Vannituba kui sellist meie eelmises kodus esialgu ei olnudki. Oli pikk ja pime köök, mille tagumisse ossa oli ehitatud üks uskumatult kole vahesein, mis peitis enda taga wc-potti. Esimese asjana saigi ära lammutatud see ajutine sein ning ka pliit.
Alles jäi soemüür, kuhu oli plaanis ühendada väike jalgadel vanaaegne malmkamin. See sai ka ostetud, kuid jäi ühendamata sest olude muutumisel hakkas seal hiljem seisma hoopis beebivann.
Põranda alla sai pandud elektriküte.
Kuna vannitoa tagumises nurgas oli ainuke koht korteris, kust sai võtta vett, siis tuli sinna ehitada põranda kõvastumise ajaks üks päris eriline kaadervärk. Ja ärge minult küsige, mis nipiga kraan lahti keerati...
Nähes, kui kaua kogu see remont aega võtab, tekkis mul vahepeal tunne, et see ei saa kunagi valmis. Esimene lootuskiir mu mure- mõtetesse tekkis siis, kui nägin seda veetõkkega immutatud vannituba. Kuigi hall ja kummist, oli see esimene puhas koht pärast remondimöllu algust.
Pildil oleva 100-liitrise boileri vahetasin 150-liitrise vastu, sest muidu jäi vanniskäigu jaoks sooja vett väheseks. Boilerivahetus oli uskumatu ooper. Poe poolt soovitatud töömees võttis vana maha, kuid uut üles ei suutnud panna. Mõlkis selle ära ning kadus jäädavalt. Nii sain mõne ajaga ringi peale kõigile sõprade vannitubadele, kuni restaureerimiseks palgatud töömehed mu boileri seina tagasi panid.
Piltidelt hästi ei paista, kuid vanni tahaseina said pandud ilusad õrna barkokse mustriga plaadid ning põrandale mustad suured plaadid.
Esiplaanil on erinevad liistud, millelt on puhuriga värv maha võetud ning mis ootavad värvimist ning tagasi panemist.
Oliver ehitas boilerile ümber nutika kapi, mida saab vajadusel (näiteks boleri puhastamiseks) lahti võtta.
Vannist vasakule valmistas ta kapitorni, mis peidab endas palju riiuleid ning pesusahtleid.
Vannitoa teise seina sai tehtud vahesein, mille taha tegime mahuka panipaiga koos pesumasinaga (sellest aga pilti pole).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar