Pulmaeri - millest alustada?

Üks mu sõbranna oli siiralt üllatunud, kui ta kuulis, et me alustasime oma pulmapeo korraldamisega veidi rohkem kui aasta varem. Tegelikult pole see üldse mitte vara. Ja seda väga lihtsalt põhjusel – Eesti suvi on nii lühike, et nädalavahetusi on vaid loetud arv. Abiellujaid aga kordades rohkem. Menukamad peokohad, õhtujuhid ja bändid saavad oma esimesed broneeringud juba vahel rohkemgi kui aasta ette.

Enne aga kui hakata mõnda saali kinni panema, oleks vaja jõuda selgusele selles, missugust pidu teha.

Mina soovitaksin välja valida paar-kolm pulmablogi, mille stiil kõige rohkem meeldib ning hakata neid järjest läbi lugema. Hoiatan juba ette, et need on nii inspireerivad, et panevad kogu aeg järjest ohkama, et ma tahan seda ja siis kindlasti veel seda ka! Õnneks on praegu moes isetegemine ning paljud geniaalsed ideed on täiesti järeletehtavad ka Eestis.

Siin on sada parimat pulmablogi üle maailma ning ma usun, et siit leiab küll igaüks endale meeldiva. Mina valisin neist välja kaks ning lugesin ja vaatasin neid suure imetluse ja kadedusega. On ka eestikeelseid blogisid, nt pulmadeestis, mis on kasulikud just seepärast, et annavad hea ülevaate Eesti oludest.

Oma ideid tasub aga ammutada välismaistest veebipäevikutest, sest see on ikka uskumatu, mida inimesed suudavad välja mõelda! Alati ei peagi üürima lossi. Lauad võib katta ka keset metsalagendikku või otse rannaliivale ja oi kui stiilselt seda kõike teha annab!

Kui me olime oma plaani enam vähem paika saanud, siis asusime läbi sõitma Lõuna-Eesti suuremaid peokohti. Paraku me väga kaugele ei jõudnud, sest mitmete halbade asjade kokkusattumisel sattusin ma otse ühe lossi parklast Tõrva kiirabiga Valga haiglasse ning sealt juba edasi Tartu haiglasse.

Meie plaanid läksid kõik määramatuks ajaks ooterežiimile, sest pidime vaatama, mis minust üldse saab. Õnneks jäime kõik ellu.

Kui arst mind haiglast välja kirjutas, siis kordas ta mulle umbes kolm korda järjest, et remonti ma teha ei tohi (huvitav, kas tõesti arstid guugeldavad oma patsiente või kust ta seda teadis, et ma suur remondihuviline olen?). Remonti ma küll teha ei tohtinud, kuid nüüd oli mul käes lõputult aega arvuti taga olla, et mõelda välja huvitavaid lahendusi määramatusse tulevikku edasi lükkunud pulmapeo jaoks. Mis ma siis nende kuude jooksul välja nuputasin, sellest juba järgmises kirjutises.

Pulmaeri alustab!

Tere, kallid lugejad!

Meeldiv taas kohtuda üle nii pika aja. Ma ei ole vahepeal kuskile ära kadunud, vaid olen oma suve veetnud pulma korraldades. Nüüd aga on käes tagumine aeg jagada teiega oma suviseid tegemisi ning alustada oma ammulubatud pulmateemaliste postitustega.

Järgneva paari kuu jooksul luban teile omalt poolt pakkuda inspiratsiooniks järgmisi lugusid: kuidas teha pulmakutse koduste vahenditega ja PowerPointis; missuguste aksessuaaridega kaunistada pulma fotonurk; kas kõige kaunimad pulmapildid valmivad kodu ees kruusatee peal või tuleb selleks sõita mitmesaja kilomeetri kaugusele; mitut ajakirjanikku on vaja, et kokku panna 12-leheküljeline pulmaleht; kas termiitkeevitus sobib pruudi nime ärasaatmiseks; mitut näljast beebit on vaja toredate tänukinkide tegemiseks ning mitu kilomeetrit niiti ja mitu kuud kulub maailma kõige ilusama pulmakleidi valmistamiseks.

