Tegin ise lambi vol 2

Mõned nädalad tagasi kukkus meie elutoa suur lamp alla ja läks täiesti katki. Minu teooria järgi kukkus ta alla seepärast, et töömehed kopsisid meie pea kohal nii kohutavalt kaua, et lõpuks targem andis järele. Oliveri arvates oli aga põhjus selles, et ma olin ta ehitanud vana ja rabeda lambi peale, mis lisaraskusele vastu ei pidanud.

Tegelikult oli mul hea meel, sest nüüd tekkis suurepärane võimalus uus lamp meisterdada. Mul oligi juba netist välja vaadatud selline tore moodulsüsteem nagu IQlight, mida on toodetud juba pea 40 aastat ning otsustasin järele proovida.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, kust saada sobivat materjali. Leidsin ühe veebilehe, kus usinad isemeisterdajad jagasid vajalikke näpunäiteid. Seal näiteks soovitati taaskasutada USA-s müüdavaid piimakanistreid, kuid meil teatavasti müüakse piima kottides ning need ei sobi. Veel oleks loosi läinud pehmemad lõikelauad, taldrikualused või kasvõi mapikaaned, kuid kuna mul midagi sobivat niis suures koguses taaskasutamiseks ei olnud, siis otsustasin osta valmis plastiku.

Tartu külje all tegutseb selline ettevõte nagu Tööstusplast ning sinna ma ka oma sammud seadsin. Materjavalik oli suur ning akrüüli oleks sealt saanud igas värvitoonis. See aga lambi jaoks ei sobi, sest on painutamiseks liiga jäik. Mina tahtsin valget polükarbonaati, kuid seda oli saadaval vaid läbipaistvana. Kuna ma aga juba nii kaugele kohale olin sõitnud, siis leppisin sellegagi. Minu meeldivaks üllatuseks selgus aga, et see materjal on kaetud mõlemalt poolt valge kaitsekilega ning see tekitas just minu soovitud valge värvuse.

Kõrgelt lae alt upitas tõstuk mulle vajaliku plaadi alla ning varsti sõitsingi õnnelikult koju 2x2,5-meetrise ja 1 mm-paksuse plastikurulliga.

Mu rõõm oli aga üürike, sest kui ma olin oma printsessikäekestega esimese tüki välja lõiganud, siis sain ma aru, et lambi jagu ma neid küll lõigata ei jaksa. Materjal sai meelega ostetud suhteliselt paks, et sellest saaks teha võimalikult suure lambi.

Mul ei jäänud üle muud, kui teha diili Oliveriga, et tema need välja lõikaks. Mis tal muud üle jäi. Kui ta siis hakkas süüvima, et kuidas see lamp kokku käib, siis selgus, et ma olin oma lihtsameelsuses teinud väikese valearvestuse. Ma olin arvanud, et lõikan nii palju detaile, kui plaat välja annab ning panen neist siis ümmarguse lambi kokku.

Tegelikult aga sai ümmargust lampi teha vaid 30-st detailist ning järgmisena alles 120-st (valikuvõimalusi vaata siit). Meil oli aga materjali vaid 50 jagu. Nii siis pidingi leppima suhteliselt väikese lõpptulemusega.

Ümmarguse lambi kokkupanek käis nii, et esmalt tuli moodustada viiesed ringid ning need siis omavahel ühendada. Lambi kodulehel on põhjalik juhend, nii et kui kaasa mõelda või kui on kodus varnast võtta üks mõtlev mees, siis probleeme ei tohiks tekkida.

Kui tükid said kokku pandud, siis võtsin neilt ära pealmise kaitsekile, mistõttu jäi lamp kenasti läikiv. Kui kedagi peaks huvitama, et mis kujund neist tükkidest kokku tuli, siis õige vastus on inglise keeles: rhombic triacontahedron.

Kui teha iga detail A4-suurusega, siis tuleb 30 tükist koosnev lamp ümbermõõduga 1,5 meetrit. See on tegelikult suhteliselt väike ning sobib hästi väiksemasse ruumi.

Kuna meie elutuba on suhteliselt suur ja kõrge laega, siis loomulikult ma veel tulemusega rahule ei jäänud ja nüüd on meil juba plaanis samas stiilis aga poole suurem valgusti.

Ning Oliveri suureks rõõmuks selgus, et selsamal plastifirmal on olemas ka frees, mis selle lõikustöö mõne sekundiga ning täiesti veatult meie eest ära teeb.