Tore tunnustus

Täna hommikul olin meeldivalt üllatunud, kui minu kirjakasti jõudis teade sellest, et olen pälvinud Krentu tunnustuse. Ja seda toredam, et mind kiitis inimene, kelle töid ma ise alati imetlen. Kui ma käin riidepoes, siis ei leia ma sealt endale kunagi midagi põnevat, kuid iga kord kui ma Krentu käsitööblogisse satun, pean kadedusega nentima, et mul oleks kohe hädasti vaja kõiki tema tehtud imeilusaid asju!

Tunnustusega käib kaasas ka kohustus vastata järgmistele küsimustele ning siit mu vastused tulevad:

1. Millal alustasid oma blogiga?
Ma olen bloginud alates 2006. aastast, kuid remondiblogi alustasin 2009. aasta kevadel, kui otsustasime osta endale uue kodu Supilinna.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Siin blogis on jutud põhiliselt sellest, kuidas kahest päris halvas seisus korterist on aegamisi saanud/saamas meie kodu. Olen remondi ajal pidevalt pilti teinud ning kui midagi valmis saab, siis näitan teistele ka. Püüan oma juttudega innustada teisi omasuguseid kodukaunistajaid. Selleks, et teha mõnusat kodu, ei pea üldse väga andekas ega ülemäära rikas olema. Vahel aitab lihtsalt heast ideest.

Minu üllatuseks on blogile tekkinud hulganisti lugejaid ning ma saan lugejakirju konkreetsete ehitusalaste küsimustega. Mina siis kui "suur remondiasjatundja" püüan neile vastata. Tänan ka tähelepanelikke lugejaid, kes vahel on mulle teada andnud, kui kuskil on müügis mõni minu koju sobiv asi. Näiteks just nii sain ma koridori selle kauaigatsetud Estiko retrolambi.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei tea, kas see blogi nüüd just väga eriline on, aga peamiselt on mulle silma jäänud sisustusblogid, kuhu on kogutud pildid teiste kenadest elamistest. Mina aga kirjutan vaid enda kodu kohta.

Kui keegi teab veel mõnda huvitavat remondiblogi, siis ma oleks väga tänulik, kui viite selle kohta kommentaaridesse jätaksite.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kui meie eelmisest kodust sisustusajakirja artiklit tehti, siis pakkusin praeguste piltide juurde kontrastiks jäädvustusi ka sellest, kuidas see korter enne välja nägi. Kahjuks oli loo formaat selline, et vanad pildid sinna ei sobinud. Mulle endale aga meeldib ajakirjades just see, kui on näidatud muutumist, kus lootusetust kohast on tehtud imeilus elamine. Mul oli arvutis sadu remondifotosid ning mõtlesin, et kui nende muudatuste jäädvustamine mulle nii palju huvi pakub, äkki see meeldib teistele ka.

5. Mida tahad oma blogis muuta?
Ma suurt midagi ei muudaks, aga aega võiks kindlasti rohkem olla. Näiteks meie köök on meid teeninud juba poolteist aastat, aga kirjutanud ma sellest ikka veel ei ole! Minu põhiline kirjutamisaeg kulub meie pereelust rääkivale kinnisele blogile, kus püüan kirjutada nii, et ikka nalja ka saaks. Remondiblogi on selle kõrval häbematult tõsine. Pean püüdma ennast parandada, aga samas, mis nalja sa ikka viskad, kui remondimees arvab, et on oma kopsimisega lae sisse augu teinud või päev pärast notaritehingut avastad, et lepinguga tuli tasuta kaasa ka maja püsielanik - vamm.

Selle austusväärse tiitli annan edasi enda lemmikblogidele:
1. Krista Kõivu blogi - kui imetlen tema kolme imearmast tütart, siis olen kindel, et mul peab ka vähemalt kolm last olema! Kui elan kaasa tema kodu renoveerimisele, siis mõtlen, et võibolla peaks ikka ise ka kunagi maja ehitama ning kui ma vaatan tema tehtud fotosid, siis mõtlen ma iga kord kadedusega, miks minust keegi nii lahedaid pilte ei tee?!