Kirjutan ka sellest, miks on kasulik palgata endale pulmakorraldaja ehk panen kirja mõned uskumatud juhtumised pulmakorraldaja igapäevatööst.

Oliver lubas veel õpetada, kuidas teha ise terasest kihlasõrmus ning mina annan nõu, mis on tunduvalt vastupidavamad ja rahakotisõbralikumad sõrmusematerjalid kui seda on kuld. Lõpetuseks annan nõu kõigile teistele isetegijatele, kes soovivad minu eeskujul õmmelda endale ise pruutkimbu ning külaliste lauaplaani.

Ühesõnaga, on, mida oodata!

Meie verandast sai buduaar

Kaua sa ikka remonti teed, vahepeal tahaks midagi hingele ka. Seega praegu on ehitamistes väike paus ning ma tegelen hoopis pulma korraldamisega. Kui kenasti välja tuleb, siis suve lõpus postitan siia sellest mõned lood ka.

Isutekitajaks aga kirjutan sellest, kuidas ma korraldasin sõbrannale tüdrukuteõhtu ning selle tarbeks muutsin meie veranda romantiliseks buduaariks.

Esmalt tõin (loe: lasin Oliveril tassida) verandale suure kuldse peegli, mis muidu mul täiesti kasutuseta seisab. Peeglilauaks võtsin sealsamas olnud Singeri masina ning katsin selle lõhnaõlipudelite ja ehetega ning riputasin üles romantilises stiilis riided, mille hulgast pruut sai valida oma õhtuse kostüümi. I-le täpiks olid pojengid, mis täitsid kogu toa mõnusa lillelõhnaga.

Kuigi ega see veranda teab kui suur ei ole, siis oli seal vahepeal korraga lausa kaheksa neidu.

Neile lisaks siis veel peeglilauad, diivan, toolid ja suupistelaud.

Lauast tuli meelde pilti teha aga alles siis, kui suurem osa maitsvast kraamist juba söödud-joodud oli.

Õhtu õnnestus suurepäraselt ning pruut muutus kui imeväel (ja sõbrannade abiga) ülišikiks 50ndate stiilis filmidiivaks. Tema loal panen siia ka ühe ülesvõtte (foto autor: Gabriela Liivamägi).

Pärast läksime botaanikaaeda õhtukangelannast pilte tegema ning siis tuli väike tagasilöök (meie superstiilsesse plaani), sest täiesti juhuslikult sattusime me aeda samal ajal, kui strippar Marco filmis seda videot. Me ei jätnud siiski võimalust kasutamata ja tegime ära ka kohustuslikud stripparipildid. Edasi kulges üritus taas plaanipäraselt ning lõppes romantilises restoranis koos paljude küünalde ning suus sulava tordiga.

Mulle aga hakkas veranda uus sisustus nii meeldima, et jätsingi peegli sinna ning käin käin seal nüüd iga päev pojengilõhna nuusutamas ja päikese- loojangut nautimas. Siin pildi peal poseerin oma uues buduaaris juba homme pooleaastaseks saava printsessiga.

Juhin tähelepanu neiu valgele kampsunile, mis on pärit minu garderoobist ja mida mina vaid loetud aastad tagasi, Moskva olümpiamängude ajal, uhkusega kandsin.

Karl sai endale uue voodi

Kuna Karl saab kohe aasta vanemaks, siis otsustasime talle tema 2. sünnipäevaks teha suurte laste voodi. Materjal oli meil olemas - kasutasime vannitoa ustest üle jäänud vineeri.

Voodiotste kumeruste joonistamiseks kasutas Oliver ülikooli juubelikruusi ning mingit fotoaparaadi ketast.

Kuna ma olin tellinud, et voodi peab olema võimalikult turvaline, siis tegi ta kõik otsad kumerad ning lihvis veel servad ka ära.

Minu panus voodi valmimisse oli märga- tavalt tagasi- hoidlikum ja sellegagi ei saanud ma korrektselt hakkama. Tellisin internetist madratsi ning juba järgmisel päeval oldi mul pakiga ukse taga. Kui ma tahtsin siis raha maksta, ütles mulle kuller, et tema tegeleb vaid transpordiga. Mingit arvet mulle aga ei saadetud, nii et pean nüüd mööda internetti taga otsima, kes mu raha tahaks.

