Iga sepp jäägu oma liistude juurde

Varasemalt on remont olnud minu jaoks üks paras masendusetekitaja, sest
1) see venib nii kohutavalt pikale, kuigi tundub, et töö justkui kogu aeg käib
2) kogu see venitamine võtab masendavalt palju raha
3) kui enam ise ei jaksa, siis tuleb palgata töömehed, kellel peab pidevalt silma peal hoidma, et nad teeks asju õigesti või et nad lihtsalt poole lae paneku pealt jalga ei laseks.

Ka seekord remonti alustades tundus, et masendusest pole pääsu, sest plaanisime enamiku töid ise teha. Lihtsalt odavam oleks tulnud. Siis aga hakkasin arvestama, et mitu kuud meil kui täiesti algajatel pahteldajatel-krohvijatel kogu selle elamise valmis tegemiseks kuluks ning palju raha saaks me sama ajaga oma põhitööd tehes. Otsustasime palgata professionaalid.

Võtsin lahti Kuldse börsi ning trükkisin sisse sõna "krohvimine". Esimene mees, kellele helistasin, leidis, et krohvimine on äärmiselt nüri ja igav töö ning et tal on parematki teha. Järgmine kontaktnumber sisaldas aga juttu "kvaliteetsest krohvimisest", mida mul just hetkel vaja oligi.

Sergei ütles, et tegutseb hetkel ühel teisel objektil, kuid et tema paarimees saaks tulla ja koha üle vaadata. Roma tuligi, viskas pilgu peale ning järgmisel nädalal läks andmiseks.

Ma ei suutnud seda uskuda kui esimese nelja päevaga olid kõik seinad ja laed krohvitud. Kolm päeva puhkust ning järgmise nelja päevaga sai kõik pahteldatud. Ning kolmanda nädala lõpuks oli kõik värvitud. Kuna kõik läks kui lepase reega, siis lasin neil teha veel ka tagumise koridori ning veranda ja kuu ajaga sai kõik valmis! (Sealjuures reedest pühapäevani oli neil alati puhkus).

Senini ei suuda ma oma õnne uskuda. Miks ma küll neid varem polnud kohanud?

Ahjaa, üks miinus oli neil meestel siiski ka - nad kippusid krohvima liiga korralikult. Pidime mitu korda neile selgitama, et pole vaja seinu loodiga sirgu ajada, tegemist ju vana majaga, las olla mõni sein suti kõver ka. Raske südamega panid nad siis loodi käest ära. Hakkama said.