Joonistasin kapi sisse mõõdupuu

Kuna mulle meeldib statistikat teha ning ka minu lapse- põlvekodus oli kapp, kuhu sai iga aasta pikkusejutt tõmmatud, siis otsustasin Karli vastvalminud seinakapi uksele ühe mõõdupuu teha.

Paari seinamaalinguga on minust saanud juba kogenud joonistaja, nii et vaatasin Jussikese raamatust ära, missuguse linnukese joonistan ning ei viitsinud selle väikese pildi pärast projektorit käima pannagi.

Esialgu sai linnuke tumedam, aga kuna puu tuli nii hele, siis tegin linnule valged täpid peale ja tuunisin ta heledamaks. Võra ei pidanud ka üldse roosa tulema, aga kuna ma ei viitsinud pintslit ära pesta, siis sai see valge asemel roosakas ja nii meeldiski mulle rohkem.

Totaalne muutumine: Karli kapi eri

Meie poja Karli toa nurgas seisis üks vana ahi, mida oli tema asukoha tõttu suhteliselt ebamugav kütta. Kuna mind ei võlunud perspektiiv sellest, et pean kütma viit kütteallikat, siis sai see välja lõhutud.

Ahjukivid leidsid oma uue elu mu sõbranna köögiseinas. Meie aga lasime tekkinud augu kinni ehitada. Roomatt alla ning krohv-pahtel-värv peale.

Umbes pool aastat oli see lihtsalt üks valge nurk, kus asus Karli mänguasjakast. Kuna mingi hetk hakkas tunduma, et väikese õe tulekust pole enam pääsu, aga samas kõik riidekapid on juba täis, siis tuli ruttu valmis ehitada Karli toa riide- ja mänguasjakapp.

Kapiuksed tegi Oliver 15mm vineerist, muu on liimpuidust. Sahtliboksid aga ostis meile juba tuttavast furnituuripoest Tartus Sõbra tänaval. Kõrvalt vaadates kapi ehitamine keeruline ei olnud, kui mitte arvestada seda, et ühe käega tuli pidevalt kinni hoida üht noort asjapulka, kes tahtis pidevalt abiks olla.

Otsustasime, et kuna seinad on isegi kirjud, siis kapi teeme võimalikult tagasihoidliku. Kapp on hästi sügav ja seetõttu mahub sinna päris palju asju. Ta on nii kõrge, et ülemistelt riiulitelt mina asju kätte ei saa, kuid sellest pole midagi, sest sinna on hoiustatud riided, mida läheb vaja alles mõne aja pärast.

Kapil ühtegi linki ei ole. Keskmine uks seisab kõvasti kinni takjapaela ehk siis teibitava krõpsu abil ja seda selleks, et Karl sinna ligi ei pääseks ning iga päev oma riideid põrandale või mänguasjakasti ei sorteeriks.

Tema mängimise tarbeks on tehtud alla suur mänguasjasahtel, mis osutus nii mahukaks, et sinna lähevad sisse kõik tema lelud.

Loomulikult kui kapp valmis sai, siis Karli ei huvitanud karvavõrdki need mänguasjad selles alumises sahtlis. Tema põhimäng oli see, et tõmbas alumise korvi välja, võttis sealt pealmised püksid, siis pani korvi kinni, tõmbas mänguasjasahtli lahti ning pani püksid sinna. Siis jälle sahtel kinni ning uute pükste järele. Õnneks mängis ta seda mängu pärast tagurpidi ka ehk et kõik püksid (koos mõne mänguasjalisandiga) said oma õigesse kohta tagasi.

Mis joonistus see kapiuksel on, saab täpsemalt lugeda SIIT.

Uusaastatervitus!

Esmalt soovin tervitada kõiki selle blogi lugejaid! Suur tänu asjalike kommentaaride ning sündantsoojendavate kirjade eest!

Pidin ära kustutama rubriigi "ostan", sest tänu tähelepanelikele lugejatele olen kõik vajaliku saanud endale soetada. Müügirubriikigi on alles jäänud vaid paar asja ning kauaks enam neidki on.

Uus aasta tuli meie perre igati eriliselt, sest nüüd on meil lisaks suurele pojale ka imetore tütar Teele.

