Saun valmis nigu niuhti!

See oli meil kohe algusest peale selge, et meie kodus peab saun olema. Kolm aastat tagasi korteri ostmisel polnud meil aga selle jaoks raha, nii et esialgu valisime vaid välja koha, kuhu me sauna teeme. Tegemist oli ühe pika, kitsa ja pimeda ühisköögiga, kus valmistas endale iga päev toitu vähemalt neli erinevat perekonda. Pliit oli omadega juba nii läbi, et see kukkus ise abivalmilt kokku, kui teda veidi tagant kaasa aidati.

Kaks ja pool aastat oli meil vanni kõrval esmapilgul mõttetu ruum, kuid me teadsime, et kunagi see saun sinna ikka tuleb. Eelmise aasta novembris läkski lõpuks saunaehitus lahti ning algas see sellega, et lõhkusime ajutise viimistluse sealt välja. Vedasime keskküttetorud lae kohalt ning panime hulga lüliteid juurde. Siit ka õpetussõna, et kui teil on mõni läbikäidav ruum, siis alati tasub lüliti panna iga ukse juurde.

Olin juba aegsasti Oliverile saunaehituse raamatu ostnud. Ta luges veidi Internetist õpetussõnu juurde ning arvas, et siin pole midagi keerulist ning selle tööga saab vabalt ise hakkama. Esmalt plaatis ta sauna alumise serva 15-sentimeetri kõrguste plaatidega. Sellest mul kahjuks fotojäädvustust pole. Seintesse läks soojustuseks kivivill umbes 10-cm paksuselt ning lakke vast lausa 30 cm.


Edasi läks nii seintesse kui ka lakke foolium, mis tuleb hoolikalt kinnitada, et niiskus läbi ei pääseks. Seinalaudade alla käivad alusliistud tuli panna vaheldumisi, et sealt tagant õhk liikuma pääseks. Oliver kinnitas veel lakke led-lambid ning siis polnudki muud midagi, kui tuli aga järjest kõik lauad seina ja lakke lüüa.

Kuna me ei tahtnud puiduvärvi seinu, siis otsustasime need vahatada valgeks saunavahaga. Loomulikult oli mul ka abiline, kes mind hoolsasti juhendas ja aitas.

Siin on veel näha puiduvärvi lava, kuid otsustasime selle vahatada mustaks. Kui seintele kandsin umbes 4 kihti (lootes, et äkki läheb veel valgemaks - ei läinud), siis lavale piisas kahest vahakihist.

Saunapuit oli lepp, kui ma nüüd õigesti mäletan ja see oli väga kirju, varieerudes helebeežist tumedama pruunini ning paraku jäi see veidi ka vaha alt läbi kumama.

Boiler jäi lava alla.

Oliver aga muudkui ehitas ja nii see saun vaikselt valmis. Piltide tegemise kuupäevade järgi vaatan, et novembri lõpus hakkasime lammutama ning märtsis võis hakata leili viskama.

Kuna muidu oleks saunast tulnud üks väike ahistav kapp, siis otsustasime esiseina teha klaasist. Esmalt tuli veidi vaielda klaasimeestega, et kas ikka saab teha ilma tihenditeta saunaust. Selgus, et saab ja väga hästi ning kui kuu aega oli möödas ja sein kohale jõudis, siis läks selle paigaldamine vaid loetud tunnid.

Ning siis, kui oleks võinud minna esimest korda sauna, kiletati see ära, et saaks veel ülevalt seina ära viimistleda... Aga lõpuks oli see valmis, meie enda tehtud pulmakink iseendale!

Kindlasti küsite, et kuidas siis leil ka on. Minu vastus on, et suurepärane! Kui muidu kipub elektrikerisega saun minema kipitavalt kuivaks, siis meil on see mõnusalt mahe. Juba pool tundi pärast sisselülitamist võib hakata lavale ronima ning 45 minuti pärast näitab osuti 100 kaadi. Lava ülemisele pingile mahub vabalt kolm inimest laiutama ning sinna saab ka täispikkuses pikali visata.

Püüdsin valmis saunast ka pilti teha, aga see osutus oodatus palju raskemaks, sest klaassein peegeldab igas suunas ning raske on anda edasi adekvaatset pilti sellest, kuidas meil saun tegelikult välja näeb. Aga midagi ma pildile sain ning juurde võin kinnitada, et mina olen ülimalt rahul!

Ajutine on praegu vaid uksenupp, sest see oli ainuke, mis me poest leidsime, kui loodetavasti saame selle mõne tagasihoidlikuma vastu vahetada.

Sellest aga, mis värvilised täpid need saunaseinalt vastu vaatavad, kirjutan juba järgmisel korral.