Aasta täis!

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis tõesti, 1. oktoobril 2010 saab meil uues kodus elatud juba terve aasta.

Kui seni saime öelda, et oleme kõik teinud täpselt nii nagu tahame ning millegi ümber tegemiseks pole vajadust olnud, siis nüüd puurime oma värskeltviimistletud seintesse auke ning võtame üles põrandaid... Selleks, et panna majja keskküttetorustik ja radiaatorid.

Kui me selle korteri ostsime, siis oli siin neli ahju ja pliit. Me saime kohe aru, et meie jõud viiest küttekoldest üle ei käi ning täiskohaga kütjat pole ka plaanis palgata. Seetõttu saidki kaks ahju ja pliit välja lõhutud ning teised kaks ahju uue sisuga varustatud.

Eelmistes elukohtades oli küttemure lahendanud soojuspump ning ilmselt jäime sellele lootma ka nüüd. Tähelepanuta jätsime me aga tõsiasja, et kõik kütteallikata jäänud toad on eraldiseisvad ning kõrgete lagedega tubade puhul pumbasoojus ühest toast teise väga hästi ei levi.

Eelmise erakordselt külma talve elasime üle kahe ahju ja soojuspumbaga ning rohkem polnud vajagi, sest me kõiki tube ei kasutanud. Sel aastal aga hakkasime siis lisavariante kaaluma.

Maaküte langes kohe välja, sest meil pole piisavalt maad ega ka raha. Kohe tuli maha tõmmata gaasiküte, sest ainuüksi gaasitrassiga liitumine oleks maksma läinud 175 000 krooni, millele oleks lisandunud kütteruumi projekt, ehitus, korstna täiendamine, torutööd, radiaatorid jms. Ka pelletkütte katelde hind oli päris suur, sest meie maja on üsna mahukas ning sellele hinnale lisandunuks kõik eelpoolmainitud kulud korstnast radiaatoriteni.

Jäi järele linna keskküte. Esimese valikuna poleks ma seda võtnud, kuid numbrid panid asja paika. Kuigi kilovati hind on linnal kallim, oleks pelletküttekatla seotamisega seotud kulud võrreldes linnasüstemiga end ära tasunud alles kümne aastaga. Selle aja peale vajaks katel tõenäoliselt mõnd uut väljaminekut. Linnakütte puhul pole ka muret küttematerjali ostmise ega katla puhastamisega.

Eks see talv näitab meile ära, kui suureks võivad küttearved kasvada. Plaan on hoida radiaatoritega ühtlast temperatuuri ning vajadusel/viitsimisel ahjudega juurde kütta. Radiaatoritel on peal ka regulaatorid, millest saame sooja vähemaks keerata, sest riietel garderoobis tõenäoliselt väga külm ei hakka.

Paar radikanalja siis ka: kuulen, kuidas üks töömees hõikab ühest toast teisele: "Kuule, mine vaata, kas ma sain seinast läbi või puurisin juba mööblile augu sisse!" (Mul jättis sel hetkel süda lööke vahele ja püüdsin nuputada, missugune mööblitükk meil nüüd auguline on).

Varsti oli terve tuba kärsahaisu täis, aga auku ikka seinast läbi polnud. Töömees kirus, et tema aru ei saa, et kuidas see puur juba nii nüriks on läinud. Muidu läheb isegi betoonist libedalt läbi ja nüüd ei saa mingi palgiga hakkama. Jätsidki töö pooleli ja läksid puuri teritama. Pärast nädalavahetust tagasi tulles oli siiski keegi targem neile puidupuuri kaasa andnud. Hea, et nad selle betoonipuuriga maja põlema ei pannud.

Kui töömehed pausi tegid, siis võttis Karl radikapanemise üle.

Totaalne muutumine: wc-st sai koridorikapp

Me leidsime, et wc on tänapäeval ülehinnatud ning otsustasime sellest hoopis koridorikapi teha. Alguses nägi see muidugi päris kole välja, aga no mis sa ühe kunagise nelja korteri ühispeldikust ikka saada tahad.

