Õpetus sellest, kuidas saada tasuta marmor- või graniitpõrand

Kui hakkasime eelmise suve alguses wc ja vannitoa põrandat planeerima, oli masu juba ammu kohal. Käisin plaadipoodides vaatamas enam kui 1000-kroonise ruutmeetrihinnaga marmorplaate ja sain ise ka aru, et seda 15 000 lisakrooni kuskilt võtta polnud.

Kui aga raha eest ei saa, siis tasuta ikka saab. Nimelt on kivifirmadel suures koguses ülejääke (näiteks augud mis köögitööpinna sisse kraanikausi jaoks lõigatakse) ja need visatakse lihtsalt ära. Üks ettevõte pillub suured konteineritäied lihtsalt sohu. Misasja?, oli ka minu mõte, kui ma kuulsin, kui palju täiesti kasutamiskõlblikke ja ilusaid tükke ära visatakse.

Ühesõnaga leidsime tuttava skulptori juhendamisel ühe konteineri, kust võis endale täiesti tasuta marmori või graniiditükke võtta. Neid oli igas paksuses - meie muidugi otsustasime kogukamate ehk siis 3 cm paksuste kasuks.

Auto meile aitäh ei öelnud, kui nädalate kaupa paarisajakilose noosiga kodu poole sõitsime. Ja mees ka pärast kurtis, et oma poolteist tonni kive sai küll tuppa üles tassitud.

Siis alles õige rõõm algas, sest kuna kivid olid täksitud servadega, tuli nende küljed sirgeks lõigata. Selles töös osutus parimaks teemantketas, mis lõikab ka armeeritud betooni. Meil oli ühest toast tehtud kivitöökoda, kus siis läbilõikava saekisa taustal, imepeene ja kõikekatva kivitolmu all vormusid tükid meie mosaiikpõranda tarbeks.

Varsti selgus tõsiasi, et kive oli ikka puudu... Meie doonorkonteiner aga enam ei täitunud. Vaatasin netist välja veel ühe kivimüügiga tegeleva ettevõtte ning läksin kohapeale asja uurima. Müügijuht kuulas mu ära ning asus innustunult tegutsema - ah et oleks vaja heledaid ja tumedaid kive, kui pakse ja kui suuri vaja oleks? Mõne minutiga oli ta lasknud töömeestel minu ette vedada kolm jäägikonteinerit ning suure euroaluse, kuhu siis võisin oma äranägemise järgi endale meeldivaid kive kokku korjata.

Olin lahkusest meeldivalt üllatunud ning saime vajaliku koguse vaevata täis.

Paar kuud kivide kogumist, tassimist ning nädalajagu lõikamist ja oligi aeg hakata mustrit laduma. Kuna suuremad kivid oli tõelised lahmakad, mida ma ei jõudnud isegi nihutada, rääkimata tõstmisest, siis võttis see oma aja. Toitsin oma paarikuise poisi ära, saatsin sõbrannaga edasi õue jalutama ning ladusin järgmised kaks tundi. Nii need päevad läksid, kuid tehtud me ta saime.

Seejärel tuli kivid ruutmeetriste osade kaupa õiges asetuses ära korjata, et põrandale segukiht panna ning siis sama mustriga tagasi laduda. Kõrgete vuugivahede täitmisel (sest kivide paksus oli 3 cm) osutus heaks abimeheks tordiprits.

Aega ja vaeva võttis põrand tõesti palju, kuid minu arvates on tulemus seda väärt, sest ise tehtud asi on ikka kõige ilusam. Meie kartus, et paksust kivikihist ei tule põrandaküte läbi osutus asjatuks ning põrand on mõnusalt soe.