Voodi kokkupanekut tuli Karl ise juhendama ning andis aga isale "krubi"-sid kätte.

Kui me voodi Karli tuppa tõstsime ning lina ja teki paika panime, ronis poiss kohe voodise, pani pea padja peale ning ütles, et tema jääb nüüd tuttu. Pidime teda tükk aega veenma, et magamaminekuks on veel suti vara.

Nii et tundub, et kink läks igati asja ette.

Tegin uue pildi

Eesti kunstimaailm on taas saanud määratult rikkamaks, sest valminud on järjekordne Eesti kunsti tippteoste hulka kuuluv taies sarjast "Jänes seikleb".

Nähes seda pilti arvas üks kunstisõber, et seoses lihavõtetega on maalile jäänud hetk, kus jänes lendab mööda pühademunast. Tegelikult ma tahtsin joonistada planeeti Maa, aga mis teha, kui kunstiannet antud ei ole. Ja tegelikult Maa pidigi veidi lopergune olema.

Tore tunnustus

Täna hommikul olin meeldivalt üllatunud, kui minu kirjakasti jõudis teade sellest, et olen pälvinud Krentu tunnustuse. Ja seda toredam, et mind kiitis inimene, kelle töid ma ise alati imetlen. Kui ma käin riidepoes, siis ei leia ma sealt endale kunagi midagi põnevat, kuid iga kord kui ma Krentu käsitööblogisse satun, pean kadedusega nentima, et mul oleks kohe hädasti vaja kõiki tema tehtud imeilusaid asju!

Tunnustusega käib kaasas ka kohustus vastata järgmistele küsimustele ning siit mu vastused tulevad:

1. Millal alustasid oma blogiga?
Ma olen bloginud alates 2006. aastast, kuid remondiblogi alustasin 2009. aasta kevadel, kui otsustasime osta endale uue kodu Supilinna.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Siin blogis on jutud põhiliselt sellest, kuidas kahest päris halvas seisus korterist on aegamisi saanud/saamas meie kodu. Olen remondi ajal pidevalt pilti teinud ning kui midagi valmis saab, siis näitan teistele ka. Püüan oma juttudega innustada teisi omasuguseid kodukaunistajaid. Selleks, et teha mõnusat kodu, ei pea üldse väga andekas ega ülemäära rikas olema. Vahel aitab lihtsalt heast ideest.

Minu üllatuseks on blogile tekkinud hulganisti lugejaid ning ma saan lugejakirju konkreetsete ehitusalaste küsimustega. Mina siis kui "suur remondiasjatundja" püüan neile vastata. Tänan ka tähelepanelikke lugejaid, kes vahel on mulle teada andnud, kui kuskil on müügis mõni minu koju sobiv asi. Näiteks just nii sain ma koridori selle kauaigatsetud Estiko retrolambi.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ma ei tea, kas see blogi nüüd just väga eriline on, aga peamiselt on mulle silma jäänud sisustusblogid, kuhu on kogutud pildid teiste kenadest elamistest. Mina aga kirjutan vaid enda kodu kohta.

Kui keegi teab veel mõnda huvitavat remondiblogi, siis ma oleks väga tänulik, kui viite selle kohta kommentaaridesse jätaksite.

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kui meie eelmisest kodust sisustusajakirja artiklit tehti, siis pakkusin praeguste piltide juurde kontrastiks jäädvustusi ka sellest, kuidas see korter enne välja nägi. Kahjuks oli loo formaat selline, et vanad pildid sinna ei sobinud. Mulle endale aga meeldib ajakirjades just see, kui on näidatud muutumist, kus lootusetust kohast on tehtud imeilus elamine. Mul oli arvutis sadu remondifotosid ning mõtlesin, et kui nende muudatuste jäädvustamine mulle nii palju huvi pakub, äkki see meeldib teistele ka.

