Pulmaeri: õmble ise külaliste nimekiri!

Küsisin peokoha perenaiselt, et kus ja kuidas nad tavaliselt pulmakülaliste laudades istumise plaani eksponeerivad. "Tavaliselt pannakse see saali ukse kõrvale nätsuga posti külge," ütles mõisaproua.

Jah, te lugesite õigesti. Inimesed, kes kulutavad palju raha, et pidada oma uhke pidu luksuslikus mõisahoones, suruvad nätsuga oma kallite külaliste nimed suvalise posti peale.



Ühesõnaga polnud mul raske teha selle mõisa ajaloo kõige kenamat lauaplaani. Kuna ma olen suur taaskasutamise sõber (loe: kooner), siis hakkasin kodus ringi vaatama, et millest seda lauaplaani teha võiks.

Ideid oli mul mitmeid, kuid lõpuks otsustasin õmblemise kasuks.

Pulmakleidi tegemisest oli mulle järele jäänud kotitäis riidetükke ning pitsi- ja paelajääke, mida mingi väga mõistliku asja jaoks enam kasutada ei saanud, kuid ühe lauaplaani jaoks oli seal materjali rohkem kui küll. Ka raami ei pidanud ma kaugelt otsima, vaid võtsin kasutusele meie vannitoa peegli.

Esmalt katsin kogu taustaosa tapeedi tagumise poolega (et tagapind jääks hele) ning selle peale tõmbasin ühe läbikumava lillelise riide. Järgmiseks lõikasin paberist lauakujulised ristkülikud ning kirjutasin sinna oma tavalise käekirjaga ja liigselt ilustamata kõigi külaliste nimed.

Et plaan huvitavam tuleks, õmblesin iga nimekirja alla erineva kangatüki. Riideribasid ma sirgeks lõikama ei hakanud, vaid iga tükk läks plaanile täpselt nii nagu ta oli just kleidiõmblusest järele jäänud (plaani vaadates saate veidi aimu sellest, kui paljudest erinevatest kangastest mu kleit kokku õmmeldi...).




Kogu õmblustöö toimus pulmaeelsel õhtul ning loomulikult just siis, kui olin viimase nime ära kirjutanud, tegin ma lahti oma arvuti, kust avastasin kirja ühelt peoliselt, kes kahjuks siiski tulla ei saanud... Egas midagi, tõstsin ühes lauas inimesed ringi ja kirjutasin ühe korra veel.

Kuna koguteos sai päris suur, siis ei hakanud ma nätsuga üldse vaeva nägema, vaid panin selle peosaali ukse ette molbertile.