See ahi oli meie uues kodus kõige kobedam ning otsustasime ta kindlasti alles jätta. Siis aga tabas meid järjekordne üllatus...
Alumine naabrimees hakkas oma lage lahti
võtma ning avastas (ei, mitte seda, et ahi tuleb vastu), vaid et meie ahju kandvad talad on omadega täitsa läbi ning neid ei saa nii vahetada, et ahi samal ajal õhus ripub.
Siin on pilt kahest neegrist, kes selle täitsa töökorras ahju pidid ära lammutama.
Mida kauem see auk seal kahe toa vahel oli, seda rohkem see meile meeldima hakkas. Otsustasimegi kahe toa vahelise seina ära lammutada ning teha ühe avatud köögiga suure elutoa. Uue ahju aga nihutasime keskpõrandalt seina äärde.
Ahjumeister tellis kivid ära, kaks kuud ootamist ning saimegi samasuguse uutest kividest ahju. Tükk aega kaalusime, kas panna ahjule suurem klaasist uks, kuid nii turva-, kuid ka majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt jäime vana originaalukse juurde.
Kuna me juba nii vaimuvaesed oleme, et kõik värvilised asjad valgeks värvime, siis loomulikult sai valge katte ka meie elutoa uus ahi.
Esimene talv on selja taga ning ahi õigustas ennast igati. Kuigi aususe huvides tuleb mainida, et kui väljas oli pikalt 30 külmakraadi, siis tuba just ülemäära soe ka ei olnud.