5. Mida tahad oma blogis muuta?
Ma suurt midagi ei muudaks, aga aega võiks kindlasti rohkem olla. Näiteks meie köök on meid teeninud juba poolteist aastat, aga kirjutanud ma sellest ikka veel ei ole! Minu põhiline kirjutamisaeg kulub meie pereelust rääkivale kinnisele blogile, kus püüan kirjutada nii, et ikka nalja ka saaks. Remondiblogi on selle kõrval häbematult tõsine. Pean püüdma ennast parandada, aga samas, mis nalja sa ikka viskad, kui remondimees arvab, et on oma kopsimisega lae sisse augu teinud või päev pärast notaritehingut avastad, et lepinguga tuli tasuta kaasa ka maja püsielanik - vamm.

Selle austusväärse tiitli annan edasi enda lemmikblogidele:
1. Krista Kõivu blogi - kui imetlen tema kolme imearmast tütart, siis olen kindel, et mul peab ka vähemalt kolm last olema! Kui elan kaasa tema kodu renoveerimisele, siis mõtlen, et võibolla peaks ikka ise ka kunagi maja ehitama ning kui ma vaatan tema tehtud fotosid, siis mõtlen ma iga kord kadedusega, miks minust keegi nii lahedaid pilte ei tee?!

2.Lisette ja Ralf kasvatavad ema - autoriks minu kursaõde Anu, kes seoses laste tavapäraste talviste haiguste tõttu on viimasel ajal tituleerinud end Laatsareti Häälekandja peatoimejaks. Nagu viimane näide tabavalt paljastab, ei ole ta sellest hoolimata kaotanud oma tervet mõistust ning nauditavat huumorisoont.

3. Disainimaja blogi - tänuväärt varamu kõigile isetegijatele - siit leiab palju nutikaid näiteid sellest, kuidas vanast saab uus. Juurde veel pilguheite Eesti ilusatesse kodudesse, retsepte, portreelugusid jpm.

4. Hanna Korsari blogi - iga kleit on nii imeline, et hing jääb kinni! Kui ma oleks printsess, siis Hanna oleks kindlasti minu õukonna peakostüümikunstnik.

5. Plahvatus makaronitehases - minu kõige uuem blogiavastus. Superstiilsed retrohõngulised fotojäädvustused elust enesest. Sinna pildi sisse ma läheks!

Tegin ise lambi vol 2

Mõned nädalad tagasi kukkus meie elutoa suur lamp alla ja läks täiesti katki. Minu teooria järgi kukkus ta alla seepärast, et töömehed kopsisid meie pea kohal nii kohutavalt kaua, et lõpuks targem andis järele. Oliveri arvates oli aga põhjus selles, et ma olin ta ehitanud vana ja rabeda lambi peale, mis lisaraskusele vastu ei pidanud.

Tegelikult oli mul hea meel, sest nüüd tekkis suurepärane võimalus uus lamp meisterdada. Mul oligi juba netist välja vaadatud selline tore moodulsüsteem nagu IQlight, mida on toodetud juba pea 40 aastat ning otsustasin järele proovida.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, kust saada sobivat materjali. Leidsin ühe veebilehe, kus usinad isemeisterdajad jagasid vajalikke näpunäiteid. Seal näiteks soovitati taaskasutada USA-s müüdavaid piimakanistreid, kuid meil teatavasti müüakse piima kottides ning need ei sobi. Veel oleks loosi läinud pehmemad lõikelauad, taldrikualused või kasvõi mapikaaned, kuid kuna mul midagi sobivat niis suures koguses taaskasutamiseks ei olnud, siis otsustasin osta valmis plastiku.

Tartu külje all tegutseb selline ettevõte nagu Tööstusplast ning sinna ma ka oma sammud seadsin. Materjavalik oli suur ning akrüüli oleks sealt saanud igas värvitoonis. See aga lambi jaoks ei sobi, sest on painutamiseks liiga jäik. Mina tahtsin valget polükarbonaati, kuid seda oli saadaval vaid läbipaistvana. Kuna ma aga juba nii kaugele kohale olin sõitnud, siis leppisin sellegagi. Minu meeldivaks üllatuseks selgus aga, et see materjal on kaetud mõlemalt poolt valge kaitsekilega ning see tekitas just minu soovitud valge värvuse.

