2.9.16

Totaalne muutumine: konjakitoolide eri!

Tool mu iidoli, Toomas Volkmanni kodus
Ma olen aastaid konjakitoole tahtnud. Neid müüakse küll, aga enamasti on nad sellised, et keegi on kuurist mullahunniku alt välja kaevanud mingi tooli meenutava rusu või siis vastupidi - nad on korda tehtud ja nende eest küsitakse hingehinda.

Lõpuks siiski leidsin osta.ee-st pealtnäha korralikud toolid ning ostsin need kolm punast iludust ilma pikemalt mõtlemata ära.

Nüüd tuli aga raskem osa ehk oli vaja toolid korda teha. Ma ostsin toolide jaoks juba valmis hirmkalli punase kanga, aga vahepeal jõudsin selle ühtede teiste tugitoolide jaoks ära kasutada. Siis tuli mul sisustamistuhinas värviline periood ning otsustasin iga tooli teha eri karva. Valisin Nevotexi kogust kolm villast kangast ning viisin need sohvameister Aivarile.

Aivar jõudis vahepeal oma töökoja teise kohta kolida, poolteist aastat oli juba möödas, aga tema väitis, et ikka pole veel seda õiget toolitegemise tunnet peale tulnud.

Ühel päeval aga helistas ärevil mööblimeister mulle ise ning ütles, et tema naine olla käsikunud mulle helistada. Nemad otsustasid nüüd kõrges eas abielluma hakata ja vajasid hädasti mind appi. Haistsin seal oma võimalust. Ma ütlesin, et aitan hea meelega nende pidu korraldada, teen pilti ka ning vastutasuks soovin vaid seda, et Aivar minu kolm tooliiludust valmis teeks.

Pulmapidu sai imetore, pulmafotod superkenad, toolid veel kenamad ning kõik jäid rahule. Nüüd saab täpselt aasta, kui olen neid uue kuuega toole nautinud ning need meeldivad mulle jätkuvalt üliväga!

Ja ennetades teie kõigi küsimust, et mis see kõik maksma läheb, siis laias laastus on nii, et vana tool on 100, kangas teine 100, värvimine 150 (autotöökojas) ning kanga pealepanek veel vähemalt 100 eurot.





















Kui oled suurem disainihuviline ja sul tekkis vajadus selle tooli ajaloo kohta rohkem teada saada, siis pika ülevaateartikli Karin Pauluse sulest leiad SIIT.

17.11.15

Pulmaeri: maailma ilusaimad pulmafotod!

Ma olen alati mõelnud, et pulmade üks olulisemaid asju on pulmafotod. (Jaa-jaa, natuke on tulevane abikaasa ka tähtis, aga pildid on ikka olulisemad :D). Ühesõnaga, ma soovisin, et need fotod oleks väga toredad ning nagu te arvata võite, siis ei tahtnud ma lihtsalt tavalisi pilte stuudios valge tausta ees.

Minu pulmakleidi autor Triin soovitas kuidagi möödaminnes fotograaf Gabriela Liivamäge, kes nagu selgus, elas peaaegu et meie kõrvalmajas. Helistasin Gabrielale ning rääkisin ääri-veeri, et äkki teeks ilupildid paar nädalat enne pulmi, sest pulmapäeval on nii kui nii ülikiire ja et kuna meil on veel väikesed lapsed ka ja... Gabriela võttis mõttest kohe vedu, et muidugi teeme sellise pikema sessiooni, et sõidame paariks päevaks Eesti ringreisile ja siis selle käigus teeme pilti ka.

Kuna meie pulmariided olid sellised veidi mõisalikud, siis leppisingi kokku ühe renoveeritud mõisa ja ühe hästi räämas mõisa omanikuga, et jõuame oma tripiga nende juurde ning teeme seal veidi pilti. Esmalt aga otsustasime esimese sessiooni teha oma kodutänavas.

Reis kujunes ülimalt toredaks ja pilte sai tehtud mitu tuhat... Tänases postituses näitan aga seda, kuidas me oleme nüüd viis aastat oma pulma-aastapäeval Lepiku tänavas uue foto teinud ning kuidas endalegi ootamatult on meie pere märgatavalt suurenenud. Toredaks lisakirsiks meie tordil on kujunenud see, et lisaks meile endale oleme pildile võtnud ka mõne oma just valmis saanud mööblitüki. Aga mis ma siin lobisen, vaadake ise!
2011

2012

2013



2014

2015



2016