Temaga oli selline kokkulepe, et ta võib sündida siis, kui Oliver on Karli toa suure riidekapi valmis saanud, sest muidu lihtsalt polnud tüdruku garderoobi kuskile valmis panna.

Oliver kruvis vana-aasta õhtul viimased sahtlid kappi ning kui neiu nägi, et vanemad on teleri ees kohad sisse võtnud (järelikult laisklevad niisama), siis asutas end tulekule. Ning 01.01.11 varahommikul koos ilutulestikuga ta tuligi!

Uuest kapist kirjutan aga juba järmises postituses.

Foto autor: Iris Kivisalu

Tegin teise jõulukuuse veel

Kuna ma ei suutnud otsustada, missugust jõulukuuske teha, siis tegin teise veel. See on valmistatud umbes 70 valgest tassialusest, millest ma kunagi suvel tahtsin lampi teha.

Mõtlesin, et olen hästi kaval ja teen puu nii kõrgele, et laps kätte ei saaks. Ja lootsin ka seda, et kuna ta on valge, siis äkki laps ei panegi tähele. Nii kui noormees pärast lõunauinakut tõusis, siis esimese asjana kimas ta seina äärde ning asus kuuske alla tirima.

Kuna olin alumised tükid pannud siiski liiga madalale ja ajanud niidi otsa (et oleks hea ühes tükis alla tõmmata), siis polnud see eriline vaev. Õnneks on nüüd kuusk oma uudsuse kaotanud ja seisab rahus meil seina peal. Kuigi pildi järgi ta nii suur ei tundugi, siis tegelikult on ta kaks meetrit kõrge.

Tekk valmis!

Paar kuud tagasi ma kuulutasin, et ostsin poolmuidu kasutatud riiete poest sadakond heegeldatud tükki. Ning nüüd võin uhkusega teatada, et juba mõni aeg tagasi sain nendest ka teki kokku.

Käsitöö tegemise käigus avastasin ma mitu asja. Esiteks seda, et samal ajal kui ma õhtul enam midagi teha ei viitsi ja tühjal pilgul televiisorit vaatan, siis võin hoopis telerit kuulata ja samal ajal heegeldada ning meelde tuli ka see, et heegeldamine läheb väga kiiresti edasi ning pole üldse raske.

Mul oli muidugi ka abiline, kes oma rasket pead kera peale toetas ja kui lõng maha kukkus, siis seda hoolsalt mööda põrandat taga ajas.

Kuna tükid olid erineva suurusega, siis pea pooled heegeldasin ühe rea võrra laiemaks. Oliver tegi mulle ka spetsiaalse raami, kus neid ühte mõõtu venitasin. Päris ruudukujuliseks nad siiski ei läinud, nii et pidin äärde ka pitsi tegema. Muster oli originaalis see, kuid ma otsustasin teha ta kahe värviga, et oleks huvitavam heegeldada.

Esialgu plaanisin ruutude sisse ka lilli heegeldada ning tegin neid mitu tükki ka valmis, kuid panin prooviks ainult ühe ning ma ei tea, kas see midagi juurde annab ning kas ongi mõtet teisi panna.

Sel ajal, kui mina teki all ei leba, saab seda väga edukalt ka peidukohana kasutada.

Nii et mu missioon sai täidetud - nüüd on mul soe villane tekk, mida õhtul diivanil endale peale võtta, kuid kuidagi imelik on niisama lebada. Selline tunne on, et peaks ikka mingit käsitööd ka tegema.

Tegin endale jõulukuuse vol 1

Kuna ma olin näinud, kuidas käitub mu laps, kui temaga samas ruumis on ehitud jõulupuu ning tean sedagi, et ka meie kass ei ole just oma liigi kõige nutikam esindaja, siis oli selge, et sel aastal me päris kuuske tuppa ei too.

Just seetõttu otsustasingi ise kuuseteo ette võtta. Ühes tavalises kodus leidub ikka kleeplint, käärid, jõuluehteid ning mõni enam kui meetrikõrgune veel pakendis lõuend. Nii ka minul.

Nendest kodustest vahenditest kleepisingi kokku meie selleaastase jõulukuuse. Lihtsalt kinnitasin ehtekee paari teibiga lõuendi külge. Valmis kuuse panin kapi otsa, nii et laps seda kätte ei saaks ja kõik on hästi.