2.Lisette ja Ralf kasvatavad ema - autoriks minu kursaõde Anu, kes seoses laste tavapäraste talviste haiguste tõttu on viimasel ajal tituleerinud end Laatsareti Häälekandja peatoimejaks. Nagu viimane näide tabavalt paljastab, ei ole ta sellest hoolimata kaotanud oma tervet mõistust ning nauditavat huumorisoont.

3. Disainimaja blogi - tänuväärt varamu kõigile isetegijatele - siit leiab palju nutikaid näiteid sellest, kuidas vanast saab uus. Juurde veel pilguheite Eesti ilusatesse kodudesse, retsepte, portreelugusid jpm.

4. Hanna Korsari blogi - iga kleit on nii imeline, et hing jääb kinni! Kui ma oleks printsess, siis Hanna oleks kindlasti minu õukonna peakostüümikunstnik.

5. Plahvatus makaronitehases - minu kõige uuem blogiavastus. Superstiilsed retrohõngulised fotojäädvustused elust enesest. Sinna pildi sisse ma läheks!

Tegin ise lambi vol 2

Mõned nädalad tagasi kukkus meie elutoa suur lamp alla ja läks täiesti katki. Minu teooria järgi kukkus ta alla seepärast, et töömehed kopsisid meie pea kohal nii kohutavalt kaua, et lõpuks targem andis järele. Oliveri arvates oli aga põhjus selles, et ma olin ta ehitanud vana ja rabeda lambi peale, mis lisaraskusele vastu ei pidanud.

Tegelikult oli mul hea meel, sest nüüd tekkis suurepärane võimalus uus lamp meisterdada. Mul oligi juba netist välja vaadatud selline tore moodulsüsteem nagu IQlight, mida on toodetud juba pea 40 aastat ning otsustasin järele proovida.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, kust saada sobivat materjali. Leidsin ühe veebilehe, kus usinad isemeisterdajad jagasid vajalikke näpunäiteid. Seal näiteks soovitati taaskasutada USA-s müüdavaid piimakanistreid, kuid meil teatavasti müüakse piima kottides ning need ei sobi. Veel oleks loosi läinud pehmemad lõikelauad, taldrikualused või kasvõi mapikaaned, kuid kuna mul midagi sobivat niis suures koguses taaskasutamiseks ei olnud, siis otsustasin osta valmis plastiku.

Tartu külje all tegutseb selline ettevõte nagu Tööstusplast ning sinna ma ka oma sammud seadsin. Materjavalik oli suur ning akrüüli oleks sealt saanud igas värvitoonis. See aga lambi jaoks ei sobi, sest on painutamiseks liiga jäik. Mina tahtsin valget polükarbonaati, kuid seda oli saadaval vaid läbipaistvana. Kuna ma aga juba nii kaugele kohale olin sõitnud, siis leppisin sellegagi. Minu meeldivaks üllatuseks selgus aga, et see materjal on kaetud mõlemalt poolt valge kaitsekilega ning see tekitas just minu soovitud valge värvuse.

Kõrgelt lae alt upitas tõstuk mulle vajaliku plaadi alla ning varsti sõitsingi õnnelikult koju 2x2,5-meetrise ja 1 mm-paksuse plastikurulliga.

Mu rõõm oli aga üürike, sest kui ma olin oma printsessikäekestega esimese tüki välja lõiganud, siis sain ma aru, et lambi jagu ma neid küll lõigata ei jaksa. Materjal sai meelega ostetud suhteliselt paks, et sellest saaks teha võimalikult suure lambi.

Mul ei jäänud üle muud, kui teha diili Oliveriga, et tema need välja lõikaks. Mis tal muud üle jäi. Kui ta siis hakkas süüvima, et kuidas see lamp kokku käib, siis selgus, et ma olin oma lihtsameelsuses teinud väikese valearvestuse. Ma olin arvanud, et lõikan nii palju detaile, kui plaat välja annab ning panen neist siis ümmarguse lambi kokku.

Tegelikult aga sai ümmargust lampi teha vaid 30-st detailist ning järgmisena alles 120-st (valikuvõimalusi vaata siit). Meil oli aga materjali vaid 50 jagu. Nii siis pidingi leppima suhteliselt väikese lõpptulemusega.

Ümmarguse lambi kokkupanek käis nii, et esmalt tuli moodustada viiesed ringid ning need siis omavahel ühendada. Lambi kodulehel on põhjalik juhend, nii et kui kaasa mõelda või kui on kodus varnast võtta üks mõtlev mees, siis probleeme ei tohiks tekkida.

