Liina Pulges ja "Kinnisvarajutud"

Mul oli suur au kutsuda end Eesti parimasse kinnisvarast rääkivasse saatesse - "Kinnisvarajutud", mida juhivad staarmaakler Algis Liblik ja staarkinnisvarainvestor Siim Semiskar.

Saatejuhid ise võtsid meie osa kokku nii: "“Kinnisvarajutud” podcasti 114. osas on ennast ise meile külla kutsunud särav ja kaasahaarav Liina Pulges, kelle teekond kinnisvaras on palistatud juhtumistega, millest võiks täis rääkida kolm saadet. Aga meie proovime ühe episoodiga (+ ka üks boonusosa) hakkama saada ning räägime nii enda kodude flippimisest kööktoast kuni majani keset linna ning ka üürikorterite soetamisel toimunud huumorist.

Ennast hobiremondihoolikuks nimetav Liina on nelja väikese lapse ja kõigi teiste tööde-tegemiste kõrvalt ostnud ja renoveerinud objekte, kuhu enamus kinnisvarainvestoreid ei julgeks ligidalegi minna. Seejuures on iga objektiga juhtunud ka asju, mida näiteks Siimu väike pea ei suuda podcasti salvestusel esimese hooga isegi omaks võtta.

Räägime kööktoa ostmisest koos seal sees elanud noormehega, Õnne tänava korterist muinsuskaitse all olevas majas, kus õnne õuele jõudmist tuli omajagu oodata, sellest, kuidas ehitusmees müüs Liina auto tagaselja ära ning meie saate kangelanna pidi töötuna ja kaks kodulaenu kukil Tartusse tagasi kolima ning kuidas saadi neljast korterist kokku ehitatud korteris jagu majavammist. Ja need on alles saate esimese poole teemad...".

Head kuulamist SIIN!

Long time, no see!

Uskumatu, aga tõesti oli viimane postitus siin blogis viis aastat tagasi... Et kus ma siis olen olnud kõik need aastad ja miks olen kõiki oma tegemisi nii kiivalt varjanud?

Tegelikult olen jätkuvalt olemas, aga pigem on fookuses olnud mu turundustegevused, esinemised ning loomulikult pereelu. Selle kõrvalt aga olen siiski korda teinud päris mitu korterit ja ka oma kodu on saanud kõvasti tuunida. 

Nii et luban, et parandan end ning püüan siis otsast hakata jagama neid viimaste aastate tegemisi kinnisvararindel. Stay tuned!

Totaalne muutumine: koridorikapi eri vol 2

Ilmselt iga ema teab, et koridor on üks väga sassis koht. Eriti siis, kui pereliikmeid on kuus. Või no vähemalt meil on küll nii, et kuna koridori riietekapp on põhiliselt minu jopesid ja mantleid täis, siis kõik ülejäänud peavad oma asjad kuskile mujale ära mahutama (loe: põrandale viskama).

Kui kaks suuremat last hakkasid koolis ja trennis käima, läks meil asi veel hullemaks. Nüüd polnud koridoris laiali mitte ainult kuue inimese riided ja jalanõud, vaid seal oli maas ka kaks kooli- ja trennikotti.

Ma sain aru, et tee, mis on viinud meid sinna, enam edasi viia ei saa. Mõtlesin juba hirmuga ajale, kui meie peres on neli koolilast, siis võib põrandal olla juba lisaks viiele jopele ja vähemalt 12 paarile jalanõudele ka kaheksa seljakotti!

Hakkasime siis mehega mõtlema, et kuidas seda kaost lahendada ja saime aru, et meil on vaja kõige tavalisemat lasteaiakappi, kus igal ninal on oma nagid ja jalanõudesahtel. Seda on küll lihtne mõelda, kuid tunduvalt keerulisem korraldada.

Loomulikult ei olnud kuskil müügil ühtegi vaba lasteaiakappi (tegelikult üks küll oli, aga seal oli 12 vahet...). Nii et suures hädas hakkasime siis ise uuele kapile vajalikke nõudeid kirja panema ning jooniseid tegema. Kui olime esmase planeerimistöö ära teinud, siis ütles mees mulle, et selle tegemiseks tal lähema 10 aasta jooksul küll aega ei ole. Mis on muidugi imelik, sest ta käib vaid ühes kohas täiskoormusega tööl, tahab vähemalt kaks korda nädalas paar tundi trenni teha ning juhtumisi on tal veel neli last ning abikaasa, kes iga oma ideesähvatuse peale tahab, et see jalamaid tehtud saaks.

Ei jäänudki siis midagi muud üle, kui pidin kapiteo ise ette võtma. Õnneks oli vahepealt Eestisse jõudnud IKEA ning nii mul tuligi päästev idee, et nende furnituurist saaks kindlasti ühe lastekapi kokku panna. Paningi ise komplekti kokku - neljane kapikarkass, neli ust, 8 sahtlit, 12 riiulit, 4 linki ning hunnik nagisid. Õnneks oli mul nii palju nutti, et mitte siiski kogu kupatust Eestist tellida.

Üks Virumaa firma tõi mulle kogu kraami hoopis Leedu IKEAst, mis nagu selgus oli odavam kui tuua Tallinnast ning ka mööblidetailid olid sealses poes soodsama hinnaga. Nii et õige pea leidsin end koridorist, kus olid maas viie inimese joped-jalanõud-seljakotid ning hunnik kahemeetriseid pappkarpe mööblidetailidega.

Nüüd tuli siiski appi abikaasa oma tiheda ajagraafikuga ning paari õhtuga oli kapp koos.

Eelmise kodu koridorikapi ehitusest loe SIIT.