Pildil paistev ümmargune kera on meie laelambi vari, mis lõuendit katva kile pealt peegeldab.

Kuna mul oli üks lõuend veel ja ehteid ka, siis mõtlesin, et teen kaks pilti. Kuna päkapikumüts mu joonistusoskuste sisse ei mahu, siis tuli sellest selline veidi modernsem teos.

Abiks algajale uksetegijale ehk kuidas klaas ukse sisse saab?

Oliveril sai teine wc-vannitoa uks valmis ning tulles vastu paljudele huvilistele, siis jagab ta hea meelega teiegagi oma õpetust sellest, kuidas ukse sisse klaas panna.

Kui klaasiaugud on ukse sisse tehtud, siis tuleks kitsast kolmekihilisest vineerist lõigata iga klaasi jaoks kaks liistu. Kui ühele poole on liist ära paigaldatud, siis tuleks klaasi paremaks kinnitamiseks lasta silikooni.

Seejärel paigaldada klaas ning panna paika ka teine liist. Kindlasti tuleks haamri kriimustuste eest klaasi kaitsta, näiteks papitükiga.

Seejärel tuleks liistu kõrgemad otsad liivapaberiga ära lihvida ning


uks tisleripahtliga ära pahteldada. Polnud ju nii raske?

Esimest osa ukseteost saab lugeda SIIT.

Tee jõulukingiks süüteroosid!

Kui te pole veel otsustanud, mida jõuluks kinkida, siis soovitan teha süüteroose. Nende tegemine on tõeliselt lihtne, ei maksa eriti midagi ning mis põhiline - neist on kasu ka!

Siin on süüterooside stardipakett ehk et vaja läheb vanapaberist munareste, vanu küünlaid ning üht plekk-kaussi, millest eriti kahju ei ole.

Esmalt tuleb võtta üks munarest ja pesad üksteisest eraldada. Võib ise otsustada, kas rebida pesa küljest ära kõrged tipud või jätta need alles. Kaanest tuleb teha paari sentimeetri laiused ribad, need ribad rulli keerata, panna "pesadesse" ja ongi roositoorikud valmis!

Kui te nüüd imestate, et kust ma nii palju munakarpe võtsin, siis ma olin neid juba paar kuud kõrvale pannud. Ainuüksi sünnipäevaks sai ostetud 54 muna (et teha suur hunnik salatit ja täidetud mune).

Seejärel tuleb vanad küünlad kuumas vees üles sulatada ning roosid vaha sisse kasta. Häda oli selles, et pealt võib küll küünal kenasti kuldne olla, kuid üles- sulatamisel ilmnes, et sellel on peal vaid peal kullavärvi kile, mis vahale värvi ei anna. Kui pärast esimest kastmist tundusid roosid pruunide käkkidena, siis pärast teist korda võtsid nad ikka tänu punastele küünaldele veidi kenama ilme.

Mulle siiski tundus, et blingi on vähe ja lõikusin kuumadele roosidele veidi karda ka peale.

Siis jõudiski kätte rooside tõehetk, sest tahtsin järele proovida, kas nad ikka töötavad või on mul nüüd lihtsalt kodus 80 roosikujulist vana- paberitükki. Varuvariandina võtsin juba plaani, et kui neist kasu pole, siis lähevad nad ka kuuseehetena hästi loosi.

Igaks juhuks panin puude vahele natuke paberit ka, et mitte päris häbisse jääda. Minu üllatuseks aga läks roos sellise hooga põlema, et paberit poleks vaja olnudki. Nii et igati kasulik ja kena asi ning algajale ahjukütjale igati vajalik abimees.

Teine seinamaaling ka valmis!

Teise seinamaalingu tegemise ajast suurem osa kulus mul mõtlemisele, et mis sinna vastasseina siis teha. Kui see oli välja mõeldud, siis edasi oli ainult vormistamise küsimus.

Paar päeva ja asi valmis!

Kuidas valmis esimene maaling, saad lugeda SIIT.

Kas sul vingugaasi andur ka on?

