Enne aga kui hakata mõnda saali kinni panema, oleks vaja jõuda selgusele selles, missugust pidu teha.
Mina soovitaksin välja valida paar-kolm pulmablogi, mille stiil kõige rohkem meeldib ning hakata neid järjest läbi lugema. Hoiatan juba ette, et need on nii inspireerivad, et panevad kogu aeg järjest ohkama, et ma tahan seda ja siis kindlasti veel seda ka! Õnneks on praegu moes isetegemine ning paljud geniaalsed ideed on täiesti järeletehtavad ka Eestis.
Siin on sada parimat pulmablogi üle maailma ning ma usun,
et siit leiab küll igaüks endale meeldiva. Mina valisin neist välja kaks ning lugesin ja vaatasin neid suure imetluse ja kadedusega. On ka eestikeelseid blogisid, nt pulmadeestis, mis on kasulikud just seepärast, et annavad hea ülevaate Eesti oludest.
Oma ideid tasub aga ammutada välismaistest veebipäevikutest, sest see on ikka uskumatu, mida inimesed suudavad välja mõelda! Alati ei peagi üüri
ma lossi. Lauad võib katta ka keset metsalagendikku või otse rannaliivale ja oi kui stiilselt seda kõike teha annab!
Kui me olime oma plaani enam vähem paika saanud, siis asusime läbi sõitma Lõuna-Eesti suuremaid peokohti. Paraku me väga kaugele ei jõudnud, sest mitmete halbade asjade kokkusattumisel sattusin ma otse ühe lossi parklast Tõrva kiirabiga Valga haiglasse ning sealt juba edasi Tartu haiglasse.
Meie plaanid läksid kõik määramatuks ajaks ooterežiimile, sest pidime vaatama, mis minust üldse saab. Õnneks jäime kõik ellu.
Kui arst mind haiglast välja kirjutas, siis kordas ta mulle umbes kolm korda järjest, et remonti ma teha ei tohi (huvitav, kas tõesti arstid guugeldavad oma patsiente või kust ta seda teadis, et ma suur remondihuviline olen?). Remonti ma küll teha ei tohtinud, kuid nüüd oli mul käes lõputult aega arvuti taga olla, et mõelda välja huvitavaid lahendusi määramatusse tulevikku edasi lükkunud pulmapeo jaoks. Mis ma siis nende kuude jooksul välja nuputasin, sellest juba järgmises kirjutises.
Lugesin artikli läbi, tuli meelde, mida ise läbi elasin 6 aastat tagasi. Minu beebi hakkas 15.nädalat varem sündima, see avasti lihtsalt ühe rutiinse kontrolli käigus, mingeid tunnuseid, et täna läheb sünnituseks, ei olnud. Õnneks sattusid haiglas mulle sellised arstid, kes riskisid, tegid ühe operatsiooni, mis oli 50-50 võimalusega, et see sünnituse edasi lükkab (muidugi ei teadnud keegi, kui kauaks). Kui operatsioon oleks ebaõnnestunud, siis ma ei tea, mis siis oleks saanud. Õnneks läks kõik hästi, kuid muidugi hakkas siis riburadu tulema uusi takistusi (mingi bakter hakkas sööma lootekotti jne). Õnneks sain ka sellest üle. Mul oli õnneks see "ootamisperiood" lühem. Ma samuti arvutasin ja uurisin, kaua ma pean veel vastu pidama, et laps jääks enneaegsena ellu. Olin peale seda täielikult lamamisrežiimil, päevas korra võisin veidi jalutada. See pinge ja stress ja suur mure ... Kuid juhtus ime ja ma vedasin täiesti lõppu välja. Tore, et Teil ka õnnelik lõpp oli lool.
VastaKustuta