui juba selline vaev on nähtud, siis oleks tore, kui sellest ka väike fotomeenutus jääks.


Ühesõnaga oli mu kindel soov, et pulmas peaks olema fotonurk, kus saab endast või oma perest lasta ühe kena pildi teha. Et veidi põnevam oleks, valmistasime sinna ka mõned aksessuaarid. Modelleerimissavist ja lipuvarrastest tegin mõned huuled, mis kõvastamiseks läksid pooleks tunniks ahju (vt pilti).

Lisaks tegin kangajääkidest vuntsid, võtsin ühe pildi raami seest välja ning Oliver saagis vineerist välja jutumullid.












Fotonurk osutus pulmas ülimenukaks ning fotograaf veetis seal vähemalt poole peo ajast. Aga pildid olid ka seda väärt!

9.10.11

Pulmaeri: õmble ise külaliste nimekiri!

Küsisin peokoha perenaiselt, et kus ja kuidas nad tavaliselt pulmakülaliste laudades istumise plaani eksponeerivad. "Tavaliselt pannakse see saali ukse kõrvale nätsuga posti külge," ütles mõisaproua.

Jah, te lugesite õigesti. Inimesed, kes kulutavad palju raha, et pidada oma uhke pidu luksuslikus mõisahoones, suruvad nätsuga oma kallite külaliste nimed suvalise posti peale.



Ühesõnaga polnud mul raske teha selle mõisa ajaloo kõige kenamat lauaplaani. Kuna ma olen suur taaskasutamise sõber (loe: kooner), siis hakkasin kodus ringi vaatama, et millest seda lauaplaani teha võiks.

Ideid oli mul mitmeid, kuid lõpuks otsustasin õmblemise kasuks.

Pulmakleidi tegemisest oli mulle järele jäänud kotitäis riidetükke ning pitsi- ja paelajääke, mida mingi väga mõistliku asja jaoks enam kasutada ei saanud, kuid ühe lauaplaani jaoks oli seal materjali rohkem kui küll. Ka raami ei pidanud ma kaugelt otsima, vaid võtsin kasutusele meie vannitoa peegli.

Esmalt katsin kogu taustaosa tapeedi tagumise poolega (et tagapind jääks hele) ning selle peale tõmbasin ühe läbikumava lillelise riide. Järgmiseks lõikasin paberist lauakujulised ristkülikud ning kirjutasin sinna oma tavalise käekirjaga ja liigselt ilustamata kõigi külaliste nimed.
Et plaan huvitavam tuleks, õmblesin iga nimekirja alla erineva kangatüki. Riideribasid ma sirgeks lõikama ei hakanud, vaid iga tükk läks plaanile täpselt nii nagu ta oli just kleidiõmblusest järele jäänud (plaani vaadates saate veidi aimu sellest, kui paljudest erinevatest kangastest mu kleit kokku õmmeldi...).




Kogu õmblustöö toimus pulmaeelsel õhtul ning loomulikult just siis, kui olin viimase nime ära kirjutanud, tegin ma lahti oma arvuti, kust avastasin kirja ühelt peoliselt, kes kahjuks siiski tulla ei saanud... Egas midagi, tõstsin ühes lauas inimesed ringi ja kirjutasin ühe korra veel.

Kuna koguteos sai päris suur, siis ei hakanud ma nätsuga üldse vaeva nägema, vaid panin selle peosaali ukse ette molbertile.

28.9.11

Pulmaeri: abiks väikestele sodinokkadele

Peolaua nimesiltidena kasutasime me tavalisi paberist tassialuseid, kuhu kirjutasin kohaomaniku nime. Alumine pilt on tehtud aga minu lauanaabri taldrikust ning kuna ta ei ole just teabmis korralik sööja, siis oli teda ootamas ka roosade kõrvakestega põll.

17.9.11

Pulmaeri: tee ise kihlasõrmus!

Nüüd tuleb siis see peatükk, kus ma saan mõõdutundetult uhkustada sellega, kuidas just mul õnnestus endale kosida maailma kõige osavam mees! Jah, arvasite ära - seekord on teemaks kihlasõrmus.