Kõrgelt lae alt upitas tõstuk mulle vajaliku plaadi alla ning varsti sõitsingi õnnelikult koju 2x2,5-meetrise ja 1 mm-paksuse plastikurulliga.

Mu rõõm oli aga üürike, sest kui ma olin oma printsessikäekestega esimese tüki välja lõiganud, siis sain ma aru, et lambi jagu ma neid küll lõigata ei jaksa. Materjal sai meelega ostetud suhteliselt paks, et sellest saaks teha võimalikult suure lambi.

Mul ei jäänud üle muud, kui teha diili Oliveriga, et tema need välja lõikaks. Mis tal muud üle jäi. Kui ta siis hakkas süüvima, et kuidas see lamp kokku käib, siis selgus, et ma olin oma lihtsameelsuses teinud väikese valearvestuse. Ma olin arvanud, et lõikan nii palju detaile, kui plaat välja annab ning panen neist siis ümmarguse lambi kokku.

Tegelikult aga sai ümmargust lampi teha vaid 30-st detailist ning järgmisena alles 120-st (valikuvõimalusi vaata siit). Meil oli aga materjali vaid 50 jagu. Nii siis pidingi leppima suhteliselt väikese lõpptulemusega.

Ümmarguse lambi kokkupanek käis nii, et esmalt tuli moodustada viiesed ringid ning need siis omavahel ühendada. Lambi kodulehel on põhjalik juhend, nii et kui kaasa mõelda või kui on kodus varnast võtta üks mõtlev mees, siis probleeme ei tohiks tekkida.

Kui tükid said kokku pandud, siis võtsin neilt ära pealmise kaitsekile, mistõttu jäi lamp kenasti läikiv. Kui kedagi peaks huvitama, et mis kujund neist tükkidest kokku tuli, siis õige vastus on inglise keeles: rhombic triacontahedron.

Kui teha iga detail A4-suurusega, siis tuleb 30 tükist koosnev lamp ümbermõõduga 1,5 meetrit. See on tegelikult suhteliselt väike ning sobib hästi väiksemasse ruumi.

Kuna meie elutuba on suhteliselt suur ja kõrge laega, siis loomulikult ma veel tulemusega rahule ei jäänud ja nüüd on meil juba plaanis samas stiilis aga poole suurem valgusti.

Ning Oliveri suureks rõõmuks selgus, et selsamal plastifirmal on olemas ka frees, mis selle lõikustöö mõne sekundiga ning täiesti veatult meie eest ära teeb.

Tartu Maraton toimus tänu meile ehk kuidas me pööningut soojustasime

Töömees mu pea kohalt pööningult helistas mulle, et noh, sul kukkus lagi sisse jah?
Mismõttes?!!! Hiilisin vaikselt ühest toast teise, püüdes ära tabada hetke, mil lagi mu lömastab. Esimese hooga ma auku õnneks ei leidnud ning vastasin, et ei kukkunud vist.
Töömees selle peale, et sa teed nalja jah? Temal igal juhul alt valgus paistab.
Mis nalja? Ma lootsin südamest, et ta teeb ise nalja, sest kohe kuidagi ei tahtnud hakata lage lappima.

Lähemal uurimisel selgus, et töömeeste tegevus oli vannitoa vana lae küljest krohvitüki lahti põrutanud. Kuna meil on seal topeltlagi, sest vahel on ventilatsioonitorud, siis õnneks toast midagi katki ei olnud.

Et mida need mehed meil seal pööningul kondasid? Nad nimelt tulid korteri laepealset tselluvillaga soojustama. Enne aga paigaldasid põrandalaagid, et kui hiljem tekib soov pööning välja ehitada, siis ei tuleks kogu soojustust kokku koguda ning tagasi panna.

Ajastus oli muidugi super - tööd algasid siis, kui päeval näitas termomeeter -20 ning öösel pea 30 külmakraadi. Ennustasin, et kindlasti võtavad nad vana soojustuse maha ja lähevad siis materjali ostma. Kahjuks ma ei eksinud...