Kui tükid said kokku pandud, siis võtsin neilt ära pealmise kaitsekile, mistõttu jäi lamp kenasti läikiv. Kui kedagi peaks huvitama, et mis kujund neist tükkidest kokku tuli, siis õige vastus on inglise keeles: rhombic triacontahedron.

Kui teha iga detail A4-suurusega, siis tuleb 30 tükist koosnev lamp ümbermõõduga 1,5 meetrit. See on tegelikult suhteliselt väike ning sobib hästi väiksemasse ruumi.

Kuna meie elutuba on suhteliselt suur ja kõrge laega, siis loomulikult ma veel tulemusega rahule ei jäänud ja nüüd on meil juba plaanis samas stiilis aga poole suurem valgusti.

Ning Oliveri suureks rõõmuks selgus, et selsamal plastifirmal on olemas ka frees, mis selle lõikustöö mõne sekundiga ning täiesti veatult meie eest ära teeb.

Tartu Maraton toimus tänu meile ehk kuidas me pööningut soojustasime

Töömees mu pea kohalt pööningult helistas mulle, et noh, sul kukkus lagi sisse jah?
Mismõttes?!!! Hiilisin vaikselt ühest toast teise, püüdes ära tabada hetke, mil lagi mu lömastab. Esimese hooga ma auku õnneks ei leidnud ning vastasin, et ei kukkunud vist.
Töömees selle peale, et sa teed nalja jah? Temal igal juhul alt valgus paistab.
Mis nalja? Ma lootsin südamest, et ta teeb ise nalja, sest kohe kuidagi ei tahtnud hakata lage lappima.

Lähemal uurimisel selgus, et töömeeste tegevus oli vannitoa vana lae küljest krohvitüki lahti põrutanud. Kuna meil on seal topeltlagi, sest vahel on ventilatsioonitorud, siis õnneks toast midagi katki ei olnud.

Et mida need mehed meil seal pööningul kondasid? Nad nimelt tulid korteri laepealset tselluvillaga soojustama. Enne aga paigaldasid põrandalaagid, et kui hiljem tekib soov pööning välja ehitada, siis ei tuleks kogu soojustust kokku koguda ning tagasi panna.

Ajastus oli muidugi super - tööd algasid siis, kui päeval näitas termomeeter -20 ning öösel pea 30 külmakraadi. Ennustasin, et kindlasti võtavad nad vana soojustuse maha ja lähevad siis materjali ostma. Kahjuks ma ei eksinud...

Elu soojustamata magamistoas nägi meil välja nii: kaks radiaatorit oli keeratud maksimumi peale (+38) ning ahi oli tulikuum, aga toas õnnestus maksimaalselt saavutada vaid 18 soojakraadi. See oli siis meie tagasihoidlik panus Tartu välistemperatuurile, et Tartu Maraton saaks ikka toimuda.

Pärast kaht nädalat, kui need talve kõige külmemad ilmad läbi hakkasid saama, said ka mehed oma tööga ühele poole. Kui siis läksime enne lõpparve tasumist villa paksust üle mõõtma, selgus, et soojustuskihi paksus oli 10 cm võrra soovitust väiksem! Ma olingi umbes nii arvestanud, ütles villamees. Ja lisas, et uuesti Tartusse tal niipea asja ei ole. Loomulikult me teist osa summast ei maksnud, sest muidu tõenäoliselt me seda meest rohkem ei näe.

Kui nüüd tekkis küsimus, et miks me just sellised venivillemid seda tööd tegema valisime, siis fakt on see, et minu välja saadetud pea kümnele hinnapäringukirjale ei vastanud mitte ükski firma. Nii et soovitus ettevõtlikele – hakake tegelema puhurvillaga, suhelge oma klientidega ning tööst teil juba puudu ei tule.

Ja lõpetuseks, et kas siis on ka nüüd soojem? On-on. Radiaatorid keerasime magamistoas kohe nulli ning vaid ahjusoojast piisab täiesti. Esialgu ei saanud arugi, et miks on olemine teistsugune. Aga siis jõudis pärale, et tuba on soe. Ja soovituseks targematele, kes õpivad teiste vigadest – soojustage ikka soojal ajal!