Mina ei teadnud selle tegemisest loomulikult mitte midagi. Lihtsalt imestasin vahel, miks Oliver nii pikaks tööle jääb...

Alustame aga algusest ehk siis kõik, kes tahavad endale või oma väljavalitule sõrmust valmistada, siis siin on selleks vajalik stardipakett: leeklamp (pildil on minu isiklik, mille Oliver kinkis mulle creme brule kuumutamiseks ja mis nagu selgus, sobib väga hästi ka sõrmuste valmistamiseks), akutrell, haamer, ühed näpitsad, kuus erineva jämedusega viili, lihvimispabereid ja loomulikult üks kõige tavalisem raudnael. Pildilt on puudu alasi, kruustangid ja üks metallpulk, mille ümber tulevast sõrmust vormima hakata.

Nii palju kui ma nüüd Oliveri jutust aru sain, siis käib ühe sõrmuse valmistamine umbes nii: esmalt tuleb kinnitada nael kruustangide külge, siis umbes minutijagu kuumutada leeklambiga naela alumist osa, nii et see läheb tumepunaseks, seejärel hakata seda haamriga taguma ümber õige jämedusega metallpulga ja nii muudkui edasi kuumutada ja taguda kuni on saavutatud õige kuju. Seejärel tuleb sõrmust lakkamatult viilida, esialgu paksemate, hiljem peenemate viilidega, siis võib üle minna liivapaberile ning lõpetuseks tuleks sõrmus läikima lüüa trelli otsa pandud poleerimisotsikuga.

Polnudki nii keeruline ju?

Minu kui sepistamiskauge inimese jaoks tundub uskumatu, kuidas sellisest tuhmhallist naelast saab nii kenasti läikiva ja täiesti kumerate servadega ehte. Aga kui hästi tahta, ju siis on see täiesti võimalik.

Nüüd võin alati uhkusega kuulutada, et täpselt sellist vaid minule mõeldes valmistatud sõrmust maailmas teist ei ole!

7.9.11

Pulmaeri: kihlusfotod

Pulmade lähenedes hakkasid külalised uurima täpsemaid detaile tulevase peo kohta. See tähendas vaid üht, et oli viimane aeg hakata tegema pulmaveebi.

Kujundust planeerides selgus, et meil ei olnud endast ühtki fotot, mida sobiks panna veebi kaunistama.

Olin netis mitmel pool kohanud välismaised kihlusfotode pilte (ühed minu lemmikud leiad SIIT) ja olin alati mõelnud, et huvitav, miks neid tehakse. Nüüd aga kulusid veebi tarbeks ka meile endale ühed sellised kihlusfotod hädasti ära.

Meil oli plaan pildistada õitsevate õunapuude taustal. Valisime välja ühe suure aia ning jäime tähelepanelikult ootama. Ootasime, mis me ootasime, aga lõpuks selgus, et sel aastal ilmselt jätab see aed õitsemise vahele.


Me aga ei lasnud ennast sellest häirida. Kutsusime appi oma naabrinase, fotograaf Gabriela ja sellised need pildid said.

Paluks tähele panna seda, et soeng on minu enda tehtud!




1.9.11

Pulmaeri: tee kutse PowerPoint'is!

Kui me suhtleme kaugemate sõpradega igapäevaselt veebi teel, siis tundus minu jaoks igati mõistlik teha ka pulmakutse digitaalne. On päris naljakas, kui su vana sõber, kes on sul aastaid külas käinud, helistab ja küsib, mis su aadress on? Siis võib aimata, et ju on sealt postkastist varsti pulmakutset oodata.

Meie aga tahtsime, et kutse oleks sõpradele üllatus ja muidugi kõik see tore "las need metsad kasvavad" jutt ka. Rääkimata rahalisest kokkuhoiust, sest kui kasutada kaht erinevat paberit ja lasta tekst sisse trükkida, siis vanas rahas arvestades alla 1000 krooni kuidagi välja ei vea.

Erinevalt Oliverist, kes on suur IT-guru, mina programmeerimisega hakkama ei saa. Seetõttu jäid kõrvale kõik põnevad flashi-lahendused ning otsustasin kutse teha kõige lihtsamat PowerPoint'i kasutades.

