Kuna meil on valget seinaruumi päris laialt käes, siis olen juba pikka aega mõelnud, et võiks vahelduseks mõne plakati kodu kaunistama panna.
Kas on süüdi see, et ma liigun palju autoga, või hoopis fakt, et Tartu keskmine plakat ei passi raami sisse panna, aga pole mina selliseid plakateid just liiga palju näinud. Välja arvatud No-teatri ja Draamafestivali reklaamid.
Siis aga juhtusin ma kuu aega tagasi lapsega pühapäeval Tartu kesklinnas nägema SEDA plakatit. Ja kuigi mul oli süles kahe ja poole aastane kõndimisest keelduv printsess ning teises käes jäätisekokteil koos käekotiga, otsustasin, et mul on seda plakatit vaja ja kohe väga-väga. Kuna see asus plangul, kuhu plakateid panna ei tohi ja ma ei suutnud ette kujutada, et mõni kuri ametnik selle pooleks rebib ja prügikasti viskab, siis panin oma koorma korraks maha ning eemaldasin selle kunstiteose seinalt.
Tegemist on A1 (loe: väga suure) plakatiga, mis on trükitud trükikojas ja mille on kuuldavasti teinud sama kunstnik, kes No99 plakateidki kujundab - Martin Pedanik. Reklaamib see ERMi näitust Nõukogude lillelapsed: 70ndate psühhedeelne underground, mida jõuate veel kõik vaatama minna.Ostsin plakatile 7-eurose klaasiga raami ka ümber ja köök läks kohe särama! Palun rohkem selliseid plakateid!
Vaid mõni nädal hiljem saatusin Eesti plakatiguru Marko Kekishevi ülevaatenäitusele Nooruse galeriisse, mille kohta saate lähemalt lugeda SIIT. Siis jõudis minuni teadmine, et tegelikult tehakse meil ägedaid plakateid küll, neid lihtsalt neid ei eksponeerita linnaruumis.
Marko väljanäituselt oleks ma iga teise endale koju seina peale riputanud. Selleks korraks on näitus läbi, kuid ärge kurvastage, kui te Tartusse ei jõudnud. Marko lubas, et seda saab taas näha detsembris Rakvere teatris ning uuel aastal Riias ja Helsingiski.
Ja kui te tahaks ikka nüüd kohe-kohe plakatit, siis No-teatri koduleheküljelt võib lugeda, et seitsme euro eest saate nende lavastuste plagusid osta ka.