Elu soojustamata magamistoas nägi meil välja nii: kaks radiaatorit oli keeratud maksimumi peale (+38) ning ahi oli tulikuum, aga toas õnnestus maksimaalselt saavutada vaid 18 soojakraadi. See oli siis meie tagasihoidlik panus Tartu välistemperatuurile, et Tartu Maraton saaks ikka toimuda.

Pärast kaht nädalat, kui need talve kõige külmemad ilmad läbi hakkasid saama, said ka mehed oma tööga ühele poole. Kui siis läksime enne lõpparve tasumist villa paksust üle mõõtma, selgus, et soojustuskihi paksus oli 10 cm võrra soovitust väiksem! Ma olingi umbes nii arvestanud, ütles villamees. Ja lisas, et uuesti Tartusse tal niipea asja ei ole. Loomulikult me teist osa summast ei maksnud, sest muidu tõenäoliselt me seda meest rohkem ei näe.

Kui nüüd tekkis küsimus, et miks me just sellised venivillemid seda tööd tegema valisime, siis fakt on see, et minu välja saadetud pea kümnele hinnapäringukirjale ei vastanud mitte ükski firma. Nii et soovitus ettevõtlikele – hakake tegelema puhurvillaga, suhelge oma klientidega ning tööst teil juba puudu ei tule.

Ja lõpetuseks, et kas siis on ka nüüd soojem? On-on. Radiaatorid keerasime magamistoas kohe nulli ning vaid ahjusoojast piisab täiesti. Esialgu ei saanud arugi, et miks on olemine teistsugune. Aga siis jõudis pärale, et tuba on soe. Ja soovituseks targematele, kes õpivad teiste vigadest – soojustage ikka soojal ajal!

Totaalne muutumine: elutoa põranda eri

Paraku alati ei lähe nii hästi, et võtad veneaegsed põrandaplaadid üles ning alt tuleb välja saja-aastane laudpõrand. Pigem tuli meil siin Supilinnas välja see, et kõik vana on omadega läbi ning seda tuleb kõvasti putitada.

Labida panid töömehed keset põrandat pärast seda, kui üks neist oli juba poole jalaga naabri juures väljas.

Varsti oli kogu põrand lahti võetud ning meil oli naabriga kahe peale tore korter läbi kahe korruse. Kusjuures, meie elutoa all oli just see tuba, kuhu naaber plaanis lähiajal sisse hakata kolima. Ütleme nii, et kolimine veidi viibis...

Õnneks töömehed tundsid oma ametit ning oskasid talad ära parandada ja põranda tagasi tekitada. Kuigi mul on alati see hirm, et mis siis, kui nad äkki poole töö pealt ära lähevad.

Mina oleks esimese mõttena tahtnud laudpõrandat, kuid Oliver on põhimõtteline puitpõranda vastane, sest väidetavalt kaovad kõik kruvid kohe põrandavahedesse ära. Ja kui kass võtab nõuks toidu suust välja lasta, siis ikka sinna neetud vahedesse.

Seetõttu otsustasime otsida midagi siledat, hästi hooldatavat ning soovitatavalt valget ja läikivat. Kahjuks vanasse pidevalt liikuvasse majja epopõrandat valada ei saa.

Nii jõudsime lõpuks minu jaoks esialgu täiesti vastuvõetamatuna tundunud laminaatparketini. Hind oli soodne, paigaldamine lihtne ning ei ühtegi vahet, kuhu oma logisevaid kruve kaotada.

Kui parkett oli kohal, siis ladusime toanurka prooviks väikese näidise ning lasime testgrupil põranda sobilikkust hinnata. Kiideti heaks.

Nüüd oleme juba poolteist aastat selle põrandaga elanud ning oleme igati rahul. See on kergesti hooldatav ning meie rõõmuks ta isegi läigib.

Ehitasime maja

Samal ajal, kui mina sain endale kõigest uue külmkapi, sai Karl endale terve maja! Ehk et tegime külmkapi pakendist Karlile mängumaja.

Kaunistasin seda kodus leiduvate vahenditega. Põrandale panin Karli toast üle jäänud vaibatüki ning kardinad tegin käekotivoodrist.

