Läheb suuremaks heegeldamiseks!

Õhtuti diivani peal vedeledes olen ma juba mõnda aega mõelnud, et oleks tore endale mingi tekk peale tõmmata ja eriti tore oleks, kui see oleks näiteks detailidest heegeldatud.

Nagu tellimise peale leidsin ma eile ühest kasutatud riiete poest terve suure koti pea 100 valmis meisterdatud tükiga. Ma ei suutnud ise ka uskuda, et kogu see toredus maksis vaid 75 krooni!

Läksin veel hilja õhtul poodi, ostsin lõnga ja heegelnõela ning asusin lõpetama komplektis olnud pooleli olevaid tükke. Minu üllatuseks läks see töö päris kiiresti.

Hommikul läks juba varakult uni ära ja näpud hakkasid sügelema. Heegeldada tahaks!

Pildikesi verandalt

Seesama kolme suure aknaga lõunapoolne veranda oli üks põhjuseid, miks mulle see korter kohe algusest peale meeldis. Mulle meeldis väga ka puna-roheline säbruline põrand, mis oleks hästi kokku läinud ka tapeediga. Kahjuks Oliver seda ilu näha ei osanud ning nii sai põrand juba eelmisel suvel heledaks värvitud.

Leidsin verandast ka ühe remondiaegse pildi, kus olen jäädvustanud seda, kuidas me seal vanni hoiustasime. Selline vannituba oleks muidugi oma suurepärase vaate poolest tore küll, kuid praegu on ta veel soojustamata ja kasutuses vaid soojal ajal.

Tapeet on mulle kui vähenõudlikule tapeedivalijale kohaselt Decora kõige odavam, makstes vaid 89 krooni rull.

Sisekujundus on praegu rahvusromantiliselt pitsiline. Nii selle laudlina äärepitsi, mis küll pildilt ei paista, kui ka diivanikatte on heegeldanud minu vanaema.

Mummudega kannu leidsin ma koridorikapist, kuhu eelmised omanikud olid selle jätnud.

Seinal olevad pildiraamid on pärit mu lapsepõlve- kodust ning vahepeal kümme- kond aastat kuskil kastipõhjas oma aega oodanud. Loomulikult suutsin ma pilti vahetades ühe klaasi ära lõhkuda, aga õnneks see väga välja ei paistagi.

Laes on juba meie eelmisest kodust tuttav laelamp. Sellega on komplektis ka kaks seinavalgustit, kuid kuna enamik aega on verandal nii kui nii valge, siis me pole neid viitsinud seina kruvida.

Seal on koha leidnud samuti mu lapsepõlvekodust pärit töötav Singeri õmblusmasin, millega noorusajal sai nii mõnigi kleit kokku õmmeldud.

Õnneks on meil aias suur puu, mis keskpäevase kõige teravama päikese kinni püüab. Nii et verandal oli mõnus ka suviselt palava ilmaga niisama istuda ja mõtteid mõlgutada.

Häda ajab kodudisaineri tegutsema

Meie laps on nii vana, et võiks juba vabalt käia. Ometi, ilma tugedeta ta seda veel ei tee. Viimases hädas hakkasingi vaatama, missuguseid abivahendeid pakutakse. Sugulane tõi meile prooviks ühe käimistooli, millega laps ei osanud teha muud, kui et poetas sinna oma mänguasju või pooliku õuna. Siis soovitati käimistuge. Nende häda on aga selles, et need plastmassist aparaadid on värvilised ja paljude lisavidinatega, nii et laps istub sinna kõrvale maha, hakkab nuppe keerama, kuid käimisest huvitatud ei ole.

Siis ütles Oliver, et ta teeb toe ise valmis. Ma olin küll suhteliselt skeptiline, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis läks tal selle valmistamiseks täpselt kaks tundi!

Käimistugi on tehtud meil kodus olnud materjalidest: vineerist ja neljast rattast, millest esimesed sõidavad igas suunas ning tagumised on fikseeritud. Me pole isegi viitsinud seda ära värvida. Ning selleks, et laps toe najale püsti tõuseks, on käsitoe külge läbipaistva kleeplindiga kinnitatud laste suurim huviobjekt ehk mobiiltelefon.

Iseseisvalt pole meie laps veel käima hakanud, kuid uue toega kimab ta suurima heameelega ühest toast teise. Ole vaid mees ja jookse järele. Esialgu ei oska ta veel ise kurvi võtta, nii et pööramisel tuleb teda veidi abistada, kuid muidu on samm juba päris kindlaks läinud.