Long time no see

Miljonid blogikülastajad tahavad teada, et kuhu olen ma küll kadunud, et enam ei kirjuta. Tegelikult olen ma täiesti olemas, lihtsalt oleme vahepeal oma remontidega ühele poole saanud ning mul oli arvuti ka katki. Nüüd aga on mul uus arvuti ning vabandusi pole enam kuskilt võtta.

Tõestuseks, et ma tõesti ka ise midagi teinud olen, siis panen siia üles pildi, kuidas ma 30-kraadise palavusega uksi värvisin.

Kuna originaalis olid meil uksed punased, siis ostsime esialgu sarnase värvi. Siis aga hakkas tunduma, et koridor läheb väga närviliseks, kui punast nii palju saab (põrand on ka erkpunane) ja nii ma hakkasingi neid otsast valgeks võõpama.

Vahelduseks on tore, et ei pea puhuriga värvi maha võtma, lihvima ja pahteldama, siis ootama, kuidas linaõlivärv nädalaid kuivab ega mingit muud kontimurdvat vaeva nägema (nagu varem korduvalt on juhtunud). Ma isegi ei viitsinud neid uksi väga puhtaks teha, vaid kandsin lihtsalt poole tunniga ära kuivava värvi peale. Tegemist on kõige odavamate veneaegsete ustega, aga kuna neid on meil üle 10, siis ei tundunud väga mõistlik hakata neid välja vahetama. Seda enam, et tegelikult on nad ju täitsa terved.

Pildil vasakul on näha juba värvikatte saanud uks ning paremal nende esialgne seisukord. Häda on vaid selles, et neid tuleb värvida vähemalt 4 korda, et enam-vähem ühtlaselt valgeks saada.

Remondi ajaks tõstsime ka köögile ukse ette ning vahelduseks on päris tore, kui üks uks on roheline. Praegu vist jätangi nii (ma lihtsalt ei viitsi rohkem värvida :). Alumisel pildil üks noormees demonstreerib, kuidas talle ei valmista mingit raskust tule põlema panemine.

Tahaks tänada kõik lugejaid toredate kommentaaride eest ning luban, et lähiajal on tulemas sellised lood, et kuidas teha koduste vahenditega wc-st koridorikapp, mida panna lapse toa põrandale ja kust saada lahedat tasuta retromööblit.