Kapi tagumise seina taha said peitu kõik vee- ja ventilatsioonitorud ning tualetiks oleks see igatpidi väikeseks jäänud.

Kui verandat mitte arvestada, siis on meil kõik seinad valged. Seetõttu otsustasime vahelduse mõttes kapiseinad tapetseerida.

Ehituspoodides on tapeete väga palju, aga kui sa hakkad midagi konkreetset otsima, siis ega meelepärast nii lihtne leida olegi. Ainuke, mis mulle meeldis, oli üks seinakate eelmisest hooajast. Mõtlesin hirmuga, et kindlasti hakkavad kõik tapeedi- asjatundjad mind nüüd narrima, sest valisin vana mudeli. Aga no vähemalt oli see 40% alla hinnatud.

Meie pere tapetseerimisspetsialist olen mina, sest 12 aastat tagasi panime sõbrannadega ühikaseina toreda helesinise valgete pilvekestega seinakatte. Seekord pidin leppima vaid abilise rolliga ning jälgima, et jutid seinale otse saaks (mis muidugi päris nii ei läinud...) ja loomulikult oli põhitapeeditaja meie kass, kes ükshaaval kõik paanid üle nuusutas.

Kapi kohal oleva riiuli meisterdas Oliver ise. Kuna kapi kõrgus on üle kolme meetri, siis tegelikult mahuks sinna teine rida riiuleid veel, ainult et nendeni hästi enam ei ulata. Ma polegi veel otsustanud, mida seal hoidma hakata.

Ülemine riidetoru sai seepärast nii kõrgele, et kapi vasakus seinas on elektrikapp ning digiboks ja läbi nende ei saanud toru kinnitada.


Eriti uhkeks teeb selle kapi Oliveri ehitatud "külmkapivalgustus", mis toimib nii, et kapis läheb tuli põlema, siis kui ukse lahti teed. Tulles vastu miljonitele blogilugejatele, kes on uurinud, kuidas täpsemalt selle ehitamine käib, siis tegelikult oli asi väga lihtne. Panime kappi tavalise lülitiga tavalise lambi ning sinna juurde lisas Oliver veel 25-kroonise mikrolüliti, millele ehitas ümber väikese karbi ning kinnitas selle ukse ja piida vahele.

Tänu sellele karbile lähebki ukse avades "külmkapituli" põlema

Kuna lühemad külalised kurtsid, et riidetoru on liiga kõrgel, siis panime teise toru madalamale

ka.

Totaalne muutumine: tooli eri

See tool oli meil remondi ajal kasutusel abitoolina, nii et selle peal oli nii värvi kui pahtlit. Ära aga ei raatsinud teda kuidagi visata, sest mulle meeldib see kuju. Otsustasin sellest teha koridoritooli, mille peal on hea jalanõusid jalga ajada.

Nii kui ma poes seda tepitud vatiini nägin, siis tekkis kohe äratundmine, et just selle riide ma toolile panna tahangi. Kangast läks 2,5 meetrit ning kilekotis nägi see välja täpselt nagu jõuluvanakostüüm.

Päris tükk aega nuputasin, kuidas seda riiet toolile panna, nii et võimalikult vähe õmbluskohti jääks. Lõpuks mõtlesingi välja ning kate on vaid kahes tükis: eraldi ülemine ning istumisosa. Esialgu kinnitasin riide klambritega ning pärast õmblesin kõik liitekohad üle, nii et õmblusi ei paista.

Istumise alla läks üks tükk porolooni ka, et veidi pehmem oleks.

Oliveri esimene emotsioon oli, et see näeb välja nagu peldikusein (kuigi meie WC sein on valge ning seda ei kata munarestid!). Tegelikult talle meeldis küll.







Ja kui ma õhtul koridori läksin, siis arvake ära, kes oli aru saanud, et talle on uus tool tehtud?