Tegelikult annab isegi see programm miljoneid võimalusi. Saab kasutada videot, slaidid saaks panna igas suunas jooksma ja hüppama jne. Mina aga tahtsin midagi lihtsamat ja rahulikumat.

Selline ta siis välja kukkus (kõlarid on kohustuslikud):

Kuna me näitasime seda kutset oma vanaemadele-vanaisadele suhteliselt varakult, siis selgus, et kevadeks olid nad kõik ära unustanud, et neid üldse kuskile pulmapeole kutsutud sai. Seetõttu otsustasime kevadel siiski kõigile enam kui 75-aastastele külalistele teha ka käega katsutavad kutsed. Selleks kasutasime ühte meie pulmaveebi taustapilti. Missugused need pildid olid, sellest juba järgmisel korral.


31.8.11

Pulmaeri - millest alustada?

Üks mu sõbranna oli siiralt üllatunud, kui ta kuulis, et me alustasime oma pulmapeo korraldamisega veidi rohkem kui aasta varem. Tegelikult pole see üldse mitte vara. Ja seda väga lihtsalt põhjusel – Eesti suvi on nii lühike, et nädalavahetusi on vaid loetud arv. Abiellujaid aga kordades rohkem. Menukamad peokohad, õhtujuhid ja bändid saavad oma esimesed broneeringud juba vahel rohkemgi kui aasta ette.

Enne aga kui hakata mõnda saali kinni panema, oleks vaja jõuda selgusele selles, missugust pidu teha.

Mina soovitaksin välja valida paar-kolm pulmablogi, mille stiil kõige rohkem meeldib ning hakata neid järjest läbi lugema. Hoiatan juba ette, et need on nii inspireerivad, et panevad kogu aeg järjest ohkama, et ma tahan seda ja siis kindlasti veel seda ka! Õnneks on praegu moes isetegemine ning paljud geniaalsed ideed on täiesti järeletehtavad ka Eestis.

Siin on sada parimat pulmablogi üle maailma ning ma usun, et siit leiab küll igaüks endale meeldiva. Mina valisin neist välja kaks ning lugesin ja vaatasin neid suure imetluse ja kadedusega. On ka eestikeelseid blogisid, nt pulmadeestis, mis on kasulikud just seepärast, et annavad hea ülevaate Eesti oludest.

Oma ideid tasub aga ammutada välismaistest veebipäevikutest, sest see on ikka uskumatu, mida inimesed suudavad välja mõelda! Alati ei peagi üürima lossi. Lauad võib katta ka keset metsalagendikku või otse rannaliivale ja oi kui stiilselt seda kõike teha annab!

Kui me olime oma plaani enam vähem paika saanud, siis asusime läbi sõitma Lõuna-Eesti suuremaid peokohti. Paraku me väga kaugele ei jõudnud, sest mitmete halbade asjade kokkusattumisel sattusin ma otse ühe lossi parklast Tõrva kiirabiga Valga haiglasse ning sealt juba edasi Tartu haiglasse.

Meie plaanid läksid kõik määramatuks ajaks ooterežiimile, sest pidime vaatama, mis minust üldse saab. Õnneks jäime kõik ellu.

Kui arst mind haiglast välja kirjutas, siis kordas ta mulle umbes kolm korda järjest, et remonti ma teha ei tohi (huvitav, kas tõesti arstid guugeldavad oma patsiente või kust ta seda teadis, et ma suur remondihuviline olen?). Remonti ma küll teha ei tohtinud, kuid nüüd oli mul käes lõputult aega arvuti taga olla, et mõelda välja huvitavaid lahendusi määramatusse tulevikku edasi lükkunud pulmapeo jaoks. Mis ma siis nende kuude jooksul välja nuputasin, sellest juba järgmises kirjutises.

25.8.11

Pulmaeri alustab!

Tere, kallid lugejad!

Meeldiv taas kohtuda üle nii pika aja. Ma ei ole vahepeal kuskile ära kadunud, vaid olen oma suve veetnud pulma korraldades. Nüüd aga on käes tagumine aeg jagada teiega oma suviseid tegemisi ning alustada oma ammulubatud pulmateemaliste postitustega.