Suitsuandur on Eestis kohustuslik. Suitsu on nii silmaga näha kui ka lõhnast tunda. Vingugaas ehk süsinikdioksiid (CO) on aga värvitu ja lõhnatu gaas, mis võib õhus levida nii, ilma et meil sellest aimugi oleks.

Vingugaas tekib ahju liiga vajarasel sulgemisel ning sissehingamise korral võib see tugevalt tervist kahjustada ning olla isegi surmav.

Kuna meil on üks ahi magamistoas ning paar korda on hommikul meil mõlemal pea kahtlaselt valutanud, siis otsustasime selle väljamineku teha ning anduri muretseda.

Kütsime ahju ära ning panime kinni nii nagu meile elu aeg on õpetatud ehk siis, kui enam sinist leeki ei paista ning söed veel ahjus hõõguvad. Ei läinud palju aega mööda, kui andur hakkas kõrvulukukustavalt üürgama. Displei näitas, et toas on on 70 ppm'i (70 gaasiosakest miljoni kohta). Mingit lõhna või muud kahtlast toas märgata ei olnud. Kiskusime andurist patareid välja (sest muidu ta vait ei jäänud), õhutasime toa korralikult ära ning selleks korraks oli rahu majas.

Netist leidis Oliver õpetuse, kus õpetati ahju kütmist nii, et "siiber ja kõik õhuavad suletakse täielikult alles siis, kui ka viimased söed on ahjus kindlalt kustunud."

Tavaliselt öeldakse, et kui ahi hilja kinni panna, siis läheb ju soe ka välja. Meie katsetused aga näitasid, et nii see ei ole. Lasimegi siis ahjutäiel täiesti ära põleda ning sulgesime siibri alles siis, kui ahjust enam midagi ei paistnud. Nüüd oleme kütmiskatsetustega jõudnud nii kaugele, et näit tõuseb umbes 10 peale. Ilmselt peame oma ahjumeistriga konsulteerima, mida meil tihendada tuleks, et vingugaasi üldse tuppa ei jõuaks.

Ühesõnaga hea, et jaole saime. Katsetasime andurit ka elutoas tavalise uksega ahju puhul ning seal anduri andmetel gaasi tuppa ei jõudnud.

Liugukse tegemine pole raske

Juba aasta aega on meie neljast wc ja vannitoa uksest kaks puudu olnud. Talve lähenedes leidsin, et äkki oleks mõistlik siiski uksed ära tellida, on vannitoas soojem.

Sinna oli planeeritud kaks liugust ning nende soetamine seisis põhiliselt selle taga, et me ei viitsinud ühtegi poodi näidiseid vaatama minna.

Mingi hetk arvas Oliver, et ta teeb need uksed ise valmis. Lisaks leidis ta, et tahab ukse sisse panna kolm ümmargust klaasi. Olin küll veidi skeptiline, aga poodi päris uksi ka tellima ei viitsinud minna.

Uste jaoks sai valitud 21-millimeetrine vineer. Klaasid on veidi matid ning kuus tükki läks koos lõikamisega maksma paarsada krooni.

Minu jaoks oli põhiküsimus, et kuidas ta need klaasid sinna nii kinnitab, et see korrektne jääks. Tema jaoks siin mingit küsimust polnud, sest see oli tal juba ammu välja mõeldud. Ta pani klaasi augu keskele ja mõlemalt poolt kinnitas ta need vineerist lõigatud õhukese liistuga. Liistud pahteldas ära, nii et neid näha ei olegi.

Tahtsime hakkama saada ilma alumise uksepiidata, nii et furnituuri poest tuli osta konstruktsioon, millega uks ripub seina küljes. Uks sai umbes 20 kilo, aga kinnitus peaks ära kandma kuni 40 kilo.

Meie arvamus läks lahku selles osas, et mis värvi nad teha. Oliver soovis valget, sest kõik muu on ka valge, kuid mina tahtsin musta, et uks paremini esile tuleks (Oliver: must on nii 90ndad). Kompromissina tegime siis ukse ühelt poolt musta ning teiselt poolt valge.

Mina olen tulemusega igati rahul. Esialgu me uksele linki ei plaanigi, sest nii laps kui isegi kass on ukse toimimisüsteemile iseseisvalt pihta saanud. Kõige alumisel pildil on näha ukseauk, kuhu ette tuleb varsti ka teine samasugune uks.