Making of ehk kuidas valmisid Maretisse meie fotod

Nagu ma siin just hiljuti reklaamisin, siis on märtsikuise Mareti vahel esimesed 32 lehekülge minu koostatud õpetusvihikust, kuidas kummidest heegeldada. Järgmine vihik ilmub Mareti aprillinumbri vahel.

Ajakirjast pakuti välja, et nad võivad saata mulle appi fotograafi, kes kõigi nende 64 lehekülje jaoks pildid valmis teeks. Ma siis ümmarguselt arvutasin, et sellisel juhul peaks piltnik vähemalt kaheks nädalaks meile elama tulema, sest õpetuste tööpilte tegin ma julgelt üle 1000.

Esialgu proovisime kolme välguga

Ma arvasin, et no kui raske neid stuudiopilte siis ikka saab teha olla? Paned aga valge tausta taha ning hakkad klõpsima. Õnneks ma võin nii enesekindel olla, sest mul on ju abikaasa, kes kõike oskab.

Nii siis sättiski Oliver mulle laua peale valge paberi, pani püsti neli välku ja statiivi koos fotokaga ning ütles, et hakka aga klõpsima.

Valgelt taustalt läbipaistev välja ei paista

Ega see liiga raske jah polnud, ainult poole peal selgus, et minu roosa ja läbipaistev raam ei paista valge tausta pealt välja ning pidin minema poodi veel ka musta taustapaberit ostma.

Oliver pildistamas valmis nikerdusi

Pärast paari nädalat pildistamisi hakkas mul juba kõik valmis saama, kui tuli välja, et on vaja ka ilupilte. Ma siis jälle naiivselt mõtlesin, et kõige lihtsam on ju modellideks võtta oma lapsed (vanusega 4 ja 5). Miinus oli see, et naismodellil oli just kuu aega tagasi üks esihammas ära tulnud ning silm oli ka kukkumisest veidi sinine...

Otsustasime siiski proovida ning teha kõik fotod ühel pühapäevahommikul valmis.

Proovipildid just kindlust ei lisanud...

Pärast kolmandat pilti ütles Teele, et tema rohkem ei viitsi. Suutsin ta meelitada üheks sessiooniks veel, sest lubasin talle selga panna ilusa kleidi.

Teele arvas, et kõige parem oleks hüpata

Karliga oli suti lihtsam. Vähemalt mulle alguses tundus nii. Kui andsime talle kätte tahvli ja kriidi, siis poiss ütles, et teeb meile üllatuse. Ja ma isegi jätaks siin praegu kirjutamata, mis ta siis meile tahvlile "üllatuseks" kirjutas...

Järgmisena arvas Teele, et kõige paremad fotod tulevad siis, kui vahetpidamata hüpata. Ning mis sellest, et need väikesed ehted peale ei jää. Lisaks arvas ta, et võiks ennast põrandal vaiba peal rullida, et nii on ka põnev.

Kui jõudsime ühise kaanepildi tegemiseni, oli Teele juba kindlalt otsustanud, et tema enam ei viitsi. Karlile lubasime, et pärast saab vaadata ühe multika ning et kommi saab ka. Teele nõudis oma kommi kohe välja ja ma ei hakanud sellega viivitama, sest pisarad olid juba teel.

Kena foto küll, aga välja ei paista ei käevõru ega kaelakee

Karli lemmiknägu

Vahepeal läks edvistamiseks

Tegelt ma ei viitsi enam üldse

Vennaga ma ühe pildi peale ei lähe!

Kogu seda draamat arvestades on uskumatu, aga tõsi, et me siiski saime nende pooleteise tunni jooksul kõik vajalikud pildid tehtud. Teist korda aga vist küll sellist katsumust ette ei võtaks... Au kõigile fotograafidele ja stilistidele, kes peavad igapäevaselt lapsmodellidega tegelema.