Järgneva paari kuu jooksul luban teile omalt poolt pakkuda inspiratsiooniks järgmisi lugusid: kuidas teha pulmakutse koduste vahenditega ja PowerPointis; missuguste aksessuaaridega kaunistada pulma fotonurk; kas kõige kaunimad pulmapildid valmivad kodu ees kruusatee peal või tuleb selleks sõita mitmesaja kilomeetri kaugusele; mitut ajakirjanikku on vaja, et kokku panna 12-leheküljeline pulmaleht; kas termiitkeevitus sobib pruudi nime ärasaatmiseks; mitut näljast beebit on vaja toredate tänukinkide tegemiseks ning mitu kilomeetrit niiti ja mitu kuud kulub maailma kõige ilusama pulmakleidi valmistamiseks.

Kirjutan ka sellest, miks on kasulik palgata endale pulmakorraldaja ehk panen kirja mõned uskumatud juhtumised pulmakorraldaja igapäevatööst.

Oliver lubas veel õpetada, kuidas teha ise terasest kihlasõrmus ning mina annan nõu, mis on tunduvalt vastupidavamad ja rahakotisõbralikumad sõrmusematerjalid kui seda on kuld. Lõpetuseks annan nõu kõigile teistele isetegijatele, kes soovivad minu eeskujul õmmelda endale ise pruutkimbu ning külaliste lauaplaani.

Ühesõnaga, on, mida oodata!

30.6.11

Meie verandast sai buduaar

Kaua sa ikka remonti teed, vahepeal tahaks midagi hingele ka. Seega praegu on ehitamistes väike paus ning ma tegelen hoopis pulma korraldamisega. Kui kenasti välja tuleb, siis suve lõpus postitan siia sellest mõned lood ka.

Isutekitajaks aga kirjutan sellest, kuidas ma korraldasin sõbrannale tüdrukuteõhtu ning selle tarbeks muutsin meie veranda romantiliseks buduaariks.

Esmalt tõin (loe: lasin Oliveril tassida) verandale suure kuldse peegli, mis muidu mul täiesti kasutuseta seisab. Peeglilauaks võtsin sealsamas olnud Singeri masina ning katsin selle lõhnaõlipudelite ja ehetega ning riputasin üles romantilises stiilis riided, mille hulgast pruut sai valida oma õhtuse kostüümi. I-le täpiks olid pojengid, mis täitsid kogu toa mõnusa lillelõhnaga.

Kuigi ega see veranda teab kui suur ei ole, siis oli seal vahepeal korraga lausa kaheksa neidu.

Neile lisaks siis veel peeglilauad, diivan, toolid ja suupistelaud.

Lauast tuli meelde pilti teha aga alles siis, kui suurem osa maitsvast kraamist juba söödud-joodud oli.

Õhtu õnnestus suurepäraselt ning pruut muutus kui imeväel (ja sõbrannade abiga) ülišikiks 50ndate stiilis filmidiivaks. Tema loal panen siia ka ühe ülesvõtte (foto autor: Gabriela Liivamägi).

Pärast läksime botaanikaaeda õhtukangelannast pilte tegema ning siis tuli väike tagasilöök (meie superstiilsesse plaani), sest täiesti juhuslikult sattusime me aeda samal ajal, kui strippar Marco filmis seda videot. Me ei jätnud siiski võimalust kasutamata ja tegime ära ka kohustuslikud stripparipildid. Edasi kulges üritus taas plaanipäraselt ning lõppes romantilises restoranis koos paljude küünalde ning suus sulava tordiga.

Mulle aga hakkas veranda uus sisustus nii meeldima, et jätsingi peegli sinna ning käin käin seal nüüd iga päev pojengilõhna nuusutamas ja päikese- loojangut nautimas. Siin pildi peal poseerin oma uues buduaaris juba homme pooleaastaseks saava printsessiga.

Juhin tähelepanu neiu valgele kampsunile, mis on pärit minu garderoobist ja mida mina vaid loetud aastad tagasi, Moskva olümpiamängude ajal, uhkusega kandsin.