Totaalne muutumine: akende eri vol 2 ehk seda tihased ostaksid

Vanarahvatarkus ütleb, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale. Akende kohta võib kasutada sama võrdlust. Mina olen oma kahes varasemas kodus aknaid renoveerinud, kuid vastupidiselt vanarahvale kutsusin kolmandal korral siiski appi professionaalid. Miks? Sest see on kohutavalt aeganõudev töö.

Ja minu eelmise kodu akende putitamise frustratsioonist olete te ilmselt juba lugenud.


Ühesõnaga tundus kõige targem mõte jääda oma liistude juurde ning lasta sel korral akende kallale asjatundjad. Veel päris tükk aega tundus professionaalide palkamine hea mõte. Vähemalt seni kuni lepingus kätte jõudnud tähtaeg polnud veel kohal. Kui aeg täis oli, muutusin ma veidi murelikuks, sest välimised aknad olid küll ära viidud, kuid tagasi ei kippunud keegi neid tooma. Rääkimata siis sellest, et oleks hakatud sisemisi korda tegema.

Esialgu töömeeste telefon vähemalt kutsus, siis oli juba välja lülitatud ning sügise lähenedes olin ma juba väga seda meelt, et tooge vähemalt aknad tagasi, küll me siis edasi vaatame. Õnneks siiski vahetult enne külmade saabumist ning neli kuud pärast lepingus ette nähtud tähtaega saime tagasi nii välimised aknad, kui tehti korda ka sisemised.

Mis siis nüüd sellest loost õppida? Loomulikult tuleb sõlmida leping, mida me ka tegime, kuid lisaks tuleb juurde kirjutada korralikud leppetrahvid hilinetud kuude eest. Et millegagi seda paanitsemist kompenseerida.

Sellega aga ei olnud meie aknasaaga veel kaugeltki läbi. Sügisel vaatasime lapsega heldinult, kuidas tihased käisid meie aknale koputamas. Läks veel mitu head päeva, enne kui mulle pärale jõudis, et tihased mitte ei käi meie uusi kauneid aknaid imetlemas, vaid värsket kitti näksimas.

Lähemal vaatlusel näete "pärast" piltidel, et meil on nüüd välise kitikihi ees papist linnukaitsmed, mis on meid teeninud terve talve. Kevadel tuleb paar akent aga väljast uuesti ära kittida.