Totaalne muutumine: elutoa põranda eri

Paraku alati ei lähe nii hästi, et võtad veneaegsed põrandaplaadid üles ning alt tuleb välja saja-aastane laudpõrand. Pigem tuli meil siin Supilinnas välja see, et kõik vana on omadega läbi ning seda tuleb kõvasti putitada.

Labida panid töömehed keset põrandat pärast seda, kui üks neist oli juba poole jalaga naabri juures väljas.

Varsti oli kogu põrand lahti võetud ning meil oli naabriga kahe peale tore korter läbi kahe korruse. Kusjuures, meie elutoa all oli just see tuba, kuhu naaber plaanis lähiajal sisse hakata kolima. Ütleme nii, et kolimine veidi viibis...

Õnneks töömehed tundsid oma ametit ning oskasid talad ära parandada ja põranda tagasi tekitada. Kuigi mul on alati see hirm, et mis siis, kui nad äkki poole töö pealt ära lähevad.

Mina oleks esimese mõttena tahtnud laudpõrandat, kuid Oliver on põhimõtteline puitpõranda vastane, sest väidetavalt kaovad kõik kruvid kohe põrandavahedesse ära. Ja kui kass võtab nõuks toidu suust välja lasta, siis ikka sinna neetud vahedesse.

Seetõttu otsustasime otsida midagi siledat, hästi hooldatavat ning soovitatavalt valget ja läikivat. Kahjuks vanasse pidevalt liikuvasse majja epopõrandat valada ei saa.

Nii jõudsime lõpuks minu jaoks esialgu täiesti vastuvõetamatuna tundunud laminaatparketini. Hind oli soodne, paigaldamine lihtne ning ei ühtegi vahet, kuhu oma logisevaid kruve kaotada.

Kui parkett oli kohal, siis ladusime toanurka prooviks väikese näidise ning lasime testgrupil põranda sobilikkust hinnata. Kiideti heaks.

Nüüd oleme juba poolteist aastat selle põrandaga elanud ning oleme igati rahul. See on kergesti hooldatav ning meie rõõmuks ta isegi läigib.

Ehitasime maja

Samal ajal, kui mina sain endale kõigest uue külmkapi, sai Karl endale terve maja! Ehk et tegime külmkapi pakendist Karlile mängumaja.

Kaunistasin seda kodus leiduvate vahenditega. Põrandale panin Karli toast üle jäänud vaibatüki ning kardinad tegin käekotivoodrist.

Karlile ja tema sõbrale Tormile pakkus majas kõige rohkem huvi kardinate toimimissüsteem. Kinnitasin need seinale takjakrõpsudega ning poiste põhimäng oligi kardinate seinalt rebimine ja tagasipanek.

Päeva lõpuks oli huvi uue maja vastu raugenud ning nagu ikka, sai lõpuks maja endale meie kodu kõige tähtsam nina ehk kass.

Joonistasin kapi sisse mõõdupuu

Kuna mulle meeldib statistikat teha ning ka minu lapse- põlvekodus oli kapp, kuhu sai iga aasta pikkusejutt tõmmatud, siis otsustasin Karli vastvalminud seinakapi uksele ühe mõõdupuu teha.

Paari seinamaalinguga on minust saanud juba kogenud joonistaja, nii et vaatasin Jussikese raamatust ära, missuguse linnukese joonistan ning ei viitsinud selle väikese pildi pärast projektorit käima pannagi.

Esialgu sai linnuke tumedam, aga kuna puu tuli nii hele, siis tegin linnule valged täpid peale ja tuunisin ta heledamaks. Võra ei pidanud ka üldse roosa tulema, aga kuna ma ei viitsinud pintslit ära pesta, siis sai see valge asemel roosakas ja nii meeldiski mulle rohkem.

Totaalne muutumine: Karli kapi eri

Meie poja Karli toa nurgas seisis üks vana ahi, mida oli tema asukoha tõttu suhteliselt ebamugav kütta. Kuna mind ei võlunud perspektiiv sellest, et pean kütma viit kütteallikat, siis sai see välja lõhutud.

Ahjukivid leidsid oma uue elu mu sõbranna köögiseinas. Meie aga lasime tekkinud augu kinni ehitada. Roomatt alla ning krohv-pahtel-värv peale.

