Totaalne muutumine: magamistoa eri 2

Lisan siia pilte magamistoast ka teise nurga alt. Selgituseks selle klaasakendega ukse kohta, et tegemist oli vana uksega, kus alumine osa oli kaetud vineeriga ning ülemine osa oli asendatud klaasidega. Võtsime sellelt värvi maha, kuid no ei tundunud õige. Õnneks saime selle vahetada hoovist leitud ukse vastu.



Magamistoa mööbel pärineb Mööbliaidast. Minu suur lemmik on see riidekapp, kuhu mahub tõesti palju. Samas toonis võrevoodi leidsin aga osta.ee-st. See on käsitsi tehtud ning ostuga anti kaasa kõik vajalik alates alumisest mahukast sahtlist kuni ilukardinani välja.


Kui teile viimast fotot vaadates (autor Kaido Haagen) tundub, et objektiiv on fotot moonutanud ning seinad tunduvad kahtlaselt vale nurga all, siis tegelikult nii see oligi: kuna maja külgsein oli nurga all, siis pole nendes tubades ühtegi täisnurka.

Totaalne muutumine: magamistoa eri 1

Magamistoast olen kirjutanud juba mitme nurga alt: kuidas me sellise uhke lae saime, kuidas aknaid taastasime ning kuidas ahjud kenaks ja valgeks said. Panen nüüd siis pilte ka juurde.

Magamistoast kujunes umbes kümneks kuuks restaureerimistöökoda, kus nagu järgmiselt pildilt näha on, taastati vanu aknaid, uksi ja liiste. Pärast enam kui poolt aastat remontimist ja renoveerimist seadsin end sisse elutoas. Kui ma hommikul ärkasin, siis olid töömehed juba tagumise ukse kaudu sisse tulnud, ahju ära kütnud ning tegutsesid usinalt.





Piltidelt on näha, et magamistuppa sai lisakütteallikaks pandud soojuspump (sest lõpmatuseni ei jagu seda luksust, et sul mõni töömees enne ärkamist ahju ära kütab). Kasu oli pumbast ka palaval suvel, kui kasutasime seda konditsioneerina.

Seintele sai pandud tahveldus ning mulle meeldis see väga. Mugav oli ka, sest servadele oli hea toetada näiteks teetassi.

Lisaks meeldis mulle põrand, mis sai erinevalt elutoast lakitud tunduvalt tugevama lakiga ning mis pärast hakkas pärast kenasti läikima ning läks mitu tooni tumedamaks.

Totaalne muutumine: köögi eri 1

Nii nagu ma juba kirjutasin, sai meie eelmise kodu algsest köögist hoopis vannituba. Köök oli planeeritud elutoa ühte seina. Kuna elasin üksi ning kodus söögitegemiseks aega polnud, siis koosnes mu köök külmikust, suurest eestiaegsest puhvetist, nõudepesumasinast ja peeglilauast, mille peal oli üksik pliidiraud. Sellest piisas mulle täiesti. Kahjuks pole mul sellest kooslusest ühtegi pilti.



Ühtäkki aga oli meie perre sündimas uus ilmakodanik ning tekkis vajadus päris köögi järele. Olin juba mõnda aega tahtnud endale valget kõrgläikelist kööki. Selle ma ka sain, aga juba meie uude koju (veidi veel kannatust, varsti jõuan oma juttudega niikaugele ka :).

Seniks aga kui meie uus kodu alles hakkas vormi võtma, oli meil siiski vähemalt pooleks aastaks vaja kraanikausiga kööki. Leidsin juhslikult ühe Poola komplekti, mis oli ka läikega (kuigi tumepruun) ja tagant järele vaadates tundub mulle, et see sobis sinna interjööri paremini kui see valge.


Meile toodi mitu kasti detaile ning pärast väikest pusimist saime ta kokku. Loomulikult oleks see olnud kõvasti raskem, kui kass poleks terve aja oma nõu ja jõuga abis olnud. Tegime talle selle tarbeks spetsiaalse kättvoogi.


Juurde ostsime segisti ja kraanikausi ning ühes tükis tööpinna, sest originaalis koosnes see kolmest osast. Ühte alumisse kappi integreerisime nõudepesu- masina ning kapi põhja sisse süvistasime valgustid. Kogu see lõbu läks maksma vähem kui 10 000 krooni, nii et minu arvates selle summa eest sai kööki rohkem kui küll.

Pildi pealt hästi ei paista, aga tegelikult läks kapirivi veel ka ahju tagant edasi ja kuna see tuba oli asümmeet- riline, siis tuli äärmised kapid täpselt seina järgi paika panna.

Lõppu üks fotomeenutus köögi avapeost, kus sai tehtud sushit Eesti moodi.

