Külmade ilmade saabudes kerkis päevakorda ühe katkise aknaklaasi vahetamine.
Helistasin infotelefonile ning sealt anti mulle klaasimisega tegelevate firmade numbrid. Julgesin veidi kahelda, kas Saint Gobain tuleks üht purunenud klaasiga akent parandama, kuid õnneks leidus nende hulgas ka üks lootustandvama nimega ettevõte - aknaabi.
Mees telefonis kuulas mu ära ning ütles: see on ju NII lihtne töö! Lõikad klaasi mõõtu, paned paika ning ongi valmis! IGA MEES saab sellega hakkama.
-No aga äkki siis parandate selle ära?
-Meie tegeleme ikka keerulisemate asjadega nagu pakkettaknad ja nende kinnitused ja... See teie aken pole ju midagi teha.
-Äkki siis teate soovitada mõnda firmat, mis selle töö ära teeks?
Lõpuks andis onu alla ja tuli ise kohale. Võttis kopsud õhku täis ning alustas: "Kui ma oleks NORMAALNE MEES või noh seda et..." Ta vist tahtis öelda, et kui siin elaks mõni normaalne mees, siis oleks see aken juba ammu parandatud.
Sellest hoolimata võttis ta akna kaasa ning juba poole tunni pärast oli ta tehtud tööga tagasi.
Hakkasin talle raha ulatama. Ei, ei, pange raha siia kapi peale, õpetas ta. Suure imestusega panin siis raha kapile. Raha ei anta KUNAGI käest kätte, manitses mees.
Kuna töömehed said oma tööga üllatuslikult ruttu valmis, siis tuli ka meie kolimine päevakorda tükk maad planeeritust varem.
