Kui pole vaja, anna tasuta ära!

Kui mu uus garderoobituba hakkas valmis saama (jah, kohe varsti tulevad sellest pildid ka), siis ma otsustasin, et panen sinna vaid need asjad ja riideid, mida mul tõesti vaja on. See tähendas automaatselt, et mul jäi üle enam kui 10 kasti riideid, mitu kasti jalanõusid, kilode kaupa laste kraami ning siis veel terve hunnik muid asju.

Esimesed kümmekond riidekasti andsin kohe ära ja väga mõnusaks läks. Oli selline kerge tunne nagu oleks suur murekoorem õlgadelt langenud (loe: tekkis juurde ruumi uutele ja veel ilusamatele riietele).

Jagamata jäi aga mitu paari uusi saapaid ja mõned jakid, mida ma päris niisama ära anda ei tahtnud. Siin tegin ma saatusliku vea ja panin need osta.ee-sse müüki. Tulemus oli see, et need läksid kõik kaubaks alghinnaga ehk 10 sendiga, sest keset suve ei istu ju keegi arvuti taga ega jahi uusi talvesaapaid või sügisesi nahktagisid.

Siis aga jant alles algas, sest loomulikult ei töötanud korralikult Post 24 teenus ning ma pidin kõige tipuks transpordi veel ise peale maksma. Kuid ka see ei olnud veel kõik, sest kui siis üks õnnetu inimene oli 10 sendi eest kätte saanud täisnahkse korraliku naistetagi, siis esitas ta pretensiooni, et sisevoodris on auk ja et seda polevat võimalik kanda!

Vastasin siis seepeale, et palun saatke tagi tagasi (sest see tegelikult oli tõesti väga kena ja tegelikult võiks ma seda vahel isegi kanda) ja ma maksan talle kõik need 10 senti tagasi. Sellest ajast peale pole ma temast enam midagi kuulnud.

Koristamise käigus tekkis aga äraantavat kraami järjest juurde. Järgmiseks viisin suure kohvritäie Vabasse Poodi Anna Haava tänava skvotitud majja. Viisakalt öeldi aitäh ning keegi ei tulnud tänitama, et kohver, mille ma sinna jätsin, oli pealt veidi tolmune.

Vaba Poe mõte on lihtne – too mida saad, võta mida vajad. Nii saavad asjad liikuda inimeselt inimesele ilma rahata. 

Ma ei viitsinud rohkem asju kodust välja tassida ning otsustasin proovida veel kolmandatki moodust - Facebooki gruppi Taaskasutus Tartus, mille põhimõte on sama - tartlased annavad teistele tartlastele ära need asjad, mida nad ise enam ei kasuta.

Mõne minuti jooksul leidsid uue omaniku nii kõhukotid, lapsevanker, mähkimisalused jpm.

Ja mis kõige huvitavam - iga asja saaja hakkas ise uurima, et mida võiks vastu tuua? Ma vastasin kõigile, et pole midagi vaja. Rõõm on ju minupoolne, kui saan asjadest lahti. Sellest hoolimata on mul nüüd kapis neli suurt šokolaadi, kommikarp ning vaasis värsked liiliad!

Siit moraal - ärge olge ahned, jagage kõik oma mittevajalikud asjad neile, kellel seda vaja võiks minna ja kõigil on hea meel!


Pildid pärinevad Vaba Poe Facebooki lehelt.

Plakat seina!

Kuna meil on valget seinaruumi päris laialt käes, siis olen juba pikka aega mõelnud, et võiks vahelduseks mõne plakati kodu kaunistama panna.

Kas on süüdi see, et ma liigun palju autoga, või hoopis fakt, et Tartu keskmine plakat ei passi raami sisse panna, aga pole mina selliseid plakateid just liiga palju näinud. Välja arvatud No-teatri ja Draamafestivali reklaamid.

Siis aga juhtusin ma kuu aega tagasi lapsega pühapäeval Tartu kesklinnas nägema SEDA plakatit. Ja kuigi mul oli süles kahe ja poole aastane kõndimisest keelduv printsess ning teises käes jäätisekokteil koos käekotiga, otsustasin, et mul on seda plakatit vaja ja kohe väga-väga. Kuna see asus plangul, kuhu plakateid panna ei tohi ja ma ei suutnud ette kujutada, et mõni kuri ametnik selle pooleks rebib ja prügikasti viskab, siis panin oma koorma korraks maha ning eemaldasin selle kunstiteose seinalt.

Tegemist on A1 (loe: väga suure) plakatiga, mis on trükitud trükikojas ja mille on kuuldavasti teinud sama kunstnik, kes No99 plakateidki kujundab - Martin Pedanik. Reklaamib see ERMi näitust Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground, mida jõuate veel kõik vaatama minna.