Totaalne muutumine: elutoa eri 2

Totaalne muutumine: elutoa eri 1

Totaalne muutumine: akende eri

Kui on midagi, millega ma meie eelmise kodu remonti planeerides puuse panin, siis olid need aknad. Olin ka varem akende taastamisega kokku puutunud ning seetõttu mõtlesin, et mis need neli topeltakent siis ära ei ole? Olid ikka küll.


Nagu te juuresolevalt pildilt näha võite, olid nad mitte lihtsalt halvas, vaid lausa väga halvas seisus. Suur pluss oli see, et leidsime tühjast hoovimajast suure hulga aknajäänuseid, mis ilmselt olid kuulunud meie kõrvalkorterile. Sealt saime puuduvaid klaase ning muid detaile.

Esmalt eemal- dasime klaasidelt kiti ja raamidelt puhuriga vanad värvikihid. Siis hakkas taastamis- protsess - paikamine ja pahteldamine, klaasid uuesti ette, kittimine ning viis kihti linaõlivärvi. Kunagi arvutasin välja, et ainuüksi kittimismeetreid tuli mul kõvasti üle saja...

Kõik see võttis uskumatult palju aega. Kuud muudkui läksid, aga toas oli ikka akna- taastamis- töökoda. Klaas kippus katki minema ikka viimase haamrilöögi peale ning vahepeal alanud sügis venitas linaõlivärvi kuivamise viie päeva peale. Järgmisel pildil ongi näha hetk meie töökojast, kõrvuti vanad ja juba värvikihi peale saanud aknaruudud. Vasakul püsti on põrandaliistud, millelt sai samuti puhuriga vana värv maha võetud, korda tehtud ning tagasi pandud.

Oma kurvastuseks avastasin, et ega mul ühtegi ilusat pilti spetsiaalselt akendest tehtud polegi. Siin on viimane foto, mille enne välja kolimist tegin ning siin on kõik elutoa aknad peal.

Nii need vanad asjad otsa saavad

Minu viimased postitused uste taastamise kohta tõid mulle meelde ühe kolme aasta taguse loo.

Jalutasime Tartus Supilinnas läbi Lepiku tänava ja nägime, et ühe maja juures oli suur prügikonteiner, milles olid vanad uksed.

Juhuslikult oli seal kõrval ka uste omanik, kes rääkis meile pikalt sellest, kuidas uute ostmine on tükkmaad odavam kui vanade taastamine.

Mina omalt poolt rääkisin talle, kuidas me tegime kunagi söögilaua sellisest uksest. Naine sai selle jutu peale päris pahaseks ja saatis meid minema.

Juba tookord oli mul neist ustest kahju. Ning kui ma oleks teadnud, et kolm aastat hiljem elan ma samal tänaval ja korteris, kus samuti on kõik originaaluksed ära visatud, oleks mul olnud veel rohkem kahju.

Totaalne muutumine: ukse eri 2

On päris tavaline, et veneaegsete "remontimiste" käigus on enamik majade originaaldetaile kas ära rikutud või hävinenud.






Meie eelmise kodu koridoriukse puhul aga oli meil usinast kodukaunistajast isegi abi. Ta oli tõenäoliselt soojustamise eesmärgil ukse papiga üle löönud ja tänu sellele oli uks päris hästi säilinud.







Ühelt poolt eemaldasime papi ning teiselt poolt mingi porolooniga vakstulaadse katte ning sealt alt koorus välja kena uks.

Totaalne muutumine: põranda eri 1

See on suur vedamine, kui ostad vanasse majja korteri ning siis avastad saepuru- plaatide alt aastakümneid vana, kuid täiesti taastatava põranda. Meiega just nii juhtuski.

Esmalt võtsime puhuriga vanad värvikihid maha. Seejärel kaks päeva lõputuna tundunud lihvimist (see on täiesti uskumatu, kui kõva häält võib teha üks lihvimismasin!) ning saimegi ta kätte!

Lakkisime põranda mattlakiga, kuid ilmselt oleksime pidanud kasutama mõnd tugevamat lakki, sest viimasel pildil petlikult rahulik kass, suutis sinna siiski kriimud sisse kimada.

Totaalne muutumine: ukse eri 1

Selle ukse leidsime me hoovist puukuuri äärest räästa alt. Oli lihtsalt suur vedamine, et seda polnud keegi ära kütnud või prügikasti visanud. Pildil tundub ta veel üsnagi viisakas, kuid tegelikult oli teiselt küljelt suur tükk väljas ja veekahjustused peale selle.

Ust asusid taastama kaks töömeest, kes olid tegelikult tulnud vaid seinu värvima. Siis aga selgus, et üks neist on mitu aastat Tallinna vanalinnas restaureerimisega tegelenud ning tööd jätkus neile mitmeks kuuks...

