Kes?

Siin blogis kirjutan mina, Liina Pulges. Lapsepõlves sisendas mulle ema, et remont on midagi nii kohutavat, et selleks ajaks tuleb kodust välja kolida. Kui me siis ükskord tagasi jõudsime, oli tubli maalritädi üle võõbanud ka aastate jooksul hoolega koridorikapi siseküljele märgitud pikkused. Veel mõned aastad tagasi arvasin ma ise ka, et remontidel on komme mitte kunagi otsa lõppeda ning töömehed on suured jokutajad, kes tahavad kolm korda rohkem raha, kui asi väärt on.

Kui ma aga nägin, et ka kõige lootusetum remont võib lõpuks valmis saada, hakkas see asi mulle huvi pakkuma. Sisustusväljaannetes on mulle alati meeldinud fotod "enne ja pärast" ning nüüd püüangi ma selles blogis tuua teieni meie kahe viimase elupaiga muutumisi.

Tegutsesin aastaid teaduskeskuse AHHAA kommunikatsiooni- ja turundusjuhina, kuid nüüd juhin oma ettevõtet Unistuste Agentuur OÜ. Seal tegelen turundus- ja kommunikatsioonikonsultatsioonide andmise ning sündmuste korraldamisega. Lisaks esinen oma stand-uppidega, annan trenne ning vahel õpetan teisi ka. Minu suur kirg on retromööbel ja valgustid. 

Viimase paarikümne aasta jooksul olen ära renoveerinud kümmekond korterit ja kaks maja ehk et lugudepuuduse üle ma kurta ei saa. Värskelt on välja tulemas mu uus monotaidlus, kus jagan oma uskumatuid lugusid pikalt kinnisvarainvestori ja remondihooliku teekonnalt. Kui soovid mind tellida inspiratsiooniesinejaks või koolitajaks, siis minuga saab kontakti aadressilt liina (ätt) pulges.com.

Minu pere teised liikmed

Meie peres elab printsess Teele, kes nägi ilmavalgust 01.01.11 ning kes on isa ja venna eeskujul kõva remontija. Lisaks olgu pildiga kinnitatud, et ta just minu suust välja kukkus.

Teele vanem vend on Karl ja tema on nüüd 1.90 pikk koolipoiss. Karl võib julgelt kinnitada, et suure osa tema varajasest noorusest ümbritses remondiseisukord ja ehitamine. Tema esimene autosõit (ühenädalaselt) viis ta Tartu ehituspoodidesse, et sealt omale sobilikud vannitoaplaadid välja valida.

Kui Karl leidis väiksena kuskilt pliiatsi, siis teadis ta kohe, et peab sellega seinale hakkama jutte tõmbama, sest ema joonistas ju ka terve seina pilte täis. Kui leiuks oli värvirull, siis võis ta terve põranda üle rullida ning ka haamri otstarve sai poisile selgeks juba varakult.

Meie pere kõige nunnumad liikmed on vaieldamatult kaksikud Mihkel ja Priit, kes remondist ei tea väga midagi, aga kes soovi korral võisid oma kisaga majal katuse pealt tõsta ning oma naeratusega isegi palkseinad sulama panna.


Neli aastat oli meie pere truu seltsiline kass Kaliina. Tema eelnevast käekäigust me palju ei tea. Keset külma talve sai ta päästetud ühest kõledast koridorist, mis sai ta ajutiseks koduks siis, kui omanik vanaduse tõttu hooldekodusse viidi. Keegi ütles, et Kaliina näost on näha, et ta on venelane. Meiega koosoldud aastate jooksul suutis ta omandada eesti keele sellel tasemel, et sai vajalikest käsklustest aru küll.


Talvehooajal elas ta kuuma ahju taga ning oli seetõttu suhteliselt võidunud. Pärast kütteperioodi lõppu tuli ta aga peidupaigast välja, pesi oma kolmevärvilise kasuka kohevaks ning ronis igal võimalikul (ja ka võimatul) juhul sülle. Viimase aasta elas ta ilma sabata ja oli seetõttu veelgi erilisem.

Meie pere nutikaim liige on Oliver ning tema saab hakkama kõigega programmeerimisest kitarrimänguni ning mööbli ehitamisest üksrattaga sõitmiseni.

Tema suurim kirg on fotondus ja erinevate tehnikavidinate ehitamine. Ükskord konstrueeris ta fotovälgu, mis minu kui võhiku jaoks nägi välja kui üks kanalisatsioonitorru paigutatud nelja lülitiga pomm ning minu arvuti parandas ta ära 500-kraadise kuumapuhuriga õigeid detaile kuumutades.