Ostsin plakatile 7-eurose klaasiga raami ka ümber ja köök läks kohe särama! Palun rohkem selliseid plakateid!

Vaid mõni nädal hiljem saatusin Eesti plakatiguru Marko Kekishevi ülevaatenäitusele Nooruse galeriisse, mille kohta saate lähemalt lugeda SIIT. Siis jõudis minuni teadmine, et tegelikult tehakse meil ägedaid plakateid küll, neid lihtsalt neid ei eksponeerita linnaruumis.

Marko väljanäituselt oleks ma iga teise endale koju seina peale riputanud. Selleks korraks on näitus läbi, kuid ärge kurvastage, kui te Tartusse ei jõudnud. Marko lubas, et seda saab taas näha detsembris Rakvere teatris ning uuel aastal Riias ja Helsingiski.

Ja kui te tahaks ikka nüüd kohe-kohe plakatit, siis No-teatri koduleheküljelt võib lugeda, et seitsme euro eest saate nende lavastuste plagusid osta ka.

Pulmaeri: pulmakleit lapsele!

Paljude jaoks on kindlasti pulmade kõige tähtsam osa - kleit!! Enne veel, kui ma siin pulmaeris enda kleidini jõuan, näitan seda, mis sai meie kallile tütrekesele õmmeldud. Kleidi autor on Tartu moekunstnik Triin Isak. Olen olnud tema tänaseks kahjuks hingusele läinud moepoe pikaaegne klient.

Triin kujutas kohe ette, missugune mu kleit peaks olema. Mida ta aga ilmselt enam nii hästi ei mäletanud, oli see, kuivõrd nõudlik ma olen (sellest juba järgmises postituses).

Aga et siin on siis nüüd variatsioon minu pulmakleidi teemadel meie Teele seljas. Kimbu ja peakaunistuse õmblesin jääkidest ise juurde. Kuna lastel on selline paha komme ruttu riietest välja kasvada, siis tõmbasime ühel päeval voodilina seina äärde püsti ning Oliver tegi kümnekonna minutiga Teelest ja tema kostüümist mõned fotojäädvustused ajaloo tarbeks.

Pole midagi teha, tuleb tunnistada, et Teele seljas näeb mu pulmakleit parem välja, kui minu enda seljas. Nunnumeetri vastu ikka võitle.

Kleit

Totaalne muutumine: välisukse eri!

Olgu kohe alustuseks ära öeldud, et mina ise selle uksega mitte midagi ei teinud. Minu osaks oli vaid nõusoleku andmine ning pärast maksmine. Ülejäänud töö tegid ära asjatundjad.

Meie maja välisuks on üks vähestest säilinud ajaloolistest detailidest selle hoone juures ning selle kordategemiseks saime pisikese toetuse isegi linnaviletsuselt (nagu mu eelmine naabrinaine oleks tabavalt märkinud).

Välja kukkus tunduvalt parem, kui see, mis enne oli.

Nagu kaks tilka vett

Sain täna etteheitva kirja ühelt blogisõbralt, et miks siin juba enam kui pool aastat mitte midagi ei toimu? Mis ma ikka enda õigustuseks oskan öelda? Raputan endale suurema koti tuhka pähe ja luban end parandada.

Seniks aga vaadake, kuidas käbid otse puude suust kukuvad.

Tee ise pesumasina trumlist lamp!

Sellel lambil on päris pikk eellugu. Enne minu kätte jõudmist elas see pesumasina trummel üle autoavarii. Reisijad jäid terveks, trummel läks mõlki ja auto kuulus mahakandmisele. Aasta, ma pakun, võis olla 2007.

Kohe algusest peale oli mul mõte, et sellest tuleb lamp, aga pidin veel aasta ootama, et kohtuda oma tulevase abikaasaga, kes oleks osanud mu unistuse teoks teha. Siis läks veel kolm aastat aega veenmiseks, et ikka hädasti oleks mul sellist lampi vaja, et muidu on saun liiga igav ja et üldse oleks see väga äge. Järjekindlus viib sihile ja siin ta nüüd on!

Püüdsin noore ajakirjanikuna Oliveri käest välja pinnida, et kuidas siis ka sellist lampi ehitatakse ja vastuseks sain arusaamatu jada mõisteid, kust jõudsin kirja panna: 3-vatised ledid, jadaühendus, adapter, lülitid, juhe, vasekihiga kaetud skeemiplaat, tinutamine ja skeemi sisse kraapimine.

Kui mul siis ikka veel peas lamp põlema ei läinud, tegi Oliver mulle joonise ka, et kas nüüd on siis puust enne ja punaseks? Päris nagu polnud, aga oma tarkusest oskan juurde öelda, et valgustis on kolm led-pirni, mida saab lambi seest ümber lülitada, nii et korraga võib põleda kas üks, kaks või kolm värvi.
Ise olen lambi (ja ka abikaasa üle) nii uhke, et kohe lähen lõhki!