Ustelt võeti värv maha, paigati puuduvad osad ning värviti linaõlivärviga. Taastamine võttis aega nädalaid, kuid tulemus oli seda väärt.

Sula tuli suure pauguga

Kõik algas mõnemagnituudilise majavärinaga, siis käis kõva pauk ja seejärel tuli vaikus. Piilusin kardina vahelt, mis toimub - meie katuselt sadas alla mitu tonni niiskusest raskeks muutunud lund, mis virutas kõveraks naabri aia.

Pärast kaevetöid õnnestus aed vabastada ning tagasi sirgeks painutada.






Hoovi pool meil lumetõkkeid pole ning nii võis laupäeval paar tundi näha ka sellist lumelonti, mis lõpuks pidi siiski raskusjõule alla vanduma.

Meie kodust sai fotostuudio

Tuleb siiski tunnistada, et minu roll fotostuudio ehitamisel oli marginaalne. Mina astusin vaid üles modelli stilistina. Kui aga tahad täpsemalt teada, kuidas "joota 47kOhm takisti ja 0,1uF kondensaator paralleelis välgu vooluringile" ehk kuidas ehitada softboxe, siis loe SIIT.

Õpetus sellest, kuidas saada tasuta marmor- või graniitpõrand

Kui hakkasime eelmise suve alguses wc ja vannitoa põrandat planeerima, oli masu juba ammu kohal. Käisin plaadipoodides vaatamas enam kui 1000-kroonise ruutmeetrihinnaga marmorplaate ja sain ise ka aru, et seda 15 000 lisakrooni kuskilt võtta polnud.

Kui aga raha eest ei saa, siis tasuta ikka saab. Nimelt on kivifirmadel suures koguses ülejääke (näiteks augud mis köögitööpinna sisse kraanikausi jaoks lõigatakse) ja need visatakse lihtsalt ära. Üks ettevõte pillub suured konteineritäied lihtsalt sohu. Misasja?, oli ka minu mõte, kui ma kuulsin, kui palju täiesti kasutamiskõlblikke ja ilusaid tükke ära visatakse.

Ühesõnaga leidsime tuttava skulptori juhendamisel ühe konteineri, kust võis endale täiesti tasuta marmori või graniiditükke võtta. Neid oli igas paksuses - meie muidugi otsustasime kogukamate ehk siis 3 cm paksuste kasuks.

Auto meile aitäh ei öelnud, kui nädalate kaupa paarisajakilose noosiga kodu poole sõitsime. Ja mees ka pärast kurtis, et oma poolteist tonni kive sai küll tuppa üles tassitud.

Siis alles õige rõõm algas, sest kuna kivid olid täksitud servadega, tuli nende küljed sirgeks lõigata. Selles töös osutus parimaks teemantketas, mis lõikab ka armeeritud betooni. Meil oli ühest toast tehtud kivitöökoda, kus siis läbilõikava saekisa taustal, imepeene ja kõikekatva kivitolmu all vormusid tükid meie mosaiikpõranda tarbeks.

Varsti selgus tõsiasi, et kive oli ikka puudu... Meie doonorkonteiner aga enam ei täitunud. Vaatasin netist välja veel ühe kivimüügiga tegeleva ettevõtte ning läksin kohapeale asja uurima. Müügijuht kuulas mu ära ning asus innustunult tegutsema - ah et oleks vaja heledaid ja tumedaid kive, kui pakse ja kui suuri vaja oleks? Mõne minutiga oli ta lasknud töömeestel minu ette vedada kolm jäägikonteinerit ning suure euroaluse, kuhu siis võisin oma äranägemise järgi endale meeldivaid kive kokku korjata.

Olin lahkusest meeldivalt üllatunud ning saime vajaliku koguse vaevata täis.

Paar kuud kivide kogumist, tassimist ning nädalajagu lõikamist ja oligi aeg hakata mustrit laduma. Kuna suuremad kivid oli tõelised lahmakad, mida ma ei jõudnud isegi nihutada, rääkimata tõstmisest, siis võttis see oma aja. Toitsin oma paarikuise poisi ära, saatsin sõbrannaga edasi õue jalutama ning ladusin järgmised kaks tundi. Nii need päevad läksid, kuid tehtud me ta saime.

Seejärel tuli kivid ruutmeetriste osade kaupa õiges asetuses ära korjata, et põrandale segukiht panna ning siis sama mustriga tagasi laduda. Kõrgete vuugivahede täitmisel (sest kivide paksus oli 3 cm) osutus heaks abimeheks tordiprits.

Aega ja vaeva võttis põrand tõesti palju, kuid minu arvates on tulemus seda väärt, sest ise tehtud asi on ikka kõige ilusam. Meie kartus, et paksust kivikihist ei tule põrandaküte läbi osutus asjatuks ning põrand on mõnusalt soe.