Karlile ja tema sõbrale Tormile pakkus majas kõige rohkem huvi kardinate toimimissüsteem. Kinnitasin need seinale takjakrõpsudega ning poiste põhimäng oligi kardinate seinalt rebimine ja tagasipanek.

Päeva lõpuks oli huvi uue maja vastu raugenud ning nagu ikka, sai lõpuks maja endale meie kodu kõige tähtsam nina ehk kass.

Joonistasin kapi sisse mõõdupuu

Kuna mulle meeldib statistikat teha ning ka minu lapse- põlvekodus oli kapp, kuhu sai iga aasta pikkusejutt tõmmatud, siis otsustasin Karli vastvalminud seinakapi uksele ühe mõõdupuu teha.

Paari seinamaalinguga on minust saanud juba kogenud joonistaja, nii et vaatasin Jussikese raamatust ära, missuguse linnukese joonistan ning ei viitsinud selle väikese pildi pärast projektorit käima pannagi.

Esialgu sai linnuke tumedam, aga kuna puu tuli nii hele, siis tegin linnule valged täpid peale ja tuunisin ta heledamaks. Võra ei pidanud ka üldse roosa tulema, aga kuna ma ei viitsinud pintslit ära pesta, siis sai see valge asemel roosakas ja nii meeldiski mulle rohkem.

Totaalne muutumine: Karli kapi eri

Meie poja Karli toa nurgas seisis üks vana ahi, mida oli tema asukoha tõttu suhteliselt ebamugav kütta. Kuna mind ei võlunud perspektiiv sellest, et pean kütma viit kütteallikat, siis sai see välja lõhutud.

Ahjukivid leidsid oma uue elu mu sõbranna köögiseinas. Meie aga lasime tekkinud augu kinni ehitada. Roomatt alla ning krohv-pahtel-värv peale.

Umbes pool aastat oli see lihtsalt üks valge nurk, kus asus Karli mänguasjakast. Kuna mingi hetk hakkas tunduma, et väikese õe tulekust pole enam pääsu, aga samas kõik riidekapid on juba täis, siis tuli ruttu valmis ehitada Karli toa riide- ja mänguasjakapp.

Kapiuksed tegi Oliver 15mm vineerist, muu on liimpuidust. Sahtliboksid aga ostis meile juba tuttavast furnituuripoest Tartus Sõbra tänaval. Kõrvalt vaadates kapi ehitamine keeruline ei olnud, kui mitte arvestada seda, et ühe käega tuli pidevalt kinni hoida üht noort asjapulka, kes tahtis pidevalt abiks olla.

Otsustasime, et kuna seinad on isegi kirjud, siis kapi teeme võimalikult tagasihoidliku. Kapp on hästi sügav ja seetõttu mahub sinna päris palju asju. Ta on nii kõrge, et ülemistelt riiulitelt mina asju kätte ei saa, kuid sellest pole midagi, sest sinna on hoiustatud riided, mida läheb vaja alles mõne aja pärast.

Kapil ühtegi linki ei ole. Keskmine uks seisab kõvasti kinni takjapaela ehk siis teibitava krõpsu abil ja seda selleks, et Karl sinna ligi ei pääseks ning iga päev oma riideid põrandale või mänguasjakasti ei sorteeriks.

Tema mängimise tarbeks on tehtud alla suur mänguasjasahtel, mis osutus nii mahukaks, et sinna lähevad sisse kõik tema lelud.

Loomulikult kui kapp valmis sai, siis Karli ei huvitanud karvavõrdki need mänguasjad selles alumises sahtlis. Tema põhimäng oli see, et tõmbas alumise korvi välja, võttis sealt pealmised püksid, siis pani korvi kinni, tõmbas mänguasjasahtli lahti ning pani püksid sinna. Siis jälle sahtel kinni ning uute pükste järele. Õnneks mängis ta seda mängu pärast tagurpidi ka ehk et kõik püksid (koos mõne mänguasjalisandiga) said oma õigesse kohta tagasi.

Mis joonistus see kapiuksel on, saab täpsemalt lugeda SIIT.