Umbes pool aastat oli see lihtsalt üks valge nurk, kus asus Karli mänguasjakast. Kuna mingi hetk hakkas tunduma, et väikese õe tulekust pole enam pääsu, aga samas kõik riidekapid on juba täis, siis tuli ruttu valmis ehitada Karli toa riide- ja mänguasjakapp.

Kapiuksed tegi Oliver 15mm vineerist, muu on liimpuidust. Sahtliboksid aga ostis meile juba tuttavast furnituuripoest Tartus Sõbra tänaval. Kõrvalt vaadates kapi ehitamine keeruline ei olnud, kui mitte arvestada seda, et ühe käega tuli pidevalt kinni hoida üht noort asjapulka, kes tahtis pidevalt abiks olla.

Otsustasime, et kuna seinad on isegi kirjud, siis kapi teeme võimalikult tagasihoidliku. Kapp on hästi sügav ja seetõttu mahub sinna päris palju asju. Ta on nii kõrge, et ülemistelt riiulitelt mina asju kätte ei saa, kuid sellest pole midagi, sest sinna on hoiustatud riided, mida läheb vaja alles mõne aja pärast.

Kapil ühtegi linki ei ole. Keskmine uks seisab kõvasti kinni takjapaela ehk siis teibitava krõpsu abil ja seda selleks, et Karl sinna ligi ei pääseks ning iga päev oma riideid põrandale või mänguasjakasti ei sorteeriks.

Tema mängimise tarbeks on tehtud alla suur mänguasjasahtel, mis osutus nii mahukaks, et sinna lähevad sisse kõik tema lelud.

Loomulikult kui kapp valmis sai, siis Karli ei huvitanud karvavõrdki need mänguasjad selles alumises sahtlis. Tema põhimäng oli see, et tõmbas alumise korvi välja, võttis sealt pealmised püksid, siis pani korvi kinni, tõmbas mänguasjasahtli lahti ning pani püksid sinna. Siis jälle sahtel kinni ning uute pükste järele. Õnneks mängis ta seda mängu pärast tagurpidi ka ehk et kõik püksid (koos mõne mänguasjalisandiga) said oma õigesse kohta tagasi.

Mis joonistus see kapiuksel on, saab täpsemalt lugeda SIIT.

Uusaastatervitus!

Esmalt soovin tervitada kõiki selle blogi lugejaid! Suur tänu asjalike kommentaaride ning sündantsoojendavate kirjade eest!

Pidin ära kustutama rubriigi "ostan", sest tänu tähelepanelikele lugejatele olen kõik vajaliku saanud endale soetada. Müügirubriikigi on alles jäänud vaid paar asja ning kauaks enam neidki on.

Uus aasta tuli meie perre igati eriliselt, sest nüüd on meil lisaks suurele pojale ka imetore tütar Teele.

Temaga oli selline kokkulepe, et ta võib sündida siis, kui Oliver on Karli toa suure riidekapi valmis saanud, sest muidu lihtsalt polnud tüdruku garderoobi kuskile valmis panna.

Oliver kruvis vana-aasta õhtul viimased sahtlid kappi ning kui neiu nägi, et vanemad on teleri ees kohad sisse võtnud (järelikult laisklevad niisama), siis asutas end tulekule. Ning 01.01.11 varahommikul koos ilutulestikuga ta tuligi!

Uuest kapist kirjutan aga juba järmises postituses.

Foto autor: Iris Kivisalu

Tegin teise jõulukuuse veel

Kuna ma ei suutnud otsustada, missugust jõulukuuske teha, siis tegin teise veel. See on valmistatud umbes 70 valgest tassialusest, millest ma kunagi suvel tahtsin lampi teha.

Mõtlesin, et olen hästi kaval ja teen puu nii kõrgele, et laps kätte ei saaks. Ja lootsin ka seda, et kuna ta on valge, siis äkki laps ei panegi tähele. Nii kui noormees pärast lõunauinakut tõusis, siis esimese asjana kimas ta seina äärde ning asus kuuske alla tirima.