Saun valmis nigu niuhti!

See oli meil kohe algusest peale selge, et meie kodus peab saun olema. Kolm aastat tagasi korteri ostmisel polnud meil aga selle jaoks raha, nii et esialgu valisime vaid välja koha, kuhu me sauna teeme. Tegemist oli ühe pika, kitsa ja pimeda ühisköögiga, kus valmistas endale iga päev toitu vähemalt neli erinevat perekonda. Pliit oli omadega juba nii läbi, et see kukkus ise abivalmilt kokku, kui teda veidi tagant kaasa aidati.

Kaks ja pool aastat oli meil vanni kõrval esmapilgul mõttetu ruum, kuid me teadsime, et kunagi see saun sinna ikka tuleb. Eelmise aasta novembris läkski lõpuks saunaehitus lahti ning algas see sellega, et lõhkusime ajutise viimistluse sealt välja. Vedasime keskküttetorud lae kohalt ning panime hulga lüliteid juurde. Siit ka õpetussõna, et kui teil on mõni läbikäidav ruum, siis alati tasub lüliti panna iga ukse juurde.

Olin juba aegsasti Oliverile saunaehituse raamatu ostnud. Ta luges veidi Internetist õpetussõnu juurde ning arvas, et siin pole midagi keerulist ning selle tööga saab vabalt ise hakkama. Esmalt plaatis ta sauna alumise serva 15-sentimeetri kõrguste plaatidega. Sellest mul kahjuks fotojäädvustust pole. Seintesse läks soojustuseks kivivill umbes 10-cm paksuselt ning lakke vast lausa 30 cm.


Edasi läks nii seintesse kui ka lakke foolium, mis tuleb hoolikalt kinnitada, et niiskus läbi ei pääseks. Seinalaudade alla käivad alusliistud tuli panna vaheldumisi, et sealt tagant õhk liikuma pääseks. Oliver kinnitas veel lakke led-lambid ning siis polnudki muud midagi, kui tuli aga järjest kõik lauad seina ja lakke lüüa.

Kuna me ei tahtnud puiduvärvi seinu, siis otsustasime need vahatada valgeks saunavahaga. Loomulikult oli mul ka abiline, kes mind hoolsasti juhendas ja aitas.

Siin on veel näha puiduvärvi lava, kuid otsustasime selle vahatada mustaks. Kui seintele kandsin umbes 4 kihti (lootes, et äkki läheb veel valgemaks - ei läinud), siis lavale piisas kahest vahakihist.

Saunapuit oli lepp, kui ma nüüd õigesti mäletan ja see oli väga kirju, varieerudes helebeežist tumedama pruunini ning paraku jäi see veidi ka vaha alt läbi kumama.

Boiler jäi lava alla.

Oliver aga muudkui ehitas ja nii see saun vaikselt valmis. Piltide tegemise kuupäevade järgi vaatan, et novembri lõpus hakkasime lammutama ning märtsis võis hakata leili viskama.

Kuna muidu oleks saunast tulnud üks väike ahistav kapp, siis otsustasime esiseina teha klaasist. Esmalt tuli veidi vaielda klaasimeestega, et kas ikka saab teha ilma tihenditeta saunaust. Selgus, et saab ja väga hästi ning kui kuu aega oli möödas ja sein kohale jõudis, siis läks selle paigaldamine vaid loetud tunnid.

Ning siis, kui oleks võinud minna esimest korda sauna, kiletati see ära, et saaks veel ülevalt seina ära viimistleda... Aga lõpuks oli see valmis, meie enda tehtud pulmakink iseendale!

Kindlasti küsite, et kuidas siis leil ka on. Minu vastus on, et suurepärane! Kui muidu kipub elektrikerisega saun minema kipitavalt kuivaks, siis meil on see mõnusalt mahe. Juba pool tundi pärast sisselülitamist võib hakata lavale ronima ning 45 minuti pärast näitab osuti 100 kaadi. Lava ülemisele pingile mahub vabalt kolm inimest laiutama ning sinna saab ka täispikkuses pikali visata.

Püüdsin valmis saunast ka pilti teha, aga see osutus oodatus palju raskemaks, sest klaassein peegeldab igas suunas ning raske on anda edasi adekvaatset pilti sellest, kuidas meil saun tegelikult välja näeb. Aga midagi ma pildile sain ning juurde võin kinnitada, et mina olen ülimalt rahul!

Ajutine on praegu vaid uksenupp, sest see oli ainuke, mis me poest leidsime, kui loodetavasti saame selle mõne tagasihoidlikuma vastu vahetada.

Sellest aga, mis värvilised täpid need saunaseinalt vastu vaatavad, kirjutan juba järgmisel korral.