Iga sepp jäägu oma liistude juurde

Varasemalt on remont olnud minu jaoks üks paras masendusetekitaja, sest
1) see venib nii kohutavalt pikale, kuigi tundub, et töö justkui kogu aeg käib
2) kogu see venitamine võtab masendavalt palju raha
3) kui enam ise ei jaksa, siis tuleb palgata töömehed, kellel peab pidevalt silma peal hoidma, et nad teeks asju õigesti või et nad lihtsalt poole lae paneku pealt jalga ei laseks.

Ka seekord remonti alustades tundus, et masendusest pole pääsu, sest plaanisime enamiku töid ise teha. Lihtsalt odavam oleks tulnud. Siis aga hakkasin arvestama, et mitu kuud meil kui täiesti algajatel pahteldajatel-krohvijatel kogu selle elamise valmis tegemiseks kuluks ning palju raha saaks me sama ajaga oma põhitööd tehes. Otsustasime palgata professionaalid.

Võtsin lahti Kuldse börsi ning trükkisin sisse sõna "krohvimine". Esimene mees, kellele helistasin, leidis, et krohvimine on äärmiselt nüri ja igav töö ning et tal on parematki teha. Järgmine kontaktnumber sisaldas aga juttu "kvaliteetsest krohvimisest", mida mul just hetkel vaja oligi.

Sergei ütles, et tegutseb hetkel ühel teisel objektil, kuid et tema paarimees saaks tulla ja koha üle vaadata. Roma tuligi, viskas pilgu peale ning järgmisel nädalal läks andmiseks.

Ma ei suutnud seda uskuda kui esimese nelja päevaga olid kõik seinad ja laed krohvitud. Kolm päeva puhkust ning järgmise nelja päevaga sai kõik pahteldatud. Ning kolmanda nädala lõpuks oli kõik värvitud. Kuna kõik läks kui lepase reega, siis lasin neil teha veel ka tagumise koridori ning veranda ja kuu ajaga sai kõik valmis! (Sealjuures reedest pühapäevani oli neil alati puhkus).

Senini ei suuda ma oma õnne uskuda. Miks ma küll neid varem polnud kohanud?

Ahjaa, üks miinus oli neil meestel siiski ka - nad kippusid krohvima liiga korralikult. Pidime mitu korda neile selgitama, et pole vaja seinu loodiga sirgu ajada, tegemist ju vana majaga, las olla mõni sein suti kõver ka. Raske südamega panid nad siis loodi käest ära. Hakkama said.

Miks maksta palka mööblile ehk vastust teavad vaid Tallinn ja juhataja (keda ei ole)

Oleme jõudnud oma remondiga põrandateni. Episood põrandapoest:

- Kas teil sellist põrandat on?
- Ei oska öelda. Juhataja teab, aga teda ei ole.
See oli põhivastus igale küsimusele. Mis mõtet on sellist müüjat pidada, kes ise midagi ei tea?

Vastutulelikult printis müüjaneiu välja hinnakirja, et saaksime ise põrandate ja nende hindadega tutvuda.
- Kuidas see põrand välja näeb, mis siin hinnakirjas on?
- Ei tea, pean Tallinnast küsima.
Ning siis selgub, et seda põrandat nad siiski ei müü. Kas poleks mõistlik anda kliendile hinnakiri põrandatest, mis on müügil?

Tulime paari päeva pärast tagasi, aga ikka juhatajat ei ole. Abivalmilt küsis müüjaneiu, et äkki meil on vahepeal mõni küsimus tekkinud. Vastasin, et ikka needsamad, mis ma eelmine kordki küsisin. Aga loomulikult polnud ta vahepeal endale asju selgeks teinud. Mööbel ei peagi teabmis tark olema. Peaasi et on viisakas ja et ilus välja näeb.

Teises poes:
- Kas teil sellist põrandaliistu on?
- Ei oskagi öelda. Uurin Tallinnast järele.
- Kas teil selle põranda näidist ka on?
- Ei ole, aga Tallinnas peaks olema.
Mis mõtet on teha Tartusse poe harukontorit, kui müüjate ainus eesmärk on iga küsimuse peale Tallinna helistada? Ma võin seda ju ise teha.