Kuna olin alumised tükid pannud siiski liiga madalale ja ajanud niidi otsa (et oleks hea ühes tükis alla tõmmata), siis polnud see eriline vaev. Õnneks on nüüd kuusk oma uudsuse kaotanud ja seisab rahus meil seina peal. Kuigi pildi järgi ta nii suur ei tundugi, siis tegelikult on ta kaks meetrit kõrge.

Tekk valmis!

Paar kuud tagasi ma kuulutasin, et ostsin poolmuidu kasutatud riiete poest sadakond heegeldatud tükki. Ning nüüd võin uhkusega teatada, et juba mõni aeg tagasi sain nendest ka teki kokku.

Käsitöö tegemise käigus avastasin ma mitu asja. Esiteks seda, et samal ajal kui ma õhtul enam midagi teha ei viitsi ja tühjal pilgul televiisorit vaatan, siis võin hoopis telerit kuulata ja samal ajal heegeldada ning meelde tuli ka see, et heegeldamine läheb väga kiiresti edasi ning pole üldse raske.

Mul oli muidugi ka abiline, kes oma rasket pead kera peale toetas ja kui lõng maha kukkus, siis seda hoolsalt mööda põrandat taga ajas.

Kuna tükid olid erineva suurusega, siis pea pooled heegeldasin ühe rea võrra laiemaks. Oliver tegi mulle ka spetsiaalse raami, kus neid ühte mõõtu venitasin. Päris ruudukujuliseks nad siiski ei läinud, nii et pidin äärde ka pitsi tegema. Muster oli originaalis see, kuid ma otsustasin teha ta kahe värviga, et oleks huvitavam heegeldada.

Esialgu plaanisin ruutude sisse ka lilli heegeldada ning tegin neid mitu tükki ka valmis, kuid panin prooviks ainult ühe ning ma ei tea, kas see midagi juurde annab ning kas ongi mõtet teisi panna.

Sel ajal, kui mina teki all ei leba, saab seda väga edukalt ka peidukohana kasutada.

Nii et mu missioon sai täidetud - nüüd on mul soe villane tekk, mida õhtul diivanil endale peale võtta, kuid kuidagi imelik on niisama lebada. Selline tunne on, et peaks ikka mingit käsitööd ka tegema.

Tegin endale jõulukuuse vol 1

Kuna ma olin näinud, kuidas käitub mu laps, kui temaga samas ruumis on ehitud jõulupuu ning tean sedagi, et ka meie kass ei ole just oma liigi kõige nutikam esindaja, siis oli selge, et sel aastal me päris kuuske tuppa ei too.

Just seetõttu otsustasingi ise kuuseteo ette võtta. Ühes tavalises kodus leidub ikka kleeplint, käärid, jõuluehteid ning mõni enam kui meetrikõrgune veel pakendis lõuend. Nii ka minul.

Nendest kodustest vahenditest kleepisingi kokku meie selleaastase jõulukuuse. Lihtsalt kinnitasin ehtekee paari teibiga lõuendi külge. Valmis kuuse panin kapi otsa, nii et laps seda kätte ei saaks ja kõik on hästi.

Pildil paistev ümmargune kera on meie laelambi vari, mis lõuendit katva kile pealt peegeldab.

Kuna mul oli üks lõuend veel ja ehteid ka, siis mõtlesin, et teen kaks pilti. Kuna päkapikumüts mu joonistusoskuste sisse ei mahu, siis tuli sellest selline veidi modernsem teos.

Abiks algajale uksetegijale ehk kuidas klaas ukse sisse saab?

Oliveril sai teine wc-vannitoa uks valmis ning tulles vastu paljudele huvilistele, siis jagab ta hea meelega teiegagi oma õpetust sellest, kuidas ukse sisse klaas panna.

Kui klaasiaugud on ukse sisse tehtud, siis tuleks kitsast kolmekihilisest vineerist lõigata iga klaasi jaoks kaks liistu. Kui ühele poole on liist ära paigaldatud, siis tuleks klaasi paremaks kinnitamiseks lasta silikooni.

Seejärel paigaldada klaas ning panna paika ka teine liist. Kindlasti tuleks haamri kriimustuste eest klaasi kaitsta, näiteks papitükiga.

Seejärel tuleks liistu kõrgemad otsad liivapaberiga ära lihvida ning


uks tisleripahtliga ära pahteldada. Polnud ju nii raske?

Esimest osa ukseteost saab lugeda SIIT.