Magamistoad, mis ei unune

Loe värsket artiklit Liina varasemate kodude magamistubadest.

Piilu Liina uude koju!

Eesti Päevalehe laupäevalisa LP kaudu on sul võimalik heita pilk Liina uude koju ning lugeda sellest, mis ta arvab kodu sisustamise kohta.

Tulge külla!

See on tõesti erakordne võimalus näha enne, kui ajakirjad ja meediaväljaanded siia jõuavad, meie uut vastvalminud kodu.

Aga jah, meie uues kodus tuleb

Ilmar Kruusamäe 

isikunäitus

Meie kodu uksed on kõigile toredatele külalistele avatud 26.-27.11.2016 kell 12-16 ning 2.12 kell 18-21 ja 3-4.12.2016 kell 12-16.

Kohtumiseni!

Oi kui kiire on!

Tulles vastu miljonite soovile, siis ma kindlasti kirjutan ka meie uuest majast. Maja on nüüd valmis, elame sees ning ruumi on taas 3x rohkem kui varem.

Seniks aga hoidke silma peal Unistuste Agentuuri tegemistel ning kui aega saan, siis kindlasti alustan majalugude sarja.

Liina ;)

Totaalne muutumine: konjakitoolide eri!

Tool mu iidoli, Toomas Volkmanni kodus

Ma olen aastaid konjakitoole tahtnud. Neid müüakse küll, aga enamasti on nad sellised, et keegi on kuurist mullahunniku alt välja kaevanud mingi tooli meenutava rusu või siis vastupidi - nad on korda tehtud ja nende eest küsitakse hingehinda.

Lõpuks siiski leidsin osta.ee-st pealtnäha korralikud toolid ning ostsin need kolm punast iludust ilma pikemalt mõtlemata ära.

Nüüd tuli aga raskem osa ehk oli vaja toolid korda teha. Ma ostsin toolide jaoks juba valmis hirmkalli punase kanga, aga vahepeal jõudsin selle ühtede teiste tugitoolide jaoks ära kasutada. Siis tuli mul sisustamistuhinas värviline periood ning otsustasin iga tooli teha eri karva. Valisin Nevotexi kogust kolm villast kangast ning viisin need sohvameister Aivarile.

Aivar jõudis vahepeal oma töökoja teise kohta kolida, poolteist aastat oli juba möödas, aga tema väitis, et ikka pole veel seda õiget toolitegemise tunnet peale tulnud.

Ühel päeval aga helistas ärevil mööblimeister mulle ise ning ütles, et tema naine olla käsikunud mulle helistada. Nemad otsustasid nüüd kõrges eas abielluma hakata ja vajasid hädasti mind appi. Haistsin seal oma võimalust. Ma ütlesin, et aitan hea meelega nende pidu korraldada, teen pilti ka ning vastutasuks soovin vaid seda, et Aivar minu kolm tooliiludust valmis teeks.

Pulmapidu sai imetore, pulmafotod superkenad, toolid veel kenamad ning kõik jäid rahule. Nüüd saab täpselt aasta, kui olen neid uue kuuega toole nautinud ning need meeldivad mulle jätkuvalt üliväga!

Ja ennetades teie kõigi küsimust, et mis see kõik maksma läheb, siis laias laastus on nii, et vana tool on 100, kangas teine 100, värvimine 150 (autotöökojas) ning kanga pealepanek veel vähemalt 100 eurot.

Kui oled suurem disainihuviline ja sul tekkis vajadus selle tooli ajaloo kohta rohkem teada saada, siis pika ülevaateartikli Karin Pauluse sulest leiad SIIT.

Pulmaeri: maailma ilusaimad pulmafotod!

Ma olen alati mõelnud, et pulmade üks olulisemaid asju on pulmafotod. (Jaa-jaa, natuke on tulevane abikaasa ka tähtis, aga pildid on ikka olulisemad :D). Ühesõnaga, ma soovisin, et need fotod oleks väga toredad ning nagu te arvata võite, siis ei tahtnud ma lihtsalt tavalisi pilte stuudios valge tausta ees.

Minu pulmakleidi autor Triin soovitas kuidagi möödaminnes fotograaf Gabriela Liivamäge, kes nagu selgus, elas peaaegu et meie kõrvalmajas. Helistasin Gabrielale ning rääkisin ääri-veeri, et äkki teeks ilupildid paar nädalat enne pulmi, sest pulmapäeval on nii kui nii ülikiire ja et kuna meil on veel väikesed lapsed ka ja... Gabriela võttis mõttest kohe vedu, et muidugi teeme sellise pikema sessiooni, et sõidame paariks päevaks Eesti ringreisile ja siis selle käigus teeme pilti ka.

Kuna meie pulmariided olid sellised veidi mõisalikud, siis leppisingi kokku ühe renoveeritud mõisa ja ühe hästi räämas mõisa omanikuga, et jõuame oma tripiga nende juurde ning teeme seal veidi pilti. Esmalt aga otsustasime esimese sessiooni teha oma kodutänavas.

Reis kujunes ülimalt toredaks ja pilte sai tehtud mitu tuhat... Tänases postituses näitan aga seda, kuidas me oleme nüüd viis aastat oma pulma-aastapäeval Lepiku tänavas uue foto teinud ning kuidas endalegi ootamatult on meie pere märgatavalt suurenenud. Toredaks lisakirsiks meie tordil on kujunenud see, et lisaks meile endale oleme pildile võtnud ka mõne oma just valmis saanud mööblitüki. Aga mis ma siin lobisen, vaadake ise!

2011

2012

